On selge, et Kristjan Randalu puhul ei saa me üle ülivõrretest. Tema loomupärane musikaalsus, töökus, sihikindlus ning sirgjoonelisus on taganud talle edu ning austuse muusikaringkondades ning teadliku jazz'ipubliku seas. Pianist tundub olevat eksimatu, lausa nõnda veatu, et vahel lausa sooviks kuulda mõnda juhuslikku nooti tema mängus. Pole veel kuulnud. Tema perfektsionism sobib tema muusikaga.

Niisamuti kiidan kohe alguses New Wind Jazz Orchestra't. On rõõm, et Eestis on sellise tasemega orkester – noorte muusikute energia ning haritus annavad enesekindluse ning nende kõla on särav. See, et maailmatasemega Randalu valib teha koostööd just eesti muusikutega, on omamoodi uhke. Aga et uue albumi tutvustusest ei saaks vaid magus kiidulaul, püüan teha konstruktiivse ülevaate.

Sest konstruktiivsus on samuti midagi, mis Randalu loomingut iseloomustab. See on asjalik, kaalutletud, ka vabadus, mis jazz'is oleks justkui oodatav, on siiski vastutusega vabadus. Sel on oma mõistuslikud piirangud.

Big band'i muusika on muidugi spetsiifiline ja nõuabki rangemaid vorme. Sest kõik on noodis kirjas ja reeglitega reglementeeritud. Muusika on siin helilooja-keskne ja ma usun, et viimse kui punktini paigas.

Jah, on hetki, kus muusika muutubki justkui tehasetööks, nõnda veatult töötab see vabrik. Just selline kujutluspilt tekkis mul nii mitmeski palas – tehaselindil jooksevad metallist detailid, nende liikumisel on oma kindel, punktuaalne rütm, selles on oma monotoonsus ja kindel seaduspära. Kõik töötab filigraanselt ja kalkuleeritult. Tundub külm ja elutu? Aga siiski, selle masinavärgi tootmislindile pudeneb vahel justkui ootamatult lilleõisi… Need avalduvad mõnes kaunis harmoonias või lendlevamas soolos.

Randalu püüab justkui teadlikult vältida sentimenti. Ta ei soovi takerduda traditsioonilise jazz'i ega ka mitte iseenda stampidesse. Ta otsib pidevalt uusi kõlasid. Ta justkui küsiks – mis veel on võimalik, kui kõik näib olevat tehtud? Nõnda ei kuule te big band'ilt ei svingi, ei bluusi. Ega kulunuid fraase. See on tõeline nüüdis-jazz, mida mehed tõsiselt teevad. Nii et kes loodab kuulata õdusat puhkpillimuusikat, peab pettuma. Mugavus pole Randalu teema! Pigem on tema seekordset projekti kuulates tunne, nagu istuksid knopkal. See torkab sind, intrigeerib, ei lase kehal ega vaimul puhata. Ta ei karda kuulaja kõrva kriipida. Pinge algusest lõpuni.

Avapala on Uno Naissoo "Hiirejaht", mis mõjub kui tõeline ajujaht – (muusikaline) loom aetakse lõksu ja seal ta oma otsa leiab! Kus ots, kus algus, on vahel muidugi raske aru saada, ent piltlikuks orientiiriks võtsin siis mälestuse sellest loost, kuis Randalu oma maamajja kolides olla just hiiri püüdnud. Kui palju muusik ise reaalseid pilte oma muusikas kasutab, on teadmata, eks mõnevõrra annab teema suuna, aga usun, et peamise määrab ikka muusika ise. Muusika ongi tema muusa.

Albumi nimilugu "Sisu" on samuti selge ja paika pandud suund, kuidas ta ise enda muusikat defineerib ning soovib, et teised sellesse suhtuksid. Kuigi, ülitähtis on ka vorm. New Wind Jazz Orchestra järgneb Randalu ratsionaalsetele mõttemaastikele vankumatult ning ühtki lünka sisse ei lasta.

Ka pala "Lünk" on selles mõttes ülekantud tähenduses, vist kõige matemaatilisem kompositsioonide seas. Oma pulseerivate korduvrütmidega turgatas mulle pähe mõiste "punktuaalsus". See iseloomustab Randalut ikka. Ent rütmidest rääkides – monotoonsus vaheldub muidugi keeruliste rütmifaktuuride ja pööraste taktimõõtudega.

Oma mõnu taktimõõtude lugemisest saavad kindlasti haritud muusikud. Tavakuulajaile võib aga ette öelda, et ärge lootke, et ühesainsas sentimentaalses hetkes  –"Valse hésitante's" –saaksite valssi tantsida! Jah, tantsumuusika see tõesti pole, tõeline kunstnik teenib kunsti, mitte publiku ootusi. Aga sellest valsist oli siiski minusugusele, nostalgiaihalusega kuulajale, heldimust. Kuuldavasti kirjutanud Randalu selle pala aastaid tagasi esitamiseks oma pianistist isale Kallele ja vioolamängijast õele Liisale. Ja seal oli tunda südamlikkust, mida ma tean Randalu muusikas ja interpretatsioonis ka olevat. Lihtsalt, see on sügavale peidetud. Või siis ei ole pikalt ilulemine talle endale huvitav. Arusaadav.

Lisaks originaalloomingule on albumile jõudnud kolm eesti autori pala – mainitud Naissoole lisaks Ülo Vinteri "Pipi Pikksukk". Eks need ole mälestused pianisti noorusaja "Entel-Tentelist", mis avaldusid ka tema albumil "Enter Denter". Lõpuloona aga kõlab vägagi hoogne ja säravameerikaliku minekuga Olav Ehala "Lambalaul", mis võlus muusikut kindlasti oma põneva taktimõõduga. Aga kes teab, ehk ka oma ülekantud sõnumiga: "Kes lambaks on sündind, see lambaks ka jääb"?

Armastus rütmide vastu on Randalul veres, nii nagu paljud jazz-muusikud, on temagi kunagi tahtnud hoopiski trummariks saada. See positsioon – bändi dikteerimine – õnnestub tal muidugi suurepäraselt ka pianistina. Orkestreerimisel on muusikut nõustanud nii Raul Sööt kui Steffen Schorn ja Wolf Kerschek.

Uuema teosena on albumil "Song of Freedom", mis algselt kirjutatud meeskoorile ja lähtunud Henrik Visnapuu valulisest luuletusest "Vabaduse laul". Ajatu teema sellest, kuidas ja kas Eesti üldse võiks olla vaba. Isamaalisus on Randalu loomes kindlasti olulisel kohal. Kuigi oma nooruspõlve välismaal elanud ja õppinud küll Euroopas, küll USA-s, on ta kodumaad endas kandnud igatsusena, mis on loomeks kindlasti viljastav tunne. Nii on minu sügavaim hardusehetk seoses Randalu klaverimänguga tema kunagi esitatud Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm". Niisamuti kõlab ta tõlkes pühalikult Elleri "Kodumaine viis".

See on väga kaugel viimase albumi meeloludest, ent kes teab – kõigel on ju kõigega seos? Ja tagasi tulles nüüdiskõlade juurde, siis kas pole tore püüda avastada sealt just seda peidetut?

Jah, eestlane olla on uhke ja hää, kui eesti muusikas on nõnda sisukaid tegijaid. Kuna album on siiski rahvusvaheline, välja antud Londoni plaadifirma poolt ning Randalul nõnda mitmeid välismaiseid kontakte, on sel esinemas ka rahvusvaheliselt tunnustatud muusikuid. Trompetist Ingrid Jensen, kitarrist Ben Monder, dirigendina Wolf Kerschek, niisamuti on heli lõppviimistlus tehtud Saksamaal ja New Yorgis, Grammy võitnud toonmeistrite, Klaus Genuit ja Tyler McDiarmid'i poolt. Hugo Piper'i plaadikujundus toetab kunstiliselt muusika kontseptsiooni.

See on konkreetne, kindlate vormidega, selge ja mõistuspärane. Usaldusväärne ja täpne nagu tunnustatud muusik-helilooja isegi.