Pianist Madis Muul on oma "teispoolsusest soolodega" kõrva hakanud eelkõige ansambli JT Conception ja MA (Maarja Aarma) ridades. Et mitte öelda "ridade vahel". Sest tõepoolest, Muuli mõtlemine eristub üldisest ning tema julgus järgida vaatamata kõrgemale muusikaharidusele just intuitiivset juhatust, on andnud talle eristuva ning omapärase käe- ja tundekirja, mis nüüdseks jõudnud ka albumile - Luum "The Guide". Madis Muul ise on öelnud, et ta on ammutanud inspiratsiooni kosmilistest sfääridest ning eks juba pealkiri viitab sellele "kõrgemale juhatajale".

Müsteeriumidest ainest ammutav muusik pole kasutanud projektis oma nime, vaid on valinud salapärasema nimetuse - taiplikum küll mõistab, et Luum on tagurpidi ka Muul, ent Luum seostub talle enesele eelkõige valgusega. Nii nagu valgusvoo mõõtühik on luumen.

Albumi kujundus annab selge viite ruumist ja raamist väljaminemisele - sellel on kunstnik Marii Noor kujutanud (kolmandat?) silma, mis oma sisemises tarkuses suudab näha sügavamale ja tõusta kõrgemale maisest.

Jah, albumi muusika on kõike muud kui maine. Selles kostab nii eksperimentaalset kulgemist, sürrealismi kui ka impressionismi - pianist ise on nimetanud oma lemmikutest nii proge- kui jazzrock'i hiiglasi (Emerson, Lake and Palmers, Chick Corea Electric Band) kui ka klassikalisi heliloojaid (Ravel, Skrjabin, Adams). Erinevad mõjutused ei lase seda muusikat nii lihtsalt kategoriseerida, kuigi, üldiselt võib ju seda jazz'iks nimetada, sest jazz suudabki endas erinevaid stiile kanda ning ühendada.

Muul julgeb katsetada, piire ületada ning ootuspärasest lahti kiskuda, nii nagu peab ületama maa külgetõmbejõu, et minna lendama kosmoseruumi! Taoline, kaaluta olekus hõljumine vaheldub ka rangemate vormidega, sest eks kosmoses kulgemine nõuab ikkagi ka ratsionaalseid oskuseid. Just kosmonaudiks tahtnud Muuli lapsena saada ning tundub, et muusikuna see tal ka õnnestub.

Palade programmilised pealkirjad annavad suuna ja suudavad tekitada pilte neile, kel vähegi kujutlusvõimet ja fantastikasoont: "We Have Found Water", "Secret Creek", "First Steps", "A Place Where The Sun Sets Twice"… Kuidas me teeme esimesed sammud avastamata planeedil, leides salajasest allikast vett, niisamuti võime kujutleda, milline oleks elu planeedil, mis tiirleb ümber kahe päikese.

Kaunis poeetiline pala on "The Poet", mis oma idamaise teemaga toetab samuti müstilist mõttelaadi, albumi maiseim pala "Autumn In Ungru" on aga sõna otseses mõttes meie Maalt ja sügisesest olemisest Läänemaal. Ning vahest ehk kõige enam klassikalise jazz'i kõlaline. See lihtne lüüriline pala mõjus justkui maandumine ja tõdemus, et siingi võib olla huvitav ning et enda sisekosmose avastamine on ju samuti lõputu.

Teatrimuusikatki edukalt loonud Muul on meister kõlavärvide ja dünaamika abil looma väljendusrikast ning karakteerset maailma, olgu siis siin- või sealpoolsetest radadest mõeldes.

Albumi lõpu- ja ühtlasi nimilugu "The Guide" on aga pühendatud sugugi mitte mõnele suurele müstikule-mentorile, vaid pianisti enda tädile, kes ise oli muusik, ning kelle rubato (vabas tempos) klaverimäng on Muulile mõju avaldanud juba lapsena.

Kosmilistest võngetest mõjutatud albumil kulgevad Muuliga kaasa Karl-Juhan Laanesaar trummidel, Andres Alaru kontrabassil, Allan Järve trompetil, Markus-Anthony Eermann flöödil. Ja tuleb tõdeda, et ilma flöödita ei kujutaks seda muusikat enam ettegi, Eermanni mäng mõjub tõesti kui ammendamatu allikas tundmatul planeedil.

Ansambel hingab koos kenasti ning vaatamata põnevikulisele helimaastikule, mis albumit läbib ja vahel ka unenäolisest retkest üles raputab, tunneb kuulaja end hoituna. Kosmonaut Muul oma meeskonnaga toob ta kenasti siinsesse olemisse tagasi.