Marveli kinouniversumi (MCU) neljas faas on kui mingi ebamäärane ollus, mis täidab erakordse mastaabiga kino- ja koduekraane, kuid mis pole suutnud esitleda erinevalt varasematele faasidele konkreetset sihti, mille poole ta iga uue filmi või telesarja osaga liigub.

Marvelieelsel karjääriperioodil leidlikke, nunnusid ja siiraid komöödiaid ("Hunt for the Wilderpeople", "What We Do in the Shadows") loonud Taika Waititi lavastatud superkangelasefilm "Thor: armastus ja kõu" on järjekordne näide sellest sihitusest. Kuigi aktiivse ajutegevuse tuimestamise mõttes saavutab kõuejumal Thori (Chris Hemsworth) eneseotsingutest rääkiv film mõningase efekti, süvendab see veelgi MCU neljanda faasi nõrkust.

Üllatuslikult keerab filmi uppi Waititi ise, kes on Jennifer Kaytin Robinsoni kõrval ka filmi kaasstsenarist. Kui Waititi suutis edukalt balansseerida erinevaid toone lustlikus "Thor: Ragnarokis", siis siin on kirjude elementide tasakaal ikka väga paigast ära. Nimelt on Thori elu mõtte ja eesmärgi otsinguid raamistavad süžeeliinid vähihaigest lähedasest ja tütre kaotanud pahalasest röövitud lasteni niivõrd kehvasti põimitud kokku koomiliste stseenidega, et sündmuste emotsionaalne kaal kaotab igasuguse tõsiseltvõetavuse. Seda võimendab filmi läbiv kerglus, mis väljendub nii näitlejate mängus kui jutustuses. "Thor: Ragnarokis" suutis Waititi luua kerge ja mängulise tooniga koherentselt kulgeva terviku, ent "Thor: armastus ja kõu" puhul üritab ta suruda igasse minutisse nii palju kõikuva kvaliteediga ja seosetuid nalju, et lõpuks miski ei mõju naljakalt ega ka looliselt või emotsionaalselt relevantselt.

Filmi sünge põhipahalane Jumalatapja Gorr suurepärase Christian Bale'i kehastuses oleks liiati naljatlevasse filmi justkui mõnest teisest tumedama loomaailmaga filmist eksinud. Bale'i esitus on küll ilmekas ja Gorri tegelane selge sisemise tõukega, kuid viis, kuidas ta loosse sobitub, rõhutab pigem tonaalset ebakõla, kui tekitab süžeele pinget. Natalie Portman Jane Fosteri ja Tessa Thompson kuningas Valküüri rollis jäävad sel korral filmi veduri Chris Hemsworthi varju. Hemsworth on Thori rolliga täielikult kokku sulandunud ning omab endiselt totu ja siira superkangelase sarmi, mis kergitab filmi vaadatavust.

Ühe huvitava ja raamidest välja ulatuva teema film siiski tõstatab. Selleks on superkangelaste ja jumalatevaheline dünaamika, mille juures film rõhutab mütoloogiliste jumalate moraalset allakäiku. Selle eredaimaks kehastuseks on koomilise kehakeelega Russell Crowe, kes kehastab hedonistlikku Zeusi. Filmis "Thor: armastus ja kõu" teema arendamisega küll kaugele ei jõuta, aga näib, et see on vastasseis, mida kavatsetakse edaspidi realiseerida.

Muus osas on "Thor: armastus ja kõu" kui koomiliste taotlustega superkangelasefilm oluliselt nõrgem kui teise suure superkangelasefilmide frantsiisi DCEU humoorikama suunitlusega teosed. Nimelt James Gunni veetud eelmise aasta film "Suitsiidisalk: uus missioon" ja tänavune telesari "Peacemaker" mõjusid oma rangema vanusepiirangu võimaldatud tooruse tõttu tunduvalt värskemalt ja julgemalt. Nende kõrval on "Thor: armastus ja kõu" visioonitu fabrikaat, mis laseb vana rasva ja fännilojaalsuse peal kiretult ja riskitult liugu.