2016. aastast Titoksi nime all tegutsev ansambel täidab siinmail üsna uhkes üksinduses stiililahtrit, mis vinnab muusikute ette märkimisväärselt kõrge lati, millest üle hüpata. Gypsy jazz'i nüansirikkad tunnused ja nõudlikkus nii tehnika kui temperamendi osas on kõike muud kui kergesti teostatavad. See sunnib asjaosalisi pidevalt omamoodi muusikalisse jõusaali, et suuta näilise kerguse ja heatujulisusega astuda publiku ette ja puistata justkui varrukast antud stiili palasid klassikutest kuni omaloominguni, minetamata oma mängulisust.

Eeskujudeks Biréli Lagrène, Django Reinhardt ja Stéphane Grappelli, treeniti endale algusaastatel korralik baas alla ning debüütalbum "When Day Is Done" andis triole korraliku stardipaugu. Oma teisel, omanimelisel kauamängival leitaksegi juba eluterve balanss standardite ja uusloomingu ning muusikalise eneseotsingu ja eneseteadlikkuse vahel. Pea läbivalt kõrgendatud meeleolus kulgev album tuksub edasi meelekindla auruvedurina ja fikseerib selle, mida võib kontsertesituses veelgi hoogsamana kogeda.

Nüüdseks on triost siiski saanud nelik. Kui ansambli seeme sai pandud mulda pandud viiuldaja Kristjan Rudanovski ja kitarrist Jaanis Killi ühistest mängimistest, siis Robert Nõmmaniga tutvumisel sai Titoks endale korralikult jalad alla. Nüüd on teekonnale kaasa haaratud veel teinegi kitarrist Ainar Toit, kes lisab ansamblisse veelgi tihedama kõla, mõned originaalpalad ning kaaslastega sarnase meelelaadi. Tervikuna on "Titoks" hoogne vitamiinidoos neile, kes vajavad veidi muusikalist turgutust.