"Suve suled vaiba all, uinun ma", laulab Maili Metssalu oma värskel albumil "Kahe une vahel".  See esimeste sügishinguste aegu album aitab meil pärast rammusat suve astuda esimesi ettevaatlikke samme sisekaemuslikumasse ajajärku meie aastaringis. Laulja-laulukirjutaja soolodebüüt on kõike muud kui lihtsakoeline, samas ka kõike muud kui pretensioonikas – ta balansseerib delikaatselt elu udulaamalistel sagedustel.

Nõnda muutubki Metssalu nendel uduväljade ja virmaliste vahelistel maastikel teenäitajaks neile, kel on vaja ennast välise maailma virvarri keerisest sissepoole pöörata ja seal avanevate, vahest ootamatutegi vaadetega kohtuda-kohaneda. Ühtlasi tabab ta vaevata meie laulja-laulukirjutajatele nii omast looduslähedast ja eestlaslikku meelelaadi.

Tema meloodia- ja tekstitunnetus sammub kindlameelselt lihtsuse ja leidlikkuse piirimail, muutumata seejuures kordki sepitsevaks. Sellele täpseks timmitud tunnetusele aitab kaasa ka koos kaasmuusikute Jaan-Eerik Aardami ja Sten-Olle Moldauga loodud seaded. Siingi on pead kokku pandud ühel lainepikkusel ning lubatud lugudel tasakaalukalt vormuda.

Metssalu hääles on noore naise usku ja tulevikuvaadet, samas nii väärikat tunnetust oma juurtest ning eelkõige – rahu. Isegi elavamates või ulmelisemateski lauludes, kus "päiksekiirte korjajate käed on sulavaha täis" ja "laulan laulu nii suurest uputusest kui ...".

Ometi ei upu keegi. Sest teejuht on kuulajaga alati kaasas. Ka seal, kus unistused võivad olla kõikehõlmavad, vägevad, fantastilised ja ilushirmutavad korraga. Kus igatsused võivad matta. Ta käib kuulajaga käsikäes isegi seal, kus minnakse Linnuteele ja ta annab lootust, et kahe une vahel ehk kohtutaksegi veel. Tasub julgesti temaga kaasa minna. Võib nii mõndagi eneses avastada.