Hein märkis, et kohustuslik kirjandus mõjub terminina õpilastele eemaletõukavalt ning pigem tasuks selle asemel kasutada eufemisme kodulugemine või käsitletavad tervikteosed.

Tänapäeval kohustusliku kirjanduse mõistet enam õppekavades ei kasutata ja riiklikult kehtestatud nimekirja, missuguseid teoseid tuleks koolis lugeda, enam ei ole. Siiski on kehtestatud, mitu teost tuleb ühe kursuse jooksul läbida, ning õppekavas on kirjas õppe eesmärgid ja tulemused. Samuti on olemas rakendusdokument, kus on soovituslik kirjandusnimekiri.

Soovituslik nimekiri on koostatud selle alusel, missugused teosed aitavad kõige paremini saavutada neid eesmärke, mida kursus ette näeb. Nimekirjas leiab nii klassikalisi kui ka tänapäevaseid teoseid ning õpetaja peab ise tegema selle valiku, mida ta oma klassile lugeda annab.

Hein märkis, et kuna kirjandustundide arv on järk-järgult vähenenud, on ka lugemisnimekiri aastatega lühemaks jäänud. Samuti tõdes ta, et tänapäeva lapsed on palju vähem valmis mahukaid romaane lugema. "Sotsiaalmeedia on mõjutanud inimese keskendumisvõimet niiviisi, et ei suudeta enam pikki tekste lugeda," kirjeldas ta.

Hein sõnas, et õpetaja antud kohustusliku kirjanduse nimikiri tekitab paratamatult õpilastes vastumeelsust, kuid oluline on see, et õpilane saaks raamatute lugemise kasutegurist aru. "Inimene suudab väga suuri takistusi ületada, kui ta mõistab, et sellel on mingi mõte," märkis ta.

Samuti lisas ta, et oluline roll on sellel, et õpilane oma õpetajat usaldab, sest kui õpilane usub, et õpetaja antud raamatud on tõesti vajalikud ja kasulikud, on kasu raamatust suurem.

Üheks olulisimaks põhjuseks, miks õpetajad õpilastele osa teoseid ise ette annavad, on väärtusõpetus, mis raamatutega kaasneb. Heina sõnul on oluline, et koolis mõeldakse läbi küsimused, mida inimene elus mõtlema peab – näiteks millised on meie suhted teiste inimeste ja keskkonnaga või kas valetamine on mingis kontekstis lubatud või mitte.

"Raamatutes on sellised küsimused, mis oleks hea kooli jooksul läbi vaadata, sest õpilane võib-olla ei oska oma noore ea tõttu sellist tervikpilti näha. /---/ Kui õpilane valiks kõik teosed ise, siis tekiks selline sotsiaalmeedias tuntud kõlakambri efekt ehk ta jääb ühe idee ja autori mõjusfääri," märkis ta.

Heina kirjeldas, et kohustusliku kirjanduse võlu on selles, et kõik loevad korraga sama raamatut ja hiljem arutletakse üheskoos selle üle. Nii saab õpilane sügavuti läbi mõelda selle, mida ta luges, ja näha seda teemat ja probleeme, mida raamatus käsitleti, teisest vaatenurgast, mille peale ta ise poleks tulnud.

Sel aastal ei olnud gümnaasiumiastme eesti keele lõpueksamil ühtegi kirjandusteemat. Heina sõnul oli kirjandusteema puudumine kurb, sest õpilaste jaoks on oluline see teadmine, et nad saavad oma kirjandusteadmisi riigieksamil kasutada.

"See, kuidas õpilase sõnavara või mõtlemisvõime areneb raamatut lugedes, ei ole talle endale kohe tajutav. Lugemise jaoks on vaja välismotivatsiooni ning õpilane teab, et tal on raamatute lugemisest kasu, sest ta saab neid riigieksamil kasutada," põhjendas ta.

"Keelt ei õpeta ainult grammatikaga, kirjandus on väga oluline keeleõppevahend," usub Hein.