Suri Mats Traat
Meie seast lahkus 85-aastasena Eesti luuletaja, proosakirjanik, tõlkija, dramaturg ja stsenarist Mats Traat (23.11.1936–27.06.2022).
"Mats Traat oli fenomenaalne autor, seda kolmel põhjusel: haare, töövõime, vastutustunne. Traat tundis vastutust terve maa ja rahva ees ja luges oma ülesandeks eestimaalaste – nende hulka luges ta ka liivlasi – arengukaar kirja panna, 13. sajandist tänapäevani välja. Eelkõige pühendus ta aga Lõuna-Eestie ja mitte ainult ajaliooliselt vaid ka keeleliselt – tema murdekeele valdamine on meisterlik. Teist sellist autorit eesti kirjanduses ei ole," tõdes Eesti kirjanike liidu esimees Tiit Aleksejev ERR-ile.
Traat alustas oma loominguteed luulega, algul oli tema luules esiplaanil kodumaateema, hiljem on ta viljelnud filosoofilist, loodus- ja isamaaluulet. Proosateoste põhiteemad on eestlaste saatuse kujutamine maaelu ajaloo kaudu ja inimese teisenemine muutuvas ajas. Tema tuntumad romaanid on "Tants aurukatla ümber" (1971), "Inger" (1975) ja "Puud olid, puud olid hellad velled" (1979), tuntumad luulekogud on "Kandilised laulud" (1962), "Kassiopeia" (1968) ja "Harala elulood" (1976).
Traadi teoseid on ka korduvalt tõlgitud võõrkeeltesse: tema luuleraamatuid on ilmunud bulgaaria keeles kolm, hindi ning läti keeles kaks , soome ja vene keeles neli. Luuletsükleid on ilmunud prantsuse, saksa, hollandi, norra, rootsi ja esperanto keeles, samuti paljudes toonase Nõukogude Liidu rahvaste ning Ida-Euroopa keeltes. "Tants aurukatla ümber" on ilmunud 12 keeles, aga tõlgitud ka mitmeid tema novelle ja teisi romaane.
Proosa ja luule kõrval on ta kirjutanud ka mitu filmistsenaariumit, nende hulgas näiteks "Ukuaru" (1972) ja "Sügis" (1990).
Mats Traat on pälvinud Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna kokku neli korda: 1967. aastal ("Koputa kollasele aknale"), 1971. aastal ("Tants aurukatla ümber"), 1980. aastal ("Puud olid, puud olid hellad velled") ja 2011. aastal ("Õelate lamp"). Ka Tuglase novelliauhinna on ta võitnud neli korda: 1975. aastal ("Kohvioad"), 1996. aastal ("Võimurist"), 2002. aastal ("Kohtupeegel") ja 2007. aastal ("Sarviku armastus"). 2001. aastal tunnustati teda Valgetähe IV klassi teenetemärgiga, 2007. aastal Eesti Vabariigi kultuuri elutööpreemiaga.
Toimetaja: Kaspar Viilup, Merit Maarits