Muuseume nimetatakse aeglaseks meediaks – kõik ühiskonnas toimuv jõuab (kunagi) ka muuseumidesse, kus seda uuritakse, näidatakse ja rahvale seletatakse. Kuraatorite ülesanne on teha võõras, teisest ajast või ruumist pärit inimene ja kultuurinähtus näitusel külastajale lähedaseks või vähemalt arusaadavaks. 

Ent keda muuseumid täpselt esindavad? Muuseumides ja muinsuskaitses ning teistes kultuuripärandiga tegelevates valdkondades on pikka aega domineerinud mõtteviis, et pärandi hoidmine ja tõlgendamine on vaid õpetatud spetsialistide pärusmaa. Viimastel aastakümnetel nõuab aga mõjukalt eluõigust ka teine vaade, mis rõhutab pärandi kuulumist päritolukogukondadele. Selle järgi ei määratle pärandi väärtust mitte rangete autentsusnõuetega väline vorm, vaid tähendus kogukondade identiteediloomeprotsessis. Need arusaamad ei välista teineteist, vaid eksisteerivad kõrvuti, rõhutades, et nii pärandi kasutamise õigus kui ka säilitamise vastutus lasub ametlikel institutsioonidel ja kogukondadel ühiselt. 

Esindada kõiki võimalikke kogukondi oleks – ja tegelikkuses ongi – muuseumi jaoks üsna võimatu ülesanne, kui kogukonnad ise kaasa ei lööks. Eesti Rahva Muuseum on kasutanud inimeste panust algusaegadest saadik – juba 1920. aastatel seati sisse vabatahtlike kirjasaatjate võrk, et koguda infot mitmesuguste kultuurinähtuste kohta. Võrgustik toimib tänaseni, olles üles ehitatud viisil, kus kirjasaatjad vastavad muuseumis ettevalmistatud küsimuskavadele. Eluloolisi lugusid, fotosid ja videoid kogutakse ka internetiportaali "Rahvalood" kaudu. Selle kõrval püüab ERM tugevdada võrdsemat suhtlusmudelit, kus algatus tutvustada oma elu ja tegemisi, esemeid ja kultuuri tuleks kogukondadelt endilt. Alates 2010. aastast on ERM katsetanud avatud kuraatorluse projektidega, kus otsustusõigus näituse sisu üle on antud muuseumivälistele autoritele ning muuseum lubab kasutada oma näitusesaale või muid võimalusi ilma sisusse sekkumata. Igal aastal toimub näituseideede konkurss "Oma näitus", kus võitja selgitatakse välja avaliku hääletuse teel, misjärel ta saab oma idee ERM-is ka ellu viia. 

Mida muuseum kogukondadele häält andes võidab? "Oma näitus" on toonud ERM-i uusi vaatenurki ja uurimisküsimusi, kuid eeldanud muuseumilt (ja külastajatelt) valmidust aktsepteerida ebatraditsioonilisi käsitlusviise. Osalusnäitustel on räägitud päevakohastest teemadest, nagu kiirmood ja jäätmemajandus, ning multisensoorse disaini võimalusi näidates on vaidlustatud piltidele ja tekstidele tuginevat näitusekeelt. On uuritud muuseumikogusid, tõlgendatud nii vanemat kui ka uuemat eesti rahvakultuuri ja otsitud vastuseid tehnoloogilistele küsimustele. Oma tegemisi on tutvustanud sõpruskonnad ja hobigrupid, näiteks detektoristid, välisüliõpilased, Tartu Maratoni entusiastid ning koduköögis toimetav perekond. Isiklikud lood on toonud näitusesaali inimlikke argiseid pisiasju ning loonud atmosfääre, millega külastajatel on lihtne samastuda. 

Ideaalses maailmas võiks kogukondi kaasav muuseum olla kui mitmekesine ja -kihiline ökosüsteem, mis ei lihtsusta ega pisenda inimeste kogemusi, vaid pakub rahuldust kõigile osapooltele, suurendab ligipääsu kogudele ja avardab tähendusloomet. Päriselu on mõistagi keerukam ja muuseumid peaksid olema valmis otsustama näiteks selliste küsimuste üle, kuidas kohelda äärmusvaadetega rühmi, edendada kriitilist mõtlemist ja panna need liikumised konteksti.   

Euroopa aasta muuseumi auhinnagalat saab jälgida otseülekandes ERR-i kultuuriportaalis 7. mail kell 19.30.