Ometigi kätte jõudnud
läbi laane üle järvevee
meie õue meie meelde
tulnud suviste

oi kuis ojal lehestikus
hõiskab sisask rõõmu kukub käo
viivuks õnne vari peidab
suviliste näo

tare nurgas lõhnab kõjo
valgel linal ootab piduroog
nagu leebe tuul meid paitab
muistne ilohoog

aga kuski hingesopis
aimub muutus justkui kostab kõu
teame peagi pidulistest
tühjaks jääb me õu

ometi on kätte jõudnud
läbi laane üle järvevee
sinu aujärg – tõstkem kannud -
sulle suviste!