Muusikatööstus on selle aja jooksul, mil sina muusikaäris tegutsenud oled, palju muutunud. Mis on põhilised asjad, mis sa välja tooksid?

Ma olin 15, kui hakkasin muusikat tegema. See oli aastal 1976–1977. Mobiiltelefone ei olnud, internetti ei olnud, arvuteid ei olnud, mitte midagi digitaalset ei olnud. Kõik salvestasid (muusikat) suurtel miksimispultidel kahetolliste lintidega. Siis saabus DAT, lõpuks tulid CD-plaadid. Aga ma olen pärit ajast, kui kõik oli täielikult analoog ja nüüd oleme täielikult teisel pool, väga digitaalses maailmas. Interneti saabumine mõistagi muutis kõike. Kui sa oleksid mulle 1982. aastal öelnud, kui ma olin 20-aastane, et ma võin minna oma stuudiosse, salvestada jupi muusikat, saata see e-postiga – mida iganes see tähendanuks – failina kellelegi Jaapanis, kes sellele vokaalid või kitarri salvestaks ja mulle selle pool tundi hiljem tagasi saadaks, siis poleks ma uskunud, et midagi sellist on võimalik. See on nagu ajas rändamine. See on nagu lendav auto. See on peaaegu uskumatu. Mõistagi on toimunud tohutu tehnoloogiline areng, mis on meie elu muutnud – teatud mõttes paremaks, teatud mõttes kindlasti ka halvemaks. Aga paljudes aspektides pole muusikaäri üldse muutunud. Plaadileping ei näe välja väga palju teistsugune aastal 2022 kui ta oli aastal 1982. 40 aastat hiljem näeb see endiselt suhteliselt samasugune välja. See on artisti vaatenurgast endiselt veidi ebaõiglane. See on üks asi, kus asjad ei ole edasi liikunud. Aga kas asjad on kultuuriliselt edasi liikunud? Ilmselt mitte. Ma ei usu, et maailm on väga palju toredam koht kui ta oli 1982. aastal. See oli üsna õudne tollal ja on päris õudne praegugi.

Sa mainisid, kuidas plaadilepingud on ebaõiglased. Kas on veel midagi, mis on praegusel ajal muusikatööstuses ja -äris probleemsed ja mida peaks muutma?

Jah, alati on asju, mida peaks muutma. Palju on sellist, mis on valesti. Näiteks, kui sa oled noor bänd, kes soojendab bändi, keda sa imetled, siis saad selle eest ilmselt 50 naela. Ütleme, et sa mängid Londonis kohas, mis mahutab tuhat inimest, nagu O2 Shepherd's Bush Empire. Lihtsalt argumendina üks hüpoteetiline stsenaarium. Sa oled noor bänd. Sa oled oma karjääri osas põnevil. Sind on just kutsutud esinema. Sulle pakutakse väga väikest tasu, 50 naela. See on jätkuvalt standard. See oli 50 naela ka 25–30 aastat tagasi. See on õudne. Aga sa ei hooli sellest, sest sa tahad pildis olla. Sa armastad seda bändi. Sa ei hooli niivõrd rahast, see pole nii oluline, sa oled sellest olenemata valmis esinema. Sa annad oma kontserdi ära, ja sul on T-särk, mille tegemiseks sul kulus viis naela ja mida sa tahad müüa 10 naela eest. Sul on T-särk, kassett, vinüül – mis iganes sul laual on, mida müüa neile, kes su bändi kuulavad. Aga siin sekkub kontserdikoht ja ütleb, et OK, kui sa tahad seda fännikaupa müüa, tahame me saada 25 protsenti müügitulust. Kuidas saab see olla õiglane või aus? See ei ole seda. See ei ole aus ka suuremate artistide, peaesinejate suhtes. See on naeruväärne, et sellised asjad jätkuvad aastast aastasse. See on alati nii olnud. OK, see on alati nii olnud, aga miks see tähendab, et see peab endiselt nii olema? Muusikaäris on nii palju rumalaid asju. See on üks neist.

Kas artistid peaksid rahast rohkem hoolima? Kuidas see nõiaring lõhkuda?

Üks hea asi interneti, Twitteri ja Facebooki juures on see, et inimestel on palju arvamusi ja arvamused on vabad. Sa võid öelda mida tahes, olenemata sellest, kas keegi hoolib sellest piisavalt, et sellele tähelepanu pöörata. Sotsiaalmeediast pärinev müra on nii intensiivne, et inimesed lülitavad end välja. Nad päriselt enam ei kuula. Nii et isegi kui midagi on kardinaalselt valesti, siis mõned ütlevad küll, et "issand, see on kohutav, ma ei teadnud sellest midagi", aga ülejäänud maailm on "OK, ma vaatan nüüd "RuPaul's Drag Race'i" edasi". Inimesed on halbade uudiste ja asjade suhtes, millega nad tegeleda ei soovi, muutunud teatud mõttes tundetuks, kui need just tõesti neid endid ei puuduta. Ma võin sellest rääkida. Ma võin sellest kõvahäälselt rääkida, aga võib-olla 26 inimest laigivad seda postitust minu Facebooki lehel ja ma olen nagu ... aga palun. See näitab, et inimesed pole muutustest eriti huvitatud. Nii et see võib olla frustreeriv. Aga ma olen 60-aastane, ma pole see, kes peaks muutusi ellu viima. Need peaksid olema nooremad ja asjakohasemad inimesed kui mina. Ma olen lihtsalt üks vana idioot. Keegi ei hooli sellest, mida ma arvan. See peab olema keegi oluline, tähtis, kellel on miljoneid jälgijaid, ja kes tõuseb püsti ja ütleb, et "See on täielik jama, see tuleb ära lahendada. Me peame ütlema promootoritele ja kontserdikohtadele, et nad lõpetaksid sellise käitumise ära". Keegi ei hooli sellest, mis mul on öelda. Minu hääl ei ole tähtis.

Sa rääkisid sellest, kuidas muusikategemise protsess on muutunud, üksteisele saadetakse faile jne. Kas see mõjutab sinu meelest kuidagi ka loodava muusika kvaliteeti või on see muusika enda seisukohalt kuidagi oluline, et selle tegemise protsess on muutunud kuidagi lihtsamaks?

Ei, see on üks paremaid asju, mis võinuks üldse juhtuda. Koostööprotsess, mida internet võimaldab – vahetada muusikat, olenemata sellest, kas selleks kulub üks minut või aasta, see pole oluline – maailm on tänu sellele muutunud kõigi jaoks kättesaadavamaks. Ma saan sõna otseses mõttes kuulata midagi, mille keegi oma stuudios eelmisel õhtul valmis tegi. Ma saan seda järgmisel päeval, täna, nüüd kuulata. Ma saan nendega kohe ühendust võtta, nendega reaalajas sõnumeid vahetada, neile reaalajas faile saata ja nendega reaalajas muusikat teha. See on imeline. Ajal, kui kõik suletud oli, tegin ma terve plaadi just nii. Ma ei saanud teiste inimestega koos stuudiosse minna. Nii et ma salvestasin selle osa, mida ma sain, oma väikeses stuudios ja saatsin seejärel lood lauljatele, kellega tahtsin koostööd teha ja nad salvestasid oma vokaalid kodus, saatsid mulle tagasi, misjärel ma need kokku miksisin. Proovigu keegi kuulata seda albumit ja uskuda, et seda ei tehtud ühes stuudios korraga nii, et kõik olid ühes ruumis. See kõlab täpselt nagu see oleks just nii tehtud. See polnud nii mõeldud, aga see igatahes nii kõlab. See näitab, et asi pole tehnoloogias. See pole tegelikult üldse sellega seotud. See võimaldab meil teha asju spontaanselt inimestega, kellega me tahame neid koos teha, kui neil on huvi neid asju koos meiega teha. See näitab seda, et seni, kuni muusika on hea ja esitused on olemas – ma räägin muusikast, mis kõigile ei meeldi, see pole popmuusika. See on väga teistsugune, aga muusika, mida ma teen, on seda sorti, et sa eeldad, et inimesed on selle tegemiseks olnud ühes ruumis koos. See kõlab nii nagu inimesed oleksid olnud ühes ruumis samaaegselt. Nii et ma olen meelitatud, et inimesed mõtlevad ja ütlevad seda muusika kohta, aga see ei ole põhjus selle tegemiseks. Selle tegemise põhjus on rõõm, mida sa selle tegemisest saad. Aga see tähendas, et ma saan teha albumi, kus on 16 eri lauljat, ilma et ma oleks ühegagi neist kunagi kohtunud.

Tänu internetile on meil ka palju rohkem lauljaid, bände, mida iganes. Mis sa arvad, kas muusikat võib olla kunagi ka liiga palju? Teised muusikaajakirjanikud tunnevad teinekord, et see massiiv uut muusikat, mis uue muusika reedetel peale tuleb, seda on hingematvalt palju.

Jah, see on miski, mida ma enam-vähem ka enne ütlesin – 80ndatel ei olnud neid piisavalt. Raadios oli üks DJ – John Peel – aga see oli kõik. Ta oli ainus tüüp, kes mängis lahedat muusikat. Üks tüüp ühes BBC Radio 1 saates, sest tollal oli ainult kaks jaama – Radio 1 ja Radio 2. Nii et nähtaval oli ainult väike hulk bände. Praegu on aga olukord selline, et ... Ma olen uute bändide fänn. Ma kuulan uut muusikat iga päev terve päev, ja ma tunnen, et seda on hingematvalt palju. Ajakirjanikud? Kurat küll, ma ei vahetaks teiega mitte mingi hinna eest kohti. See massiiv muusikat, mis saadaval on, on pöörane. Minagi suudan vaevu sammu pidada. DJ-de puhul on sama – see nimekiri CD-plaatidest, mis nad peavad läbi käima, et saade kokku panna. Ausalt öelda on see uskumatu, kui suur hulk muusikat saadaval on. Oht seisneb aga selles, et kuna see maht on nii hingematvalt suur, on inimestel kalduvus mõelda, et nii palju on igast jama ja halba muusikat. See vaade on ohtlik, sest minu meelest on olukord täiesti vastupidine. Ma leian, et mitte kunagi pole tehtud nii palju suurepärast muusikat kui praegu. Asi on lihtsalt selles, et kuivõrd seda on nii palju, siis on sellele kõigele leida oma tasand, tugi. Selle tagajärjel jääb tähelepanuta terve hulk artiste, neis ei saa kirjutada, sest pole piisavalt nn ribalaiust, et neist kirjutada. Teiseks, kui irooniline on see, et ajal, kui kuulamiseks pole kunagi varem saadaval olnud rohkem muusikat, on kohti, kus seda kuulata ja arvustada, vähem kui kunagi varem. Trükiajakirjandus – meil oli NME, Melody Maker ja Sounds. The Face, Wire – meil oli nii palju muusikaajakirju, mis ilmusid iganädalaselt ja kirjutasid uuest muusikast. Praegu neid peaaegu ei olegi. Siin on Mojo, Uncut, The Guardian kirjutab kord nädalas paarist albumist, The Times kirjutab kord nädalast paarist albumist. Aga iga nädal antakse välja tõenäoliselt umbes viissada uut plaati, aga kirjutatakse ainult ühest-kahest. Nii et kui sa oled Nick Cave või Radiohead, siis tore, sinu albumist ilmub arvustus. Aga kui sa oled täiesti värske bänd, siis mitte. Samas kui kunagi ammusel ajal oleks ilmunud. Nojah, mõnes blogis võib arvustus ilmuda, aga kes loevad blogisid? Mitte paljud.

Taskuhäälingud on nüüd teema. Mu käest küsiti ka hiljuti, et miks me ei tee uue muusika teemal taskuhäälingut. Aga muusikaajakirjandusest rääkides – miks on nii, et ajal, kui meil on nii palju muusikat, ei ole meil piisavalt platvorme, et neist uutest bändidest ja artistidest rääkida?

Jah, see on häiriv. Neid võiks rohkem olla. Nagu sa ennist mainisid uue muusika reedet – kui palju lugusid on võimalik uue muusika reedel välja anda? Ma ei tea, kui palju neid on, aga seda on liiga palju. See on liiga koormav. Spotify on liiga koormav. Ma ei saa sinna minna. Ma ei saa sinna minna, sest ma ei tea, kust alustada. Muusikat on liiga palju ja filtreid on liiga vähe. Pole piisavalt inimesi, kes kureeriksid seda muusikat. BBC Radio 6 on väga head ajakirjanikud, saatejuhid. Kus iganes riigis sa elad, seal on kohti, kuhu me saame minna ja mis on abiks uue muusika kuulamiseks. Aga see on raske. Isegi kui Radio 6 oleks kolm tükki, poleks seda ikka piisavalt, et hallata kogu seda uut muusikat, mida välja antakse ja mida minu arust tuleks paremini esile tõsta. Aga vähemalt on meil midagigi. Vähemalt on see muusika seal olemas. Vähemalt on mõned platvormid, mis seda toetavad. See pole õige, seda pole piisavalt. Olukord võiks parem olla, aga parem on, et on midagi kui mitte midagi, eks ole?

Jah. Aga kas sa usud, et sotsiaalmeedia suudab asendada osaliselt seda, mida varem tegi muusikaajakirjandus? Või on see just põhjus, miks muusikaajakirjanduse osakaal muusika promomisel on vähenenud?

Jah, võib nii olla. Ma ei veeda seal liiga palju aega, nii et ma pole 100 protsenti kindel. Ma tean öelda seda, et bändid veedavad sotsiaalmeedias liiga palju aega ajal, kui nad peaksid kirjutama lugusid ja salvestama muusikat, postitades suva jama, millest keegi ei hooli. Aga see on kõigest minu arvamus. Ma pole 20, ma olen 60-aastane. Täiesti vale inimene, kelle käest seda küsida.

Sa mainisid, et sa otsid pidevalt uut muusikat ja oled väga avatud uutele asjadele. Mis on need asjad, mida sa otsid, kui otsid midagi uut, mida kuulata või midagi sellist, millega Bella Union võiks plaadilepingu teha?

See on üsna lai küsimus. Mõistagi saadetakse mulle palju uut muusikat – saadavad bändid, mänedžerid, muusikakirjastajad, juristid. Täna olen ilmselt saanud 30 e-kirja sellistelt inimestelt, kes soovitavad mulle artiste, kes võiksid Bella Unioniga lepingu teha. Kui keegi arvab, et nad teavad, mis mulle meeldib, siis see muudab mind alati natuke murelikuks, sest nad ei tea. Ainult mina ise tean, mis mulle meeldib. Enamus e-kirju algab jutuga, et "Ma arvan, et see oleks Bella Unioni jaoks täiuslik". Ma mõtlen kohe, et "Eks me näe". Plaadilepingute sõlmimine ei käi minu jaoks selliselt, et mul on vaja veel paari bändi, mis kõik kõlavad ühtemoodi. Ma ei näe, et sellel oleks mõtet. Ma otsin alati bändi, mis kõlab selliselt nagu ei miski muu, mis meil juba on. Miks ma peaksin tahtma teha lepingu kahe bändiga, mis kõlavad ühtemoodi? Me võistleme selle sama väikese ruumi pärast. Minu avastuskirg on väga lihtne, ma hoian selle lihtsana. Kas see muusika paneb mind midagi tundma? Kas see erutab mind? Kas selle peale tõusevad ihukarvad püsti? Kas ma pean selle peale auto kinni? Kas see paneb mind küsima, et "Mis kurat see veel oli? Ma pean selle uuesti peale panema". Ma pean selle suhtes midagi tundma. See ei ole puhtalt tserebraalne, aga ka mitte puhtalt füüsiline asi. See pole ka puhtalt spirituaalne asi. See on ehk kombinatsioon hulgast neist asjadest. Aga ülekaalukas tagajärg, mis peab olema muusika kuulamisel, kui ma plaanin selle artistiga plaadilepingu sõlmida – sest on palju selliseid bände, mida ma kuulan lihtsalt enda lõbuks või meeleheaks, aga kellega ma ei taha mitte kunagi töötada – mulle peab tekkima tunne, et "Oh jumal, mis kurat see veel on? Ma pean nii tundma, sest kui ma nii ei tunne, siis ma ei saa nendega väga head tööd teha. Mul peab bändi suhtes tekkima kirg. Sa võiksid mulle ilmselt mängida kümmet lugu, mis täna [reedel, 29. aprillil – M.M.] ilmusid ja mida ma armastaks, mis tekitaksid põnevust. Aga kas ma tahaksin mõnega nendest bändidest töötada? Võib-olla mitte, sest saadaval on nii palju uut suurepärast muusikat. Ma võiks iga kümne minuti järel mõne bändiga plaadilepingu sõlmida, kui see põhineks puhtalt ainult muusikal endal. Aga ma olen seda pikka aega teinud. Ma olen plaate välja andnud juba 25 aastat. Ma tean täpselt, mida ma tegema pean, et mu elus oleks vähem stressi. Ma tean, kuidas õhtul magama heita. Kui mul on plaadifirma tiiva all bändid, kes mulle väga ei meeldi, või mänedžerid, kes töötavad bändidega, kes mulle väga ei meeldi, või juristid, kes on tüütud või täiesti võimatud, siis ma eelistan nendega mitte töötada. Nad võivad olla parim bänd, keda ma kunagi kuulnud olen. Aga kui nad käivad mulle närvidele või ei saa aru, millega me tegeleme ja ei taha olla osa lahedast meeskonnast ja nende eesmärk on teistsugune kui minu oma, siis ma ei viitsi. Minge mujale, tehke plaadileping mõne teise plaadifirmaga. See peab tunduma mulle õige kõigil tasanditel, mitte ainult muusika osas. See on minu põhiidee artistidega töötamisel. Me panustame oma töösse nii palju, me näeme tõesti palju vaeva. Pole mingit mõtet töötada kellegi jaoks, kui sa hoolid nende muusikast, kui sa teed kõik endast oleneva, et rohkem inimesi sellele tähelepanu pööraks, kui see pole vastastikune, kui nad kohtlevad sind kui panka. See peab olema ilus suhe. Üheksal juhul kümnest ongi, sest ma tean, millised inimesed mulle meeldivad. Ma tean viie minutiga, kas mulle meeldib keegi või mitte, sest ma olen vana ja tean, mida inimestes otsin. Mul on olnud piisavalt palju halbu suhteid tüdruksõprade, abikaasade ja teistega, et ma tean üsna hästi, mis mulle meeldib. Aga see on elu ja kogemused üleüldiselt, kas pole? Ma olen elus selles kohas, kus ma saan aru, et OK, ma ei taha, et selline asi uuesti juhtuks, nii et ma otsustan minna teist teed. Ma jään lihtsalt selle juurde, mida ma tean, tunnen ja mis mulle meeldib. Nii ma seda teen.

Mis sa arvad, kas su filosoofia plaadifirma omanikuna on selline seetõttu, et sa oled olnud n-ö teisel pool, bändina?

100 protsenti. See on fakt. Ma ei ole rumal. Ma tean, et see on ligitõmbav teatud artistidele, kes teavad, kus bändis ma kunagi mängisin, mis muusikat ma tegin, milliseid plaate ma produtseerisin. Mõistagi on see visiitkaart. Kui see oleks mina ja ma teaks, et keegi, kellest ma lugu pean, sellega tegeleks, siis kas mul oleks nende suhtes suurem usaldus? Jah, ilmselt küll. Nii et ma tean, kuidas see töötab, aga see töötab kahes suunas. Ma tunnen neid, sest ma tean, mida nad läbi elavad. Ma saan neile öelda, et ma saan aru, miks te nii tunnete teatud tingimustes. Täpselt samamoodi nagu artisti mänedžerina, nii ka plaadifirma mänedžerina ei juhtu tõenäoliselt kunagi seda, et nad räägivad mulle midagi ja ma pean küsima, et "Kas tõesti juhtus selline asi?". Ma olen enamikku asjadest juba kogenud, sest ma olen seda teinud kogu oma elu. Ma olen kogenud kõiki neid probleeme – lahutus, narkootikumid, finantskatastroofid. Kõik, mis võib valesti minna. Ma olen seda vahetult kogenud ja näinud, olen lugenud raamatut ja kandnud T-särki. Nii et ma võin olla hea kõlakatus paljudele artistidele, ja ma ei ole keegi, kes peidab end kuhugi ära. Ma olen äri osas sotsiaalmeedias väga aktiivne. Ma ütlen inimestele, mida ma arvan. Ma olen vägagi avatud raamat. Minuga on lihtne ühendust võtta, artistid saavad mulle helistada ja küsida mult nõu, olenemata sellest, kas ma töötan nendega või mitte, sest mulle meeldib inimesi aidata. Selle tegemine on privileeg. Ei ole nii, et artistid tulevad ja ütlevad, et nad ei tea, mis on Bella Union. Suurem osa artiste praeguseks juba teavad. Aga ma ei hooli sellest, olgu see ühte- või teistpidi. Ma ei vaja artistipoolset armastust enne kui selleks on õige aeg. Mulle on vajalik, et neile meeldib meiega koostööd teha. See kõik ei puuduta mind, tegelikult puudutab see mind väga vähe, sest ma ainult valin neid bände. Ma valin ainult muusika. Lõppeks peab bänd töötama minu meeskonnaga, mitte ainult minuga. Mul on meeskond, mis on üle maailma laiali ja see on väga vähe seotud ainult minuga. Jah, plaadifirma maitse või see, mida me välja anname, on peegeldus asjadest, mis mulle meeldivad. Jah, see on tõsi. Aga see suhe tähendab töötamist rohkemate inimeste kui ainult minuga. Kui meil on bändiga koosolek ja neli minu töötajat tulevad pärast seda minu juurde ja ütlevad, et nad pole nende tüüpide osas väga kindlad, siis ma kuulan neid, sest nad peavad nendega koos töötama hakkama sama määral kui ma ise. Nii et me oleme väga põhjalikult ja tähelepanelikud selles osas, kellega me plaadilepingu sõlmime, sest elu on liiga lühike, et töötada koos keeruliste inimestega.

Kas see on sinu meelest üks põhjuseid, mis Bella Union teiste seas silma paistab? Sest teid on mitu korda nimetatud Ühendkuningriigi parimaks plaadifirmaks. Kas see võib olla üks teise tugevusi või põhjus, mis teid on mitmel korral parimaks valitud?

See võib nii olla küll. Ma arvan, et me anname välja häid plaate. Ma usun, et me oleme sõlminud lepinguid suurepäraste bändidega. Ma olen selle üle uhke. Aga ma olen uhkem selle üle, et neil on oma albumitega hästi läinud. Meie roll selle kõige juures on suhteliselt väike. Me oleme lihtsalt abistav taustajõud. Aga jah, ma ei teagi, ma pole sellele eriti palju mõelnud. Eks alati on tore, kui inimesed ütlevaid häid asju. See on hea bändidele ja kogu meeskonnale. Mul ei ole ülisuur ego. Mu elus toimub nii palju asju, mis teevad mu õnnelikuks, mis ei ole seotud täispunktid saanud plaadiarvustusega Mojos või väljamüüdud kontserdiga. Mul on nende üle lihtsalt hea meel, kui sellised asjad juhtuvad. Kui plaadifirma saab osa sellest bändi eduga kaasnevast hiilgusest endale, siis ma võtan selle vastu. Eelmisel nädalal olime me Father John Mistyga Ühendkuningriigi albumimüügi edetabelis teisel kohal, sel nädalal oleme Spiritualizediga edetabelis viiendal kohal. Nii et kaks nädalat järjest on meil olnud üks album albumimüügiedetabeli viie parema hulgas. See on suurepärane tulemus sellise sõltumatu plaadifirma jaoks nagu minu oma. Ma ei võta seda iseenesestmõistetavalt. Muidugi tunnen ma uhkust. Mänedžerid ja bänd on kõik vaimustuses, see teeb mind väga õnnelikuks. Kogu meeskond saab patsutuse õlale. Kõik on teinud suurepärast tööd, kõik on õnnelikud. Ma saan öösel väga hästi magada, see on hea. Aga ma ei vaja seda, et olla õnnelik. Kui sind saadab mõningane edu, tähendab see, et plaadifirma saab ehk veel veidi aega tegutseda. Kui ma lähen panka ja ütlen, et ma vajan veidi rohkem raha, siis nad saavad vaadata ja öelda, et OK, miks mitte, sul oli viimasel kuul paar edukat albumit. Minu jaoks on see kõigest üks vahend eesmärgi saavutamiseks, sest need head päevad on väga harv nähtus. Neid ei tule sageli ette, nii et kui neid tekib, tuleb neid nautida. Aga ma olen oma elus kogenud nii palju tõuse ja mõõnasid, nii et ma püüan mitte liialt elevusse sattuda, kui miski läheb väga hästi, või olla liiga masendunud, kui miski ei lähe väga hästi, sest sellised meeleolukõikumised, kus ma ühel hetkel olen meeletult õnnelik ja teisel suitsidaalselt depressioonis, ei tee mulle head. See ei ole mu tervisele väga hea.

See, kuidas sa kirjeldasid asjade käiku Bella Unionis – see on miski, mida ootaks igalt plaadifirmalt. Kas see siis polegi väga levinud?

Ma ei oska sellele vastata. Võib-olla asjad, mida ma räägin, on asjad, mida kõik [plaadifirmade bossid] räägivad. Ma ei tea. Eks ma olen vist omaenda tööst nii vaimustuses sellisel määral, et mul ei ole aega jälgida, mis teised teevad, sest ausalt öeldes ma tõesti ei jälgi seda. Kui keegi poleks mulle öelnud, et eelmisel nädalal Wet Leg, Father John Misty ja Jack White olid Ühendkuningriigi albumimüügi edetabelis vastavalt esimesel, teisel ja kolmandal kohal – ja see oli esimene kord üle mitmekümne aasta, kui kolm sõltumatute plaadifirmade albumit jõudsid esikolmikusse –, siis ma poleks seda kunagi teada saanud. Ma poleks ilmselt teada saanud, et Wet Leg oli number üks. Olgugi et ma armastan neid ja Domino plaadifirmat, siis ma ei jälgi seda värki. Ma ei jälgi Spotify numbreid. Ma ei jälgi Apple'i numbreid. Ma ei jälgi Facebooki meeldimisi. Ma ei jälgi midagi, mille järgi teised inimesed oma edu hindaksid. Keegi ütleb mulle seda, sest ma pean ettevõtet, millel peab hästi minema, et ta saaks edasi tegutseda. Aga keegi ütleb mulle, kui asjad on halvasti, eraldi ma seda infot ei otsi. Ma ei lähe internetti ega uuri, palju me eelmisel nädalal müüsime, kui palju see konkreetne album müüs. Ma ei ole see tüüp. Mul on raamatupidaja, kelle töö see on, ja mul on advokaat, kes ütleb, et me peame seda lepingut uuendama, aga see pole päriselt mina. Ma ei ehita impeeriumi. On palju teisi indie-plaadifirmasid, nagu 4AD, kes on kulutanud aastakümneid selle plaadifirmade impeeriumi ehitamiseks. Beggars Group, näiteks, kus on XL, Matador, 4AD jne. Ma ei ole sellest huvitatud, sest mul puudub tähelepanuvõime kogu selle hulga töö tegemiseks. Mul on lihtsalt hea meel, et saan koeraga väljas käia, kuulata head muusikat, rääkida artistidega, keda ma tõeliselt armastan, teha võimalusel muusikat ja olla hea abikaasa. See on see, kes ma tahan olla – hea mänedžer. Mul on juba praegu oluliselt rohkem ülesandeid kui ma olen võimeline haldama. Nii et ma kindlasti ei taha rohkem. Ma ei vaja rohkem.

Kuivõrd teistsugune võiks Bella Unioni tiiva all olevate artistide valik, kui te keskenduksite numbritele?

Ma ei tea, sest seda ei oleks kunagi juhtunud. Ma ei oleks sellega jätkanud, sest ma olin koolis matemaatikas jube halb. Ma ei tegele matemaatikaga. Mulle ei meeldi numbrid ja mulle ei meeldi muusika hindamine algoritmide ja protsentide põhjal. Ma ei usu, et see töötab nii. Kahjuks ma töötan ärivaldkonnas, kus küsimus sageli on – kui ma tahan sõlmida plaadilepingu uue bändiga – kui palju nende eelmine album müüs? Ma olen nagu, et "Ma ei tea, ma ei hooli eelmisest albumist, mulle meeldib uus album. Põhjus, miks nad tahavad uue albumi jaoks meiega plaadilepingu sõlmida, on ilmselgelt see, et eelmine plaadifirma ei teinud väga head tööd, sest kui oleks vastupidi, poleks nad minu poole pöördunud." See on keeruline, aga ma pole numbritest huvitatud ja mind ei huvita edu numbrite mõistes. Nii et põhjus, miks ma olen endiselt siin ja teen seda ka 25 aastat hiljem, ei ole kuidagi seotud numbritega. See on peamiselt seotud õnnega, üksikute pööraselt palju müünud plaatidega ja tähendas, et äkitsi need inimesed, kes ei olnud mind tõsiselt võtnud ja arvasid, et ma pean mingisugust butiikleibelit, sest ma olin selles lahedas indie-bändis. "Oh, see on lihtsalt Cocteau Twinsi butiikleibel" – ma kuulsin seda esimestel aastatel nii palju. Ma lihtsalt naersin ja ütlesin, et ei tea, mida see tähendab. Aga kui sulle saab osaks selline meeletu edu, nagu Fleet Foxesiga, kus parima võimaliku, 40 000 – 50 000 eksemplari müügi asemel müüsime miljon koopiat. Vahe 50 000 ja miljoni vahel on väga suur ja äkitsi oled sa osa vestlustest, kuhu sa kunagi ei kuulunud. See on kommertslik asi. Mõistagi pead sa kuidagi enda jaoks lahti mõtestama, mida see sinu jaoks tähendab – "OK, me oleme nüüd olnud paar aastat väga edukad, kas me võtame omale terve hunniku uusi inimesi juurde ja kasvatame meeskonna nelja-viie inimese asemel 20-liikmeliseks? Kas me laieneme?". Kõik sellised küsimused tekivad ja ma leidsin, et me peaksime jääma täpselt selliseks nagu me oleme ja töötama lihtsalt sõpradega, kes meie jaoks ja meiega koos töötavad ning jääme selleks lähedaseks perekonnaks. See album oli tõenäoliselt õnnelik juhus. See oli lihtsalt täielik, ilus õnn. See ei juhtu ilmselt mitte kunagi uuesti. Ma mäletan, et ütlesin seda, sest kogu meeskond ja inimesed, kellega me koos töötame, rääkisid, kuidas järgmine album müüb juba kaks miljonit – ei ole nii, järgmine müüb ilmselt 250 000, see saab olema veerand sellest, sest elu on selline. See pole kunagi sirgjooneline. Ei ole nii, et kogu aeg liigub kõik üles aina suurema edu suunas. Mul juhtus õigus olema, sest teisel albumil ei läinud nii hästi. Mitte seepärast, see poleks olnud suurepärane album. See oli suurepärane album, aga sel ei läinud lihtsalt nii hästi. Miks? Ei tea. Sest paljudele see ei meeldinud. Ma ei mõista seda, sest mul pole aimugi, miks üks lugu on edukas ja teine mitte. Muidugi ma ei mõista seda, sest ma vihkan kogu edetabelimuusikat. Kui sa mängiksid mulle 20 lugu tipp-20 edetabelist, siis ilmselt ma vihkaks neid kõiki. See pole lihtsalt minu muusika. Aga ilmselgelt ma eksin, sest need on 20 kõige populaarsemat lugu. Aga ma tean, mis mulle meeldib ja kogu lugu. Mul on väga vedanud, et 25 aasta jooksul on olnud piisavalt momente, kus ma sain asjale pigem pihta kui panin mööda. Muidugi ma sõlmin palju plaadilepinguid bändidega, kellega keegi pole lepingut teinud. Bändidega, kelle puhul inimesed küsivad, et "Misasja, ma ei saa aru, ma ei kuule siin midagi, mida sa siin kuuled?". Ma küsin vastu, et "Aga mida sa siin EI kuule? Kuidas sa ei leia, et see on üks paremaid lugusid, mis kunagi tehtud?". Aga see on ka põhjus, miks me armastame muusikat. Sina ja mina võime mõnes asjas olla ühel nõul ja teises asjas absoluutselt mitte. See on nii suvaline. Nii et minu jaoks on see väga imelik. Keegi, kes vihkab plaadifirmasid, kellel muusikuna olid plaadifirmadega kohutavad kogemused – kui minu käest oleks küsitud tollal, et mis sa arvad, mida sa 20 aasta pärast teed, siis ma oleks võinud nimetada kümme ametit. See [plaadifirma boss – toim] poleks olnud üks neist. Aga siin ma olen ja teen seda. See on väga kummaline. Tõesti väga imelik.

Kas sa usud, et sa oled muusika suhtes avatud inimene? Sa mainisid, et sulle ei meeldi edetabelimuusika, samas oled enda sõnul uuele muusikale väga avatud. Nii et kas sul on tõesti muusika osas avatud meel?

Ma olen oma suletud moel väga avatud, sest minu maitse kujunes välja palju aastaid tagasi. Need piirid selle osas, mis mulle meeldib. Mu maitse baromeeter kujunes ilmselt välja 70. aastatel. Selle kirjeldamine on üsna raske, sest asi ei ole alati muusikas. Teinekord on asi selles, kuidas see tehti, selle tegemise taga peituv suhtumine, plaadikujundus, sõnum – isegi kui see on alateadlik või pole nii mõeldud. Teinekord korjad sa sellest üle energia, millega sa kuidagi suhestud. Ma usun, et selle jäljed peituvad muusikas, millega ma üles kasvasin, sest mu isa oli kuulus laulukirjutaja, muusik ja produtsent [Ivor Raymonde – toim]. Ta suri väga noorelt, nii et ma ei osanud ta loomingust lugu pidada enne kui 20–30 aastat pärast tema surma. Aga ma olen kindel, et muusika, mida ma lapsena kodus kuulasin, segamini muusikaga, millest ma vaimustusin 14-aastasena, kui punk rock teemaks sai – need olid kaks määravat asja minu kui noore inimese arengus. Samuti minu muusikategemise kogemus Cocteau Twinsis 80. aastatel, minu väljakujunemise aastatel vanuses 18 kuni 25. Kõik need asjad mängivad tõenäoliselt oma osa selles, milline muusika mulle meeldib. Aga mitte täielikult. Ma tahan endiselt üllatuda. Isegi kui mul on ilmselgelt piirid, mida ma suudan muusikas taluda, usun, et need on üsna laiad. Aga see võib olla kõigest minu arvamus. Ma ei tea, kas teised inimesed nõustuksid sellega. Mulle meeldib dub-muusika. Dub ja reggae on miski, mida ma kuulan palju. Ma ostan palju dub'i ja reggae' albumeid; kaks seina on täis seda sorti vinüüle. Aga kas keegi neist on Bella Unioni all? Ei, väga mitte. Paar asja. Miks? Sest ma ei ole leidnud midagi, mis oleks sama hea kui need plaadid. Aga see ei tähenda, et ma ei otsiks. Ma ei ole lihtsalt veel leidnud. Aga võib-olla homme leian. Seda ei tea kunagi.

Kas sul on muusika kuulajana olemas oma nn ülim mugavustsoon?

Ilmselt küll. See muutub olenevalt päevast. Muusika osas olen ma paras liblikas. Ma võin kuulata Doris Day'd, Frank Sinatrat, Ella Fitzgeraldit või midagi 40., 50., 60. aastatest ning tunda nostalgiat ja kuulata seda lihtsalt mõnu pärast, mida pakub esitus, seaded, keelpillid vm. See ei tähenda, et ma tahan sellist muusikat välja anda. Ma proovin eri asju nii nagu ilmselt me kõik. Seepärast on see meie jaoks nii suur kunstivorm, sest seal on kõike. Aga ma ei ole seda sorti inimene, kes otsustab, et ta kuulab sel nädalal 10cc'd või terve päeva Doobie Brothersit. Ma ei ole see inimene, sest ma kulutan päeva jooksul nii palju aega muusikale – olgu see uute asjade kuulamine, bändide abistamine produktsiooni osas või miksimine stuudios. Ma olen sellega igapäevaselt nii seotud ja kui ma tulen koju, siis ausalt öeldes ma ei taha alati tulla koju ja kuulata veel muusikat. Teinekord ei taha ma mitte midagi kuulata, vaid lihtsalt võtta üks vann, lugeda raamatut või kuulata mõnda taskuhäälingut, või minna pikale jalutuskäigule. See on midagi, mida ma olen õppinud tegema, sest ma ei osanud enda eest varem õigesti hoolt kanda. Varem oli päev täidetud sellega, et ma tegin muusikat, tulin koju, panin plaadi peale ja läksin siis mõnda bändi vaatama ning tegin seda kõike järgmisel päeval uuesti. Praegusel ajal on see, et teinekord tunnen, et muusikat on juba tänaseks piisavalt kuulatud ja ma tunnen, et tahan lihtsalt vaadata "RuPaul's Drag Race'i".

Sa teed jätkuvalt ka ise muusikat. Kui sa peaksid võrdlema aega, kui sa tegid muusikat Cocteau Twinsiga, sellega, kuidas sa praegu muusikat teed, siis kuivõrd on see muutunud, kui üldse?

See on ja ei ole muutunud. Naljakas, aga protsess on tegelikult üsna sarnane. Isegi võrreldes ajaga enne Cocteau Twinsi. Viis, kuidas ma muusikat teen, isegi üksi või koos oma trummarist sõbraga bändis Lost Horizons, on täpselt sama nagu see, kuidas ma tegin muusikat Cocteau Twinsiga. Esiteks on muusika, siis alles vokaalid. Luua muusika, mis on peaaegu valmis teos. Nagu lugu, aga ilma meloodiata. Nii et kõik need aastad, mil me Cocteau Twinsiga albumeid tegime, töötasime just nii. Robin (Guthrie) ja mina läksime ühte ruumi, mõtlesime ei millestki välja midagi, ilma et meil oleks olnud ideid, demosid või midagi muud ette valmistatud. Panime lindisalvesti lihtsalt tööle, ühendasime instrumendid ära, lasime need läbi mõne segase efektipedaali või veidra digitaalse delay ning tegime veidraid helisid, ja selle pealt kirjutasime lugusid. Ära küsi, kuidas, sest ma ei tea, miks või kuidas. See lihtsalt juhtus. Nii me seda tegime. See pole alkeemia, aga samal ajal juhtus see väga loomulikult ja orgaaniliselt. Nii et see ei tekitanud meis kunagi küsitavusi ega pannud mõtlema, et see on veider või ebatavaline. Ma tean nüüdseks, et see on veider ja ebatavaline, sest enamik inimesi istuvad akustilise kitarriga maha ja loovad meloodiaid akordide põhjal. Meie ei teinud seda mitte kunagi. Nii et vokaale ja meloodiaid ei olnud enne kui päris lõpus. Nii et me lõime kümme instrumentaallugu, kus refrääniosad jne olid olemas, kogu struktuur täielikult valmis, kuni tuli Elizabeth (Fraser) ja tegi oma asja kõige selle peale. Täpselt nii me oma albumeid salvestasime alates algusajast kuni lõpuni välja. 25 aastat pärast seda, kui bänd laiali läks, teen ma endiselt sama asja. Ma kirjutan muusikat endiselt täpselt samal moel. Miks? Ma ei tea. See tundub loomulik, lihtne. Pealegi pole mul praegu sama palju aega kui tollal, kui elu koosnes muusika tegemisest ja tuuritamisest. Stuudio, tuur, stuudio, tuur. Nüüd on mu elu kõike muud peale selle. Mu elu on väga tihe, keeruline ja mitmekihiline. Nii et kui ma lähen stuudiosse, siis on see lihtsalt üks suur lõbutsemine, sest ma tean, et olen seal väga lühikese aja, ehk maksimaalselt kaks-kolm tundi, nii et ma tahan veenduda, et mul on seal lõbus, ja ongi. Ma olen väga loominguline. Ma suudan ilmselt päevaga kirjutada kolm lugu, või vähemalt algusosa, sest tehniliselt ei ole need lood enne, kui tulevad vokaalid ja sõnad. Aga mis puudutab muusika tegemist ja sellest mõnu tundmist, siis naudin iga minutit, mis ma stuudios veedan. Samas kui sa oled noorem ja bändis, siis iga minut ei ole nii lõbus.

Mul on mõttes kaks kontseptsiooni, mis on muusikaga eri tasanditel seotud. Üks on guilty pleasure ja teine on sell-out. Kas need on tegelikult üldse teema? Meil on sõpradega sageli arutelu guilty pleasure'ite üle. Kui sulle meeldib muusika, siis sulle meeldib muusika.

Jah, ma arvan sama. Ma nõustun sinuga, sest guilty pleasure on see, kui sa tunnistad, et sulle meeldib midagi, mille osas sa poleks veel paar aastat tagasi tunnistanud, et see sulle meeldib. Minu puhul on seotud vanemaks saamisega. Mul ei ole guilty pleasure'id, sest ma tunnistan hea meelega sulle, et see punkar, kellele 1976. aastal meeldis pool aastat ainult The Clash, Public Image Limited, The Buzzcocks, Wire, The Slits, talle meeldib nüüd 10cc, Doobie Brothers ja Steeley Dan. Mul ei ole sellega probleemi. See tähendab, et ma kuulan rohkem muusikat. Ma pean lugu suuremast hulgast muusikast. See ei pea olema guilty pleasure. Ma ei pea end selle osas süüdi tundma.

Aga sell-out? Kas see on üldse mingi asi? Bänd alustab indie-leibli alt ja liigub siis suurema alla ja kaotab sellega justkui osa oma põhimõtetest.

See kõik on suhteline, eks ole. Ma näen seda kahte moodi. Ühelt poolt ma leian, et see on kohutav ja see sakib, et nad on muutunud sellest lahedast asjast selleks kohutavaks asjaks, et nad olid enne selle laheda indie-leibli all ja on nüüd suure all. Aga ma läksin ise laheda indie-leibli alt suure alla, nii et mis õigus on minul üldse midagi öelda selle kohta? Ma tegin ise täpselt seda sama. Ma müüsin end maha. Nii et väga lihtne on teiste üle kohut mõista. Aga igaühe lugu on alati omamoodi. Põhjused pole alati mustvalged ja need pole alati sellised, mis sa tahad uskuda, et need on, et need sobituksid sinu portreteeritava versiooniga. "Nad müüsid end maha." – "Olgu, aga kas sa tead tegelikult ka põhjust, miks nad seda tegid?" – "Ei, aga nad tegid seda, nii et nad on sell-out." Aga see pole alati nii.

Muusikavaldkonna konverents toimub 6.–7. mail Nordic Hotel Forumis ja klubis Hall. Raymonde'i ettekanne algab reedel, 6. mail kell 15.30.