Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et Eno Raua "Naksitrallid" pole kunagi mulle suuremat muljet avaldanud. Kõige rohkem mäletan sellest jutustusest Muhvi enesele kirjade kirjutamise liini, mis oli puudutav ja nukker. Avo Paistiku 1990. aastal valminud joonisfilm on mällu paremini sööbinud, sest Edgar Valteri isikupärased tegelased olid elama pandud. Paistiku film pole noorele vaatajale siiski kõige parem meelelahutus, kuna joonisfilmis on üpris sünge muusika ja atmosfäär.

Vahur Kelleri lavastatud "Naksitrallid" on see-eest väga hoogne ooper, mis seob kokku laulu- ja tantsunumbrid. Selles ooperis toimub alati midagi ja Tõnis Kaumanni kirjutatud muusika on mitmekülgne. Lavateoses leidub nii kaasahaaravaid, müstilise alatooniga, hirmuäratavaid kui ka traagilise varjundiga muusikapalu, mis tegid muusika huvitavalt eripalgeliseks ning lauljatele kindlasti keerukaks.

Rauno Elbi Sammalhabe hoolitseb linnupoegade ning looduse eest ja võtab ohte kaine mõistusega. Elbi rahulikkus ja väljapeetus rolli esitamisel mõjus sügavalt ja galantselt. Aule Urb on Muhvina eripalgeline. Temas peitub kamraadlikkust, kuid ometi tunneb ta end siin ilmas üksikuna. Urbi lauldud tegelane mõjub väga ajastukohaselt, sest kui palju on meie hulgas inimesi, kes otsivad elust midagi erilist, aga siis avastavad, et olulisim siin elus on neil kogu aeg silme ees olnud? Aule Urbi Muhvis on lavastuse algusest lõpuni intrigeeriv traagiline alatoon sees.

Olin enne lavastust vaatama minnes Reigo Tamme suhtes skeptiline. Tema välimus ei paista vastavat sellele Kingpoolile, keda Paistiku joonisfilmist ja raamatust mäletan. Oli meeldiv üllatus tabada, et solisti väljanägemine häiris mind tegelase puhul kõige vähem, kuna Tamme hääles peitub paeluvaid varjundeid ning tema kehakeel on humoorikalt ekspressiivne. Kingpool on lavastuses selline tegelane, kes ohverdab kõik selle nimel, et saaks südamest head teha. Jassi Zahharovi seadust austav Inspektor oli sarmikas ja enesekindlalt esitatud. Kahju, et Zahharovit sai laulmas kuulda ainult ühes stseenis. Vaid Kadri Nirgi puhul jäi tunne, nagu poleks tegelane veel lavaküps. Nirgi esitus oli tehniliselt puhas, ent tema Kassidaam, kellel tekivad pärast kiisu kadumist mustad mõtted, ei tekitanud kaastunnet.

Vahur Kelleri lavateosest paistab välja lavastusmeeskonna selget hoolivust algmaterjali suhtes, kuna ollakse väga autoritruud. Gerly Tinni kostüümid isikupärastavad ja ilmestavad tegelasi. Tinn on kindlasti võtnud šnitti Edgar Valteri joonistatud tegelastest Eno Raua jutustuses. Eriti efektne stseen oli Sammalhabe ja linnupoegadega esimese vaatuse lõpus.

Rene Topolevi videokujundus täiendab laval toimuvat, lisades toimuvale sõna otseses mõttes värvi. Margus Vaiguri valguskujundus illustreerib parajalt toimuvat, valgustus pürgib esiplaanile stseenides, mil Naksitrallid Muhvi autoga ringi kihutavad.

Jaanus Laagrikülli kunstnikutöö on üks selle aasta tugevamaid. Stsenograafia on värvikirev ja kunstnikutöös on väga loovaid kunstilisi lahendusi (linnast saab pöördlava kasutades mets, laagriplatsist järvekallas, romantilisest väikelinnast must rottide pelgupaik). Ainus, mis lavakujunduste vahetamise puhul häiris, oli see, et lavale sattusid kostüümideta lavatöölised rekvisiite teisaldama. Massistseenide puhul, kus mõned näitlejad oleksid saanud midagi kaasa haarata, lavalt ära lükata, tundus lavatööliste kohalolek tarbetu.

Lavaloo tempo polnud teiseks etenduseks päris paigas. Lavastus ei saanud piisava hooga käima (alles siis, kui Naksitrallid kassid linnast ära ajasid, sai narratiiv elu sisse) ning mõningad teise vaatuse tantsustseenid (nagu kasside-rottide vaheline võitlusstseen) kippusid venima. Märt Agu koreograafilised stseenid kahvatusid ooperiaariate kõrval ning eriti teise vaatuse võitlusstseen mõjus lava tühjaks jätvana. Koreograafia jäi visuaalselt lummavas lavastuses paraku taustajõuks.

Vahur Kelleri "Naksitrallid" on väga tore koguperelavastus. On tervitatav, et Eesti kultuslikud tegelased on lavalaudadel tagasi, näidates, et ka Eesti algupärandil on väikesele teatrisõbrale midagi olulist öelda. Näiteks see, et sina vastutad oma tegude eest, mitte keegi teine! Inimesed, kes Sinust hoolivad, on alati Sinu kõrval! Kui tahad, et maailm oleks palju parem paik, pead ka ise oma panuse andma! Ühesõnaga ainult sina, kallis vaataja, rajad endale igapäevaselt teed. Kelleri lavastatud "Naksitrallid" on suurepärane käsiraamat noortele sellel käänulisel eluteel.

Nüüd on vist kõik ausalt ära räägitud. Aitäh, et mu nn lugejakirja lõpuni lugesid!

Christofer nõudmiseni.