Enne suurremonti on Tallinna Kunstihoone viimane näitus "Me käime korraks ära, teie mängige!". Mul on hea meel, et see on jäetud just Tamara Luugi kureerida, sest lisaks kunstiajaloolisele intellektuaalsele mõttevarale töötab Luuk tajupõhiselt, tuues kokku vormiliselt vahel küll vastandlikke kunstnikke, tõstes aga tundliku ja isegi emaliku hoolega neis esile vaimse ühisosa. Nii väljendab Luugi kureerimislaad sõna "kureerimine" algupärast tähendust – ladina keeles tähendab curare hoolitsemist. Luuk hoolib ja hoolitseb tunnete ning vaimutasandi eest.

"Ükskõik kui hull ka poleks maailm su ümber, sinu laps ja laps sinus peavad mängida saama, muidu nad ei kasva," ütleb selle näituse kohta Luuk ise. Kuidagi paremini ei saakski väljendada seda taaka ja paratamatust, mis meie praegust aega kammitseb. Bertholt Brecht, saksa teatriuuendaja, mõtiskles pärast Teist maailmasõda, et kas kunst ja luule on üldse enam võimalikud, kas need on lubatud? Viidates 1945. aastal sõjajärgsele loodusluulele saksa kirjanduses, sõnas Brecht, et puudest rääkimine on peaaegu kuritegu, sest see vaikib maha nii paljud õudused (Was sind das für Zeiten, wo / Ein Gespräch über Bäume fast ein Verbrechen ist.)

Alates 24. veebruarist oleme olnud inimestena Ukrainas toimuvast sõjast ja tragöödiast halvatud. Jah tõesti, loodusesse või kunsti sukeldumine võib näida ükskõiksuse või maha vaikimisena. Ent tulgem siiski tagasi Tamara Luugi mõtte juurde: ükskõik kui hull poleks maailm, me peame mängima. Kui meie enam ei mängi, siis mis põhjust on rahu ja mängu nimel võidelda neil, kellelt on see võimalus ära võetud. Kuidas suudame aidata teisi, kui kaotame mängu- teisisõnu eluisu?

Kuraatoritekstis kõneleb Luuk, et mängulusti leidub valdavalt tõsisevõitu Eesti kunstis mitte ainult kunstiteoste temaatikas, vaid ka nende ülesehituses ja arenduses, joonte, värvide ja mahtude kulgemises, kunstniku idees, millele vaataja lisab oma kogemuse, sest on väga oluline, et kunstisõbra valmidus kaasa mängida oleks kohal. Alles siis võime öelda koos Raul Meelega, selle näituse auväärseima ja ühe vanema kunstnikuga, et "mängimise ilu märkamises peitub igavese elu eeldus".

Niisiis mänguväljak – Tallinna Kunstihoone. Mäng ei hakka mitte teise korruse saalist, vaid juba fuajeest, mida seal juhatavad Taave Tuutma liiklusmärgid. Need märgid, mille tegemist alustas kunstnik juba 80. aastatel, on lustlikud popilikud viited, põhinedes ikoonilistel teostel kunstiajaloost – Soosteri huuled, Wiiralti kaamel, Raua Kalevipoeg jne. Kui lastele kunstiajalugu õpetada, siis miks mitte just nende märkide kaudu.

Näitusel osalevatest kunstnikest on paljud need, keda Tamara Luuk viimaste aastakümnete vältel Kunstihoones on kureerinud nt Alice Kask, Neeme Külm, Jass Kaselaan, Kris Lemsalu, August Künnapu ja Robin Nõgisto.

Kaasatud on kunstnikke, kelle loomingust vimkade ja vindi üle kerimiseta rääkida ei saagi nagu teada tuntud Kaido Ole ja Marko Mäetamm. Mind üllatas Kaido Ole nooruspõlve abstraktne segatehnikas valminud seeria, mille juurde ta nüüd tagasi pöördub. Muidugi on Ole nendes maalides kohal, aga hoopis teistmoodi, kui viimaste aastakümnete põhjal harjunud oleme. Mäetamme "Armastusluule" ruum aga mõjus terviklikult ja enda kontseptuaalses lihtsuses soojalt, nagu ütleb ka kuraatoritekst, on "Mäetamm seekord oma särgi lõhki tõmmanud … ja leidnud selle alt hella ning punase, igatseva ja aravõitu lõvi südame".

Kõige vanem kunstnik näitusel on Eesti kunstimängude esiisa Kaarel Kurismaa. Tema masinlikud liikuvad skulptuurid või heliga rikastatud installatsioonid tõusid juba Nõukogude Eestis esile kui popkunsti pärlid. 83. aastase kunstniku tööd ilmestab sümmeetria, geomeetriliste põhivormide ja minimalismi mänguilu. Kas Kunstihoone skulptuuriga on kujutatud maja või väravaid, ei, tegelikult tundub, et selles on midagi inimlikku – nägu!

Ja inimese näoga on ka Kris Lemsalu skulptuur "Laisk lill". See hernehirmutislik, lille varsi ja õit jäljendav groteskne kuju olevat kunstniku autoportree. Värvilise ja lohakalt kaltsunukuliku välimusega lille on ilus vaadata mõlemalt poolt. Kui mõelda laiskusele, tõmbab see omadus halastamatult inimlooma ligi. Ükskõik, mis kohustus ees ei ka oleks, kõik teame, kui ahvatlev on leida mõni asendustegevus. See "Laisk lill" on otsekui vaimustav lihasööja taim, mis enda poole kustub.

Arvestades, et tegu on Kunstihoone praeguse maja viimase näitusega, oleks mäng võinud minna kaugemalegi, enam üle käte. Mängides tuleb ikka pill vahel pika ilu peale. Miks siis mitte tulla laest alla, tungida seintesse ja pragudesse, mida küll kunstnik Camille Laurelli teeb põrandasse peidetud armsate savikujude installatsiooniga.

"Me käime korraks ära, teie mängige!" Tallinna Kunstihoones jääb Tallinna Kunstihoones avatuks 5. juunini.