Uksed muuseumis on lahti tehtud, näituseruumides valgus ja muu vajalik sisse lülitatud, piletimüüjad ja teised muuseumitöötajad end tööpostile seadnud. Külastaja võib tulla! Ja ta tulebki – üksi, pere, sõprade või suurema grupiga. Keegi on siin esimest korda elus ja tema hinges veikleb rõõmus ootuselevus. Teine on siin juba mitmendat korda ja teab täpselt, kust leida lemmikeksponaat või millist kooki kohvikus tellida. Kolmas, kooliõpilane, pühib alles silmist unehägu – õpetaja oli andnud range käsu tulla varakult haridusprogrammiks kohale. Neid ja paljusid teisigi külastajaid ühendab hinnalise ressursi, nimelt isikliku aja andmine muuseumile. Sisu ja mõtte pakkumine sellele on suur vastutus.

Esimene asi, mis inimestele sõna "muuseum" kuuldes pähe torkab, on ilmselt näitus. Kahtlemata on ekspositsioonideta muuseumit keeruline ette kujutada ning küllap kannavad taolised asutused sel juhul mõnda teist nimetust. Kuid näituste eesmärk pole vaid pakkuda vanadele asjadele vitriinis mugavat pensionipõlve. Vastupidi, just nüüd algab vahest kõige sotsiaalsem ajajärk nende eluloos. Näitusel kohatud esemed ja neist etiketi või giidi vahendusel pajatavad lood ärgitavad külastajaid tihti isiklikkegi mälestusi jagama. Võib-olla kuuleb mõni noor inimene just muuseumis esmakordselt oma vanemalt või vanavanemalt perekonnapärimust, mis avaldab talle kogu edaspidises elus sügavat mõju.

Nii koorub välja muuseumi roll mälu ja kogukondlike sidemete tugevdajana. Tänapäeva muuseumid püüavadki muu kõrval kanda kogukonnakeskuse rolli, kus leiavad aset kohtumised, arutelud, kultuurilised elamused ja ehk nii mõnigi sisemine äratundmine või ümbermõtestamine. Siia tulnud inimesel peab olema võimalik sõna sekka öelda, jagada oma mälestusi, teadmisi või arvamusi – ning leida keegi, kes teda kuulaks ning temaga arvestaks. Kõiges selles ju muuseumide mõte õigupoolest seisnebki. Näiteks Eesti Rahva Muuseumis on üheks eri huvigruppidele hääle andmise võimaluseks osalussaal, kuhu igaüks saab koostöös muuseumi kuraatoritega luua ajutise näituse endale südamelähedasel teemal. 

Aga mida saab muuseum veel teha, et eri taustaga külastajad siia tuleksid? Muuseum peab olema ligipääsetav ja seda igas mõttes, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Füüsiliselt, et külastaja pääseks võimalikult hõlpsalt ligi muuseumi pakutavale informatsioonile ja elamusele. Õnneks mõeldakse järjest enam näiteks kuulmis- ja nägemispuudega või ratastoolis külastajatele, kusjuures ideaalis kaasatakse neid juba muuseumi ruumikujunduse planeerimisse (muidugi on ses vallas veel avaralt arenguruumi). Vaimse ligipääsetavusega on lood keerulisemad, kuna elamust tuleb ju pakkuda paljudele eri ootuste ja huvidega inimestele, näiteks väikelastega peredele, kooliõpilastele ning sealsamas ka eriteadmistega asjatundjaile. Päris iga detail muidugi ei saa ega peagi kõigile meeldima. Pigem on küsimus, kuidas süvenemisastmed ja huvisuunad tervikmustrisse kokku sobitada nõnda, et keegi ei tunneks end ilmajäetuna või petetuna, vaid lahkuks muuseumist iga kord vaimse kogemuse võrra rikkamana. 

Alates 2019. aastast antakse Euroopa aasta muuseumi auhinna raames (European Museum of the Year Award, EMYA) kõige külastajasõbralikumale muuseumile välja Portimao auhinda. Mullu pälvis selle Belgias Brugge linna Gruuthuse palee muuseum, mille renoveerimisel arvestati eeskätt külastajatega, kel erinevad vajadused ja huvid. See, keda otsustatakse auhinnaga tänavu pärjata, selgub juba lähipäevil Eesti Rahva Muuseumis peetaval EMYA konverentsil. Igatahes on kindel, et muuseumid ei püüdle külastajasõbralikkuse poole mitte au ja võiduloorberite ihalusest, vaid ikka selleks, et tekitada ja hoida oma inimestega soe lähedane side.

Otseülekannet Euroopa aasta muuseumi auhinnagalalt saab vaadata ERR-i kultuuriportaalis 7. mail kell 19.30.