Killu Sukmiti näitus Pärnu linnagaleriis kannab nime "Pudu ja leib", viidates millelegi haprale ja rabedale. Naiste positsioon ühiskonnas ongi olnud habras, vähemalt mitte nii hästi kindlustatud kui meestel. Meenutagem siinkohal kas või Eestit kui Euroopa ühe kõige suurema palgalõhega riiki. Sukmiti loomingust voogab neid teemasid kui ühest vägevast feministlikust energiaallikast, puudutades feministliku folkloori, naiste tehtud töö, kunstniku töö tähendusega seonduvat jne.

Graafikaharidusega Sukmiti kunstnikutegevus on juba 2000. aastatest keerelnud naiste õiguste ja võimaluste sõnastamise ning võimendamise ümber Eesti ühiskonnas. Ent ei tasu karta nagu ootaks Pärnu Linnagaleriis ees moralistlik sõrmeviibutuskunst. Sukmiti peamisse kunstilisse väljendusviisi –  peenekoelisse ja õrna tikandisse sisestab Sukmit jõulised ühiskondlikud sõnumid, mis on humoristlikult teravad ning lõbusalt otsekohesed. Sukmiti loomingut võiks iseloomustada kui kergesti suhestutavat, vahetut ja loomulikku. Tikandi kasutamine kunstilise vormina pole muidugi juhuslik, vaid viitab käsitöölistele tehnikatele, mida on traditsiooniliselt aastasadu praktiseerinud enamasti naised.

Sukmiti jaoks on olulisel kohal kollektiivne kunstiloome, seda nii otseses kui ka kontseptuaalses tähenduses, nimelt tegutseb Sukmit bändis, ta on olnud liige mitmetes kunstirühmitustes ja algatanud ühisprojekte. Ülekantud tähenduses viljeleb Sukmit kollektiivset tööd, kuivõrd ta viitab teoses juba teiste autorite loodud kujutistele või tekstidele nagu praegusel näitusel on nt René Magritte tuntud piibumotiiv. Kõige enam kõnetab mind sel näitusel juba varem nähtud teos – tekile tikitud lillemotiivid ja tekst "Make your unkown known" ehk "Tee enda teadmatu teadaolevaks", mis mõjub ühtaegu sooja sisekaemuslikkust toetava lausungina, aga samal ajal ka poliitilise üleskutsena mitte enda valu ja muresid endale hoida.

Võromaa Kultuurikoja galeriis avati äsja rühmanäitus "Mändfulness" (kombinatsioon sõnast mänd ja mindfulness ehk tähelepanelikkus või ärksameelsus), mida sai möödunud sügisel külastada Tallinna Kunstihoones. Jätkusuutlikkuse eesmärgil ei peaks näitusemajad kogu aeg uusi näitusi tegema, vaid nendega saab üle Eesti rännata (näiteks Võrru). Kuraator Siim Preiman osutab selle projektiga kriitilise pilgu eestlaste kui metsarahva kuvandile. Viidates erinevatele looduskaitseliikumistele Eesti ajaloos, küsib kuraator: "Kuidas on siis võimalik, et metsasõda kestab ja kestab ning lõppu ei paista kusagil? Kas me ei olegi siis metsarahvas?".

Tegemist on mitmekülgse, eri kunstivorme kätkeva väljapanekuga, mille krooniks on Olimar Kallase 1970. aastate ühiskonna- ja keskkonnateemalised karikatuurid. Nende uskumatult nüüdisaegne visuaalne keel ning halastamatu otsekohesus lööb pinnase jalge alt Valdur Mikita usku seenelistel, kes rahumeeli autoga metsaäärde vuravad ning proovivad enda keskkondlikust jalajäljest tingitud häbitunnet leevendada mõne järjekordse rohepesu kauba soetamisega. Mingi kandi pealt ilmselt tuttav teguviis meile kõigile.

Vaimustust pakub ka kunstnik Johannes Säre vaatemänguline skulptuurne masin, mis voldib ja tulistab lakkamatult paberlennukeid. Lennukiga lendamine ja paberitootmine on keskkonda õõnestavad tegevused, mille raiskava olemuse kunstnik sümboolse tulevärgiga meile ette viskab. Kauni ja kontseptuaalselt mõjusa lisandusena mõjuvad Võru näitusel Georgi Markelovi kaunid puidust lilleskulptuurid sarjast "Lilled emale".

Kui hindate maalikunsti, siis värsket noort maaliloomingut saab kogeda NART-is ehk Narva kunstiresidentuuris, mis paikneb kohe Kreenholmi tehase vastas. Grupinäitusel "Kus on keha?" kohtuvad Viini Kunstiakadeemia ja Eesti Kunstiakadeemia maalitudengid, kes esitavad taiestel mitmesuguseid nägemusi keha füüsilisest pildist ning väljendavad seda, mida on inimesel enda kehas erinevates seisundites üldse võimalik kogeda. Kehakujutise manipuleerimine meie ühiskondlikult piiratud arusaama avardamiseks pole kunstis muidugi uus teema, nagu ka mitte äärmuslike kehaliste seisundite – ängi või eufooria – väljendamine.

Temaatika on aegumatu, sest midagi hakkab meis võnkuma, kui näeme lootusetult sõlmesolevaid jäsemeid, lahtirebitud ja sisekudedeni paljastatud ihu või tantsisklevas liikumises inimfiguure. Ennekõike suhestuvad näitusel väljas olevad teosed meiega alateadvuslikult instinktide ja tajude tasandil. Kehaga seotud sotsiaalsed- ja ideoloogilised aspektid, mida kuraatorid enda tekstis ühe näitust läbiva juhtlõngana välja pakuvad, mõjuvad seega pigem akadeemilise pealesurumisena. Enamasti liiguvad esiteletud teosed enda loodud maailmades kaugemale keelelise defineerimise piiridest, edastamata neis leiduva animistliku sümbolismi ja abstraktsusega konkreetseid ühiskondlikke sõnumeid.

NART-i galerii valgusküllane ja kõrgete lagedega ruum on muidugi maalide eksponeerimiseks ideaalne ning teeb rõõmu, et ruumi on oskuslikult liigendatud ning see on teoste potentsiaali arvestades kaalukalt üles seatud. Näiteks maalikunstnik Eero Alevi suuremõõtmeline kummituslik ja sünge maal tütarlapsest on välja pandud hämarasse ukseavasse, kus tütarlapse punane mantel lummuslikult vaatajale vastu kumab. Teistest tõuseb enda kehanägemustega esile Daniel Silvia Flandez, kelle mustvalgetel lõuenditel joonistuvad justkui uduvihmast välja tontlikud kujud. Samuti eriline on kunstnik nimega Ramsko, kelle maalid sädelevad vastu nagu kingipakid, aga nendel olevad kujutised hõõruvad vaataja närvi poolitatud kere ja moondunud kehavormidega. Üllatuslikult paneb kunstnik Loora Kaubi välja hoopis installatsiooni motiivist, mida ta varasemalt maalinud on – sillaasendis peata keha, mida katavad kudumid, meenutades söögilauda. See võiks küll toimida kriitilise pilkena keha kaubastamisele nüüdisaegses meediaruumis.

Killu Sukmiti näitus Pärnu Linnagaleriis jääb avatuks 28. maini, Võru Kultuurikoja galerii näitus 26. juunini ja Narva kunstiresidentuuri näitus 8. juunini.