Mis asi see Ida-Euroopa õieti on? Teekond Baltikumist Balkanini? Või siiski ka ringkäik läbi Venemaa? Endine idablokk, lihtsalt mõningate väljajätetega? Kui te kuulete sõnapaari Ida-Euroopa kunst või Ida-Euroopa kultuur laiemalt, siis mida see teie peas n-ö plahvatama paneb, milliseid assotsiatsioone tekitab?

Tiit Hennoste (TH): Mulle meeldivad hirmsasti wittgensteinilikud perekonnadefinitsioonid ja minu jaoks on Ida-Euroopa üks perekondlik mõiste. See tähendab, et näiteks Eesti on natuke sarnane Lätiga, Läti sarnaneb natuke Leeduga, Leedu natuke Poolaga jne, aga Eesti on Poolaga juba väga vähe sarnane. See ei ole niisiis mitte rida kusagilt Eestist Balkanimaadeni, vaid see on perekond, mis seostub omavahel üsna imelikult.

Teine asi on see, et tegelikult selle ala keskmes on ju vana Austria-Ungari. Huvitaval kombel on vana Austria-Ungari minu jaoks täiesti elus – kui lähen nendesse maadesse ja suhtlen seal inimestega näiteks konverentsil, siis näen, et see vana maailm elab nende teadvuses täiesti edasi.

Kolmas asi on see, et Ida-Euroopa on nagu kahe vahepeal – ühel pool on Saksamaa ja teisel pool Venemaa. Me võime ju arutada, kas Venemaa kuulub Ida-Euroopasse või mitte, kas Peterburi kuulub sinna ja Moskva ei kuulu enam, kas Berliin kuulub ja München enam ei kuulu jne, aga minu jaoks on Saksamaa ja Venemaa nagu kaks klambrit, mis sulgevad selle Ida-Euroopa enda vahele.

Kui ma nüüd hakkan vaatama seda Ida-Euroopa kultuuri, kunstikultuuri või kirjanduskultuuri isegi enam, siis oli see näiteks kirjanduses ekspressionismi ala. Hea küll, Venemaal oli futurism, aga üldiselt oli ka see väga ekspressionismi nägu, samad autorid esinesid mõlemas maailmas.

Linda Kaljundi (LK1): Kui ma esimest korda kuulsin, et selline vestlusring on plaanis, siis kõige intrigeerivam tundus mulle just see, kuidas Eestis on tekkinud uus huvi Ida-Euroopa identiteedi või Ida-Euroopa määratlemise vastu. Ei ole ju ühte õiget viisi, kuidas Ida-Euroopat defineerida või kuidas selle piire tõmmata, neid võimalusi on väga palju.

Olekski huvitav mõelda selle peale, kuidas ja miks on meil tekkinud uus huvi oma Ida-Euroopa identiteedi ning teiste Ida-Euroopa maade, nende ajaloo ja kultuuripärandiga suhestumise vastu. Miks on just Eesti kunstiväljal ja visuaalkultuuris ning võib-olla ka filmivaldkonnas selline Ida-Euroopa identiteet tekkimas ja arenemas? Kuidas me Eestist lähtuvalt Ida-Euroopa mõistet tõlgendame?

See on kindlasti ka väga dünaamiline protsess. Praegu veel enam, sest Vene-Ukraina sõja kontekstis on ärevust Ida-Euroopa identiteedi tõlgendamise ümber palju rohkem.

Aga millal see huvi Ida-Euroopa temaatika vastu täpsemalt esile kerkis? Näiteks Tanel Rander on sellega väga pikalt tegelenud, üle kümnendi kindlasti, aga mis see laiem ajaraamistik oleks?

LK1: See on ikkagi juba 2000. aastate nähtus. Kui vaadata tagasi Eesti liitumise peale Euroopa Liidu ja NATO-ga, siis mingis mõttes käivituvad siin paralleelselt kaks identiteedimustrit: esiteks õhinaga Euroopasse astumine ning teiseks erinevad ärevused ja ängid. Mure selle pärast, kas ma olen ikka piisavalt euroopalik –  või siis soov sellele just vastanduda, et vaat, ma ei olegi, et ma ei võta seda õpipoisi rolli – mis on ju väga postkoloniaalne suhe –, ning sellele siis alternatiivide otsimine mingisuguses Ida-Euroopa identiteedis.

Minule isiklikult tundub tõesti, et seda on 2000. aastatest järjest rohkem. Siis, kui Euroopasse kuulumise institutsionaalne kindlus oli saavutatud.

Liisa Kaljula (LK2): Ma siit võtakski kohe sõnajärje üle, et just see kindlus on minu arust väga oluline märksõna. Ida-Euroopa ihalus tekib siis, kui heaoluühiskond on mingis mõttes saavutatud – kui näiteks noortel tekib see igavuse moment, kus on vaja hakata looma või konstrueerima mingit uut identiteeti, mis pakuks põnevust. Ja ma arvan, et Ida-Euroopa mood, mis on Eestis praegu kultuuris esil – kõik see ossiküki teema või mahajäetud hoonetes hulkumine –, on seotud just sellise heaoluühiskonna noorte igavusega ja igatsusega tooruse järele, mis on kaotatud.

Teiselt poolt on hästi huvitav, kuidas seda terminit on lükatud ja tõugatud, sest tõepoolest, siin Eestis on seoses heaoluühiskonna tekkega hakanud Ida-Euroopa tähendama ka midagi positiivset. Samas, kui vaatame näiteks Poolat ja Tšehhit, siis seal on seda terminit kogu aeg tõrjutud ja öeldud, et ei, meie ei ole Ida-Euroopa, me oleme Kesk-Ida-Euroopa või tegelikult hoopiski Kesk-Euroopa. Nii et see on väga selge, et tegu ei ole geograafilise terminiga, vaid väga keerulise, ajaloolise, psühholoogilise, psühhogeograafilise terminiga.

Tanel Rander (TR): Mõtlesin praegu välja sellise võrdluse, et kui Ida-Euroopa oleks jõgi, siis selle jõe läte, niisugune loomulik vaikne jõesäng, on minu jaoks kusagil aastast 1989 kuni aastani 2004. Enne seda olid maa-alused veemaardlad või kivikamakad. Mälu, ühesõnaga. Aga alates 2004. aastast on see jõgi kanaliseeritud – tammid, lüüsid jms. Diskursiivselt me tunneme seda ajastut nn endise idana, former East. Ja alates 2014. aastast on seda jõge n-ö rohkem kui rubla eest. Ida-Euroopa temaatika muutus millekski väga akuutseks.

Võib-olla see, millest Linda Kaljundi just rääkis, see inimeste huvi, mis tekkis Ida-Euroopa vastu, vallandus ikkagi möödunud kümnendi keskpaigas – võib-olla seoses infosõja, aga ka populismi tekkega, kindlasti seoses Krimmi okupeerimisega.

Kui nüüd psühhogeograafiast rääkida, siis jah, see on nagu psüühiline seisund, mis on seotud teatud kohtadega – ja kohe kindlasti, kui me räägime Eestis Ida-Euroopast, siis kujutame ette Tallinna piirkondi, näiteks Lasnamäed. Me kujutame kindlasti ette ka Narvat. Aga me ei kujuta ette näiteks Kärdlat või Haapsalu. Kus on seal see Ida-Euroopa?

Täpselt samamoodi on see diskursus olnud väga lai. Minu jaoks Ida-Euroopa diskursus oli kõik see, mis oli tegelikult Lõuna-, Ida- ja Kesk-Euroopa. Endise Jugoslaavia ja Kesk-Euroopa riigid, mis olid kõige aktiivsemad alates 1990. aastatest Ida-Euroopa diskursuse tekitamisel.

Aga kui me nüüd hakkaksime tõsiselt vaatama, kas Albaania on ikka Ida-Euroopa või läheksime näiteks kuhugi Horvaatia rannikule Ida-Euroopast rääkima, siis ... Praegu ma mõtlen, et eks see üks illusioon ole. See Ida-Euroopa on kollektiivne illusioon, mida me jagame.

Aga kui Ida-Euroopa on kollektiivne illusioon – ja selles, mulle tundub, oleme siin juba peaaegu kokku leppinud, võib n-ö templi alla lüüa – , siis kust ikkagi see mõiste kogu oma hägususes tuleneb?

Ma isegi ei tea, kas seda saab nimetada terminiks, kui see Ida-Euroopa mõiste meie peades nii hägune on. Ja sama asi on ka meie vestluspartneritega, sest kui me suhtleme, siis peame kõigepealt aru saama, mida inimene mõtleb, kui ta ütleb "Ida-Euroopa".

Nii et kust ikkagi see mõiste tuleneb? Kas see tuleneb 20. sajandi poliitilisest ajaloost, külmast sõjast ja endise idabloki definitsioonist? On see ikkagi puhtalt ajalooline nähtus, mis tekib niimoodi vaikselt pärast Teise maailmasõja lõppu, eri konfliktide toel, kui püstitatakse ka too sümbolkujund, Berliini müür? Ja kui Berliini müür langeb, siis see Ida-Euroopa identiteet justkui aktualiseerub?

Või kui ma selle vestlusringi märksõnu hakkasin joonistama paberi peale, siis millegipärast tekkis mõte, et vaatan järele, mida Lonely Planeti giid selle kohta ütleb, et kui Ameerika turist tuleb siia Tallinnasse, siis mida talle lubatakse pealkirjaga Eastern Europe. Ja mulle tundus, et see Lonely Planeti versioon jäi küllaltki selle endise idabloki piiridesse, justkui Ida-Euroopa tähendakski keskmisele ameeriklasele ikkagi ka Venemaad.

Et ongi jätkuvalt nii, et on justkui lääneblokk ja idablokk? Või nagu vanasti öeldi, et on esimene maailm, siis teine maailm, mis oli kommunistlik blokk, ja siis kolmas maailm.

TH: Selle teise maailma sees on ka tavaliselt veel mitu maailma.

Jah, aga Ameerika turist tahab näha Toompeal sibulkupleid. Alles seejärel sõidab ta võib-olla Kumust läbi. Moodne Eesti, nutitelefonid, Kärdla – kõik need asjad on lõpuks koos.

TH: Siin ongi üks huvitav fenomen see, et oleme justkui samas ruumis, aga ühte ruumi on pandud kokku erinevad asjad. Näiteks seesama Kärdla või Narva, me võime leida siit täiesti erinevaid paiku.

Aga mul on tunne, et tegelikult hakkab ikkagi Ida-Euroopa konstrueerimine peale juba 20. sajandi alguses – siis, kui impeeriumid lagunesid. Ega siis toona hakatud otse rääkima Ida-Euroopast samas mõttes nagu praegu. See on ikkagi külma sõja aegne jutt, Euroopa niimoodi liigendamine kuni selle Lonely Planeti giidini välja, samuti kõik need teleprogrammid jmt. Eks me kuulume nendes endiselt Venemaa külge praeguseni, pikki aastaid hiljem.

Aga siin on selline ajaline mõõde, et kui Lääne-Euroopa vaatab ida poole, siis ta vaatab ikkagi kui mahajäänud asja peale. Üks asi on olla teistsugune, Teine. Aga teine asi on olla mahajäänud ja see on natuke Ida-Euroopa teema, see järele jõudmise ühiskondade teema. Et kui nad tulid, siis väga paljud neist – eestlased ka – üritasid kohe järele jõuda.

Mina olen kasutanud selle kohta enesekolonisatsiooni mõistet, aga põhimõtteliselt tähendab see, et samas füüsilises ajas elavad ühiskonnad või linnad või isegi linnaosad elavad mentaalselt eri aegades. See on minu arvates oluline, kui mõtlen Ida-Euroopa peale ja ka selle peale, et kui inimesed tulevad kusagilt väljastpoolt, siis nad lähevadki vaatama neid eri aegu siin ühes ja samas kohas. Ja tegelikult on see lihtsalt ajalugu, et me näeme maja, mis on 12. sajandist, ja kõrval maja, mis on 21. sajandist.

LK1: Ma arvan ka, et regionaalsetel või kultuurilistel stereotüüpidel on hästi pikad juured. Mul tuli meelde Larry Wolff, kellel on selline raamat nagu "Inventing Eastern Europe: The Map of Civilization on the Mind of the Enlightenment" (Stanford: Stanford University Press, 1994), kus ta just rõhutab, et ida-lääne telje leiutab valgustusaeg.

Euroopa defineerib ennast alati millegi teise kaudu ja varem, keskajal näiteks, on põhi sageli see, mis on negatiivne. Aga siis saab valgustuse ja harituse tsivilisatsiooni ideaali keskmeks Prantsusmaa. Mida kaugemale itta vaadata, siis muutub see ida justkui Teiseks, mille kaudu Euroopa defineerib ennast Esimesena. Aga seda võib ka viia veel ...

TH: ... kaugemale, jah. Mulle tundub ka, et see valgustusprojekt on hirmus tähtis. Lõppude lõpuks suur osa Ida-Euroopast on kahe asja tulemus – need on valgustus ja romantism. Need on siin ilusasti kokku keedetud. Need on mõnes mõttes vastandid, aga need on loonud siin selle meie kummalise maailma.

Romantismi pool toob jälle kaasa eksotiseerimise, millest 19. sajandil on olnud väga palju juttu. Kui keegi tuleb Jaapanist, Aafrikast või kusagilt mujalt, on see Lääne-Euroopas väga eksootiline. Aga meie häda on mõnikord see, et me ei ole piisavalt eksootilised siin Ida-Euroopas, oleme kusagil kahe vahepeal ja see tekitab väga kummalise suhte lääne ja ida vahele.

LK1: Koloniaalse suhtega on sama.

TH: Jah. Oled peaaegu see ja ei ole ka.

LK2: Aga samas oleme siiski Euroopa kontekstis ikkagi piisavalt eksootilised, sellised karvased elukad, et lääneeurooplasel oleks, keda uurida. Kui vaatame näiteks seda, kuidas Balti sümbolismi viidi 2018. aastal Pariisi ja mis pealkirja all seda Orsay muuseumis esitati – "Âmes sauvages", s.o metsikud hinged –, siis väga selgelt meie n-ö metsikust müüdi prantslastele ja prantslased tulidki selle peale kohale ning vaatasid.

Nii et selline Larry Wolffi väljajoonistatud valgustusprojekti vajadus mõistuse ja irratsionaalsuse eristamise järele ei ole tegelikult Lääne-Euroopas kuhugi kadunud. Ida-Euroopas ilmselt paljud riigid tunnevad ennast juba piisavalt euroopalikena, nii et meie endi jaoks see tema raamat võib-olla juba tundub aegununa.

Kuigi jah, nüüd on jällegi Vene-Ukraina sõja tagajärjel maailm täiesti muutunud. Paljud vanad vastandused ja eristused on jälle aktuaalsed. Miks Eestis on olnud sellele sõjale nii tugev reaktsioon? See on just aktiveerinud teatud kihistused meis: vanad hirmud, vanad vastandused, kõik see on äkki jälle esile tulnud.

Tegelikult on see sõda näidanud, et oleme ikka idaeurooplased küll. Esiteks selle solidaarsustunde tõttu, mida me siin Eestis ukrainlastega tunneme, samas kui näiteks Süüria sõjapõgenikud meis sellist solidaarsustunnet ei tekitanud. Selles mõttes on praegu jälle mingi täiesti uus ajakihistus selle mõiste ajaloos. See mõiste ise ongi kindlasti ajaloolise uurimise objekt ja praegu on selles üks uus faas.

TR: Olen praeguses olukorras täielikult loobunud mõtlemast geopoliitika, suurte impeeriumide sõnavaraga. Seda me tegime n-ö eelmises maailmas, kus oli veel niivõrd-kuivõrd rahu, ja kus sai järgitud kõiki neid dekoloniaalseid teooriaid, mis rääkisid BRICS-riikide (Brasiiliat, Venemaad, Indiat, Hiinat ja Lõuna-Aafrikat tähistav ingliskeelne akronüüm. – toim) esiletulekust, multipolaarsest maailmakorrast jne.

Olen hakanud mõtlema, et võib-olla see jutt geopoliitikast on kahtlemata atraktiivne, aga kui me taandame selle psühholoogilisele tasandile, on see ikkagi peibutis. Selline meelitav jutt, mis tirib inimesed kaasa ja panebki uskuma, et ongi suured impeeriumid, mis võtavad ajas erinevaid kujusid. Aga mis siis, kui see jutt on lihtsalt hüpoteetiliselt nartsissistliku inimese vale, millega ta teisi inimesi manipuleerib?

Ida-Euroopa on psühholoogiliselt olnud n-ö puuduolek. Selle asemel võinuksime olla tänulikud selle eest, kuhu oleme jõudnud. Võinuksime keskenduda olevale, sellele, kes me päriselt oleme, mis meil on, mitte taga ajada umbluud. Oleme siiamaani olnud sellises psühholoogilises seisundis, kus püüame lääne standardile kas järele jõuda või siis sellele n-ö seksikalt vastanduda, nagu näeme ka siin XVIII Tallinna graafikatriennaali peanäitusel.

Aga Ukraina puhul, kui sõda algas, siis järgmisel aastal ma käisin seal ühel näitusel. Rääkisin kohalike kunstnikega, küsisin näiteks, kas te ikka töötate selle teemaga, et mis on nekropoliitika, sõjariigi teke jne. Aga nad ütlesid, et ei, me tegeleme sellega, mis meile meeldib, ja sellega, kuidas praegusel ajal inimeseks jääda, just psühholoogiliselt terveks jääda.

Ida-Euroopa puhul ma usun, et võib-olla eneserefleksiivne pööre peaks praegu toimuma selles enesekolonisatsiooni teemas, kus me oleme siiamaani olnud, kui räägime Ida-Euroopast.

Võib-olla Ida-Euroopa identiteet ongi fantastiline olend, kellel on aegumisdaatum küljes?

Mäletan, et mõtlesin sellest millalgi 2000. aastate alguses Erasmuse programmi vahetusüliõpilasena esimest korda Soomes viibides. Mõtlesin selle üle päris pikalt: arvestades meie pikaajalist n-ö laenamissuhet Soomega, kas on võimalik, et unustame selle Ida-Euroopa millalgi üldse ära ja selle asemele tuleb sujuvalt Põhjamaa identiteet? Või, miks ka mitte, Skandinaavia, mõtlesin ma, kuna Rootsi pangad meil Eestis nagunii juba olid. Kuigi tegelikult ei saa isegi Soome nimetada ennast lõpuni Skandinaaviamaaks.

LK2: Muide, seesama Lonely Planet on 2015. aastal andnud välja raamatu Skandinaaviast, milles on käsitletud ka Tallinna, aga üksnes Tallinna, mitte kogu Eestit või Baltikumi. Sellest oli toona Eesti meedias isegi uudis, et Lonely Planet on Tallinna – lõpuks ometi – Skandinaaviasse paigutanud.

TH: Kuidagi on olnud niimoodi, et see liikumine on käinud sinusoidi mööda. Mõnikord oleme unisoonis ja kooskõlas selle lääne poolega, "hingame sama õhku", nagu kunagi ammu juba Henrik Visnapuu ütles. Siis jääme jälle kusagile maha, läheme kõrvale või teisele teele, nagu Ida-Euroopa läks 1930. aastatel, muutudes autoritaarseks. Siis tuleme jälle tagasi nagu 1960. aastatel ja siis lähme jälle eemale nagu 1970. aastatel jne.

Selles mõttes olen 100 protsenti sama meelt, et Ukraina sõja järel, on see hetk, kus hakatakse seda kõike kindlasti ümber mõtestama, sellest ei ole lihtsalt pääsu. Aga missuguseks maailm kujuneb, seda ma ei tahaks ennustama hakata. Me ei tea, kuidas asjad lõppevad ja mismoodi me tahame sellest pärast mõelda. Üks asi on ju see, mis juhtub, ja teine on see, mida me tahame endale lähedale lasta.

TR: Kindlasti on tekkinud vajadus dekoloniseerida olemasolev dekoloniaalne liikumine ja Ida-Euroopa diskursus, arusaam Ida-Euroopast kui suurest identiteedikamakast, mille alla kuuluvad samas niivõrd erinevad regioonid. Seal on endine Jugoslaavia, Albaania, Bulgaaria, Rumeenia ja edasi Kesk-Euroopa paradigmavöönd. Meie oleme see Kirde-Euroopa tegelikult – võib-olla see kompromiss põhja ja ida vahel on kirre – teoreetilisel tasandil tuleks arendada seda Kirde-Euroopa ideed.

Ja lähtuda ikkagi sellest, et meie sotsialismikogemus oli koloniaalne kogemus ja see ei olnud kõikidel sotsialistlikel riikidel samasugune. Meil on Nõukogude Liidu kogemus ja Nõukogude Liit ei olnud Euroopa riik, see oli ühtlasi ka Aasia riik. Tohutult teistsugune kontekst.

Kui ma enne rääkisin sellisest psühholoogilisest seisundist, siis väga hea näide oleks üks Boris Groysi tekst 2011. aastast, milles ta kirjutas, et Venemaa on lääne alateadvus. Põhimõtteliselt taandub see loogikale, et kuna räägitakse, et alateadvus on see, mis juhib kõike – on selline suur ülemvõim teadvuse suhtes –, siis järelikult Venemaal on väga suur võim, sest ta on alateadvus.

See tundub mulle kui tugevalt nartsissistliku isiksuse vastupanu paranemisele. Ja põhimõtteliselt igasugune läänevastane Ida-Euroopa platvormilt lähtuv kriitika on toitnud seda kompensatsiooni. Akuutselt on see hakanud minema Venemaa kanalitesse möödunud kümnendil. Võib-olla see, kuidas me võiksime Ida-Euroopast edaspidi rääkida, ongi see, kuidas olla naabriks suurele manipuleerivale nartsissistlikule partnerile.

Kuna oled oma kunstnikupraktikas ikkagi nii pikalt idaeuroopluse üle mõelnud, siis küsingi, kas siin on ka selliseid ühisjooni, mis just nagu sõrmenipsust tulevad meelde?

TR: Ikka on. Alati saab jutule, kui rääkida 1990. aastate mentaliteedist, kuna meil on kõigil üks ja sama kogemus, ühed ja samad emotsionaalsed mälestused sellega seoses. Alati saab ka jutule, kui tahta läänt kiruda, eriti hästi saab sellega jutule just endise Jugoslaavia maades.

Venemaaga on praeguseks minu jaoks toimunud väga tugev murrang, sest ma just olin kuu aega Sloveenias. Ja hakkasin nüüd, kui Venemaa sissetung Ukrainas algas, märkama seda, kui ebalevalt hakkasid need esmareaktsioonid tulema. Oldi ikkagi harjutud kuidagi, et on võimalik jätkata selle jutu ketramist, et NATO on paha, Euroopa Liit on paha – muudkui koloniseerivad siin, levivad järjest ida poole – ja osad inimesed ei tulnudki kohe sellest välja, vaid jätkasid vanamoodi.

Ma isegi ei oska öelda, kas Ida-Euroopa teema on pigem lihtsalt nende riikide teema, kellel ei ole piiri Venemaaga? Sest need, kellel on piir Venemaaga, need võib-olla moodustavad uue üksuse Ida-Euroopa sees, sellise n-ö rinde-ida? Muide, üks viimaseid Ida-Euroopa teemalisi näitusi, mis ma tegin, oligi "The Frontline East" (2015) Riias, Läti Kaasaegse Kunsti Keskuses LCCA. Ehk siis kolmas Ida-Euroopa paradigma, mis algas aastal 2014, kui ühte osa – meid siin – hakati militariseerima ja teises osas algas sõda, mis nüüd kõik võimenduvad. On selline üleminekuaeg, ma kardan.

Aga Tanel, palun ütle meile veel, kas Ida-Euroopal – kõik need identiteedid ja erinevad riigid, eks ole – on tänapäeval olemas ka lingua franca?

TR: Halb inglise keel.

Kusjuures, ma ise hakkasin aretama enda halba inglise keelt juba siis, kui õppisin inglise keele eriklassis Miina Härma gümnaasiumis Tartus, kus õpetati briti inglise keelt. Isiklikust protestist. Hiljem välismaal elades aretasin endale juba tugeva aktsendi. Et kõik saaksid kohe aru, kust ma pärit olen. Et ma ei mängiks kamuflaaži ...

Toimis või peeti sind soomlaseks?

TR: Mulle on öeldud, et see oli nagu Serbia aktsent. Ja enam ei taha see ära ka minna.

Tiit Hennoste on keele- ja kirjandusteadlane ning ajakirjandusteoreetik, Tartu Ülikooli eesti keele kaasprofessor ja mitmete Eesti kultuuriajakirjade toimetuskolleegiumi liige.

Liisa Kaljula on kuraator ja kunstiteadlane. Ta on Eesti Kunstimuuseumi maalikogu juhataja ja Eesti Kunstiakadeemia külalislektor.

Linda Kaljundi on ajaloolane ja kuraator. Ta on Eesti Kunstiakadeemia kultuuriajaloo professor ja Tallinna Ülikooli vanemteadur.

Tanel Rander on kunstnik, kuraator ja kriitik, kes on põhjalikult tegelenud Ida-Euroopa diskursuse ja dekoloniaalsusega seotud temaatikaga juba enam kui kümnendi jooksul.

Andreas Trossek on KUNST.EE peatoimetaja.