Euroopa muuseumid ja eriti rahvusmuuseumid on kriisidest räsitud maailmas täiesti uues rollis. Sellest räägime Euroopa kolleegidega muuseumide aastakonverentsil ja Euroopa muuseumide aastaauhinna galal (EMYA – European Museum of the Year Award) mai esimesel nädalal Eesti Rahva Muuseumis. 

Keegi meist ei tahtnud, et maailm hakkaks nii kiiresti muutuma kui see nüüd Ukraina sõja tõttu on toimumas. Me ei tahtnud ju tegelikult ka neid muutusi, mis tulid meie õuele Covid-19 kriisiga. Täna on aga reaalsuseks nii Covid, sõda kui ka energia- ja kliimakriis. 

Võime küsida, mis on sellel kõigel muuseumidega pistmist? Mida saab muuseum teha sõjaohu korral või viirusekriisi leevendamiseks, rääkimata energia- või kliimakriisist? Tõsi on see, et sõda ja viirust ära hoida ei saa ning elektriarveid kellelgi väiksemaks ei tee, üleilmselt soojenemist külmemaks ei võlu.

Küll aga on muuseumis teadmised sellest, kuidas on aastasadade vältel hakkama saadud sarnaselt rasketes või oluliselt raskematelgi aegadel. Eesti Rahva Muuseum näitab oma näitustel esemete kaudu ajarajal, millal olid kõige keerulisemad ajad ning kuidas siis kestma jäädi, kuidas loodi kodu- ja turvatunnet. On olnud katkuaegu, sõdu ja eriti mõtlikuks tegevad on paralleelid aegadest (1940ndad ja nõukogude perioodi algus), kui Eestis toimus täpselt sama, mis toimub täna Ukrainas.

ERM-i püsinäitusel "Kohtumised" näeb Eesti esimest sinimustvalget lippu aastast 1884, mis II maailmasõja järgse nõukogude okupatsiooni eest selliselt peideti, et tehti lausa petukoopia, mille vallutajad leidsid ja hävitasid arvates, et töö on tehtud. Näeb ka Siberisse küüditatud perede esemeid ja kuuleb nende lugusid. Need, kes jutustasid, kestsid. "Praktilise ilu" näitusel näeb II maailmasõja ajal toolipõhjadest tehtud kandekotte, millega tüdrukud käisid koolis, ning seda, kuidas käis taaskasutus mitusada aastat tagasi, kui "gobelään"-reisikott õmmeldi vanadest meeste rahvariidevööde juppidest või tehti vardakott vanast tikitud tanulinast. 

Me ei tea, kuidas või millal Ukraina sõda lõpeb, aga me teame täna, mis sai pärast 1940. aastat ning oleme selle teadmise võrra targemad.

Näeme täna muuseumis, kuidas huvi külastada just meie lugudest koosnevaid näitusi kiiresti kasvab. See sai alguse kohe Ukraina sõja esimesel päeval, 24. veebruaril 2022, kui ERM oli lahti. Me ei julgenud eriti palju külastajaid loota, sest päev oli kurb ja mõtlik, aga inimesi tuli peredega tuhandete kaupa. Meie ülisuur muuseumihoone oli pungil rahvast täis. See tundus peredele hea koht, kus sõja puhkedes olla. Kindlasti oli üheks põhjuseks koos olemise soov, mis laulupidudel meid ühendab, aga see on siiski ka miski, mille järele just ERM-i tuldi. Ja inimeste tulv on jätkunud. Me saame oma lugudega pakkuda praegu kinnitust ja vajadusel ka lohutust ning teadmist hakkama saamisest.

Teinegi muuseumide roll on täna tähtsustumas ja see on kultuurilise integratsiooni pakkuja roll. Muuseumid on alates sõja algusest hoidnud uksi Ukraina põgenikele tasuta avatud. ERM-is on neid käinud juba sadu ja äsja alustasime ka esimese kultuurikursusega just neile, et pikema kursuse vältel tutvustada Eesti kultuuri ja ajalugu. Muuseumidel on selleks oskused ja teadmised ja seda võimalust pakuvad praegu ka teised muuseumid nii Eestis kui Euroopas vastavalt oma võimalustele. Suvel teeme põgenikele lastelaagreid ja nii edasi. Muuseumid saavad siin olla riigile oluliseks partneriks.

Euroopa aasta muuseumi auhinnagalat saab jälgida otseülekandes ERR-i kultuuriportaalis 7. mail kell 19.30.