Muusika ümbritseb meid tänapäeva maailmas pidevalt ja kõikjal. Oleme muusikast täitunud keskkonnaga sedavõrd harjunud, et sageli jääb ta oma tavapärasuses meie teadvustatud tähelepanust väljapoole. Teadlikkus tuleb mängu alles siis, kui meie kuulmisväljani ulatub tähelepanu köitvaid helisid – ükskõik kas härivas või meeldivas võtmes. Lisaks live-vormis edasi kandumisele kuuldub muusikat kõrvklappidest, kõlaritest, arvutitest, telefonist. Ühesõnaga kõikvõimalikest kohtadest, mille kaudu on heli enese kuuldavaks tegemiseks võimeline. Muusikateadlane Anahid Kassabian¹ nimetab meid pidevat ümbritsevat muusikalist tausta, mis tahtmatult meie päevi täidab ja mida kuulame ilma primaarse tähelepanuta, kõikjalolevalks muusikaks (ubiquitous music).

Esmajoones seostatakse muusikat emotsioonidega. Helid kutsuvad meis esile teatud reaktsioone, äratades õrnu tundeid või agressiivsust, suigutades unelmatesse või virgutades tegutsema, pannes kurvastama või heameelitsema ja tundma tundekomforti. Samas kasutatakse seda üllast kunsti meie keskkonna risustamiseks, meiega manipuleerimiseks sundimaks ihasid õhutades üha rohkem ostma või sõjakate tunnete ärgitamiseks. Ühesõnaga, muusika on võimeline hõivama kogu meie tunnete spektrit.

Kuidas muusika tekkis, on üks suurtest ja seni vastamata küsimustest. Kas muusikal on üldse eesmärki? Kas muusika on bioloogilise kohanemise produkt või kultuuriline leiutis? Need on küsimused, millele pole senini ühest vastust antud. Charles Darwini² arvates on muusika eesmärk seksuaalse valiku tegemisele kaasa aitamine ja vastassugupoole köitmine. Samas on väidetud, et erinevad kollektiivsed rütmilised tegevused, nagu laulmine, tantsimine ja pillimäng sillutasid teed kõnele selle lingvistilises tähenduses. Neuroteadlase Steven Browni³ järgi on muusikal ja keelel ühine esivanem musilanguage, kinnitades seega versiooni muusikast kui keele tekitajast. Intrigeeriv on evolutsioonipsühholoog Steven Pinkeri⁴ arvamus, kes kuulutab, et rütmid, meloodiad ja harmooniad on n-ö kergemeelsed luksused ning et bioloogiliste põhjuste ja tagajärgede osas on muusika kasutu – kui muusika kaoks, oleks meie elustiil praktiliselt muutumatu.

Kesktee kohanemise-leiutamise dihhotoomias pakub välja musikoloog Patrick Savage, kes teeb vahet muusikal kui kultuuril ja musikaalsusel kui muusika loomise ning taju bioloogilisel alusel. See ei seleta muusika päritolu, aga võimaldab väita, et muusika kui kultuur ja bioloogiline musikaalsus arenesid tandemina geenikultuuri evolutsiooni käigus.

Üks võimalus muusika tähendusest mõelda on nii nagu seda teeb muusikasotsioloog Tia DeNora⁵, kes räägib muusikast kui metafoorsest vajupaigast (music asylum), mis vaatleb, kuidas muusika pakub võimalusi hingetõmbeks, mänguks, põgenemiseks või keskkonna muutmiseks ning kuidas sotsiaalsed tingimused põhjustavad heaolu või haiguslikke seisundeid. Samas hoiatab DeNora muusikateraapilise vaatenurga eest, kus sageli nähakse muusikat lihtsustatult kui terapeutilise sekkumise vahendit sarnasena farmatseutilise raviga. Inimene on siinkohal taandatud pelgalt ajuks, mis töötleb muusikat ja mille mõju saab mõõtmise teel kindlaks teha. Kahjuks on üsna vähe räägitud muusika rollist laiemas rahulolu kontekstis ning avatud muusika praktiseerijate vaatenurka. Millist ressurssi võiks muusika pakkuda vaimse rahulolu suurendamisel teraapilistest kontekstist väljaspoole jääval alal? Kuidas ja millisel määral on läbi individuaalse muusikalise tegevuse võimalik kogeda rahulolu?

Vastust nendele küsimustele võib otsida muusikute endi käest, keda olen intervjueerinud seoses džässiajaloo uurimisega. Nende jutustustest tõstatusid esile sügav sisemine vajadus ja rahulolu muusikaga tegelemisel ning see, mil viisil muusika kaudu suhestutakse ülejäänud maailmaga ja kuidas muusika loob maailmavaadet ning vastupidi – kuidas maailmavaade loob muusikat. Olulise teemana kerkis esile muusika sotsiaalse sidususe loojana: kuidas muusika toob inimesi kokku, loob kollektiivsust, arendab suhtlust ja tekitab turvatunnet. Sellest, kuidas muusika inimesi seob, räägib ka üks hiljutine COVID-19 pandeemiaga seotud neuroteaduslik uuring⁶, mille käigus käsitleti virtuaalsete "muusikaliste kohtumiste" olulisust tingimustes, kus füüsiline silmast-silma, inimestevaheline kokkusaamine polnud võimalik. Tegutsedes uue valdkonna, muusika sotsiaalse neuroteaduse (social neuroscience of music) raames, mis võimaldab mõista inimestevahelise seotuse neurobioloogilisi mehhanisme, jõuti teoreetilise mudeli loomiseni, mille järgi on muusikal põhineva sotsiaalse sidususe loojad empaatia, kuuluvuse, stressi, keele ja immuunsüsteemiga seotud ajufunktsioonid.

Eriti oluline on rääkida muusikast rahulolu kontekstis praegusel ajal, kus globaalse ärevuse ja murrangulise ajastu tingimustes on ühiskonnas üha enam esile kerkinud vaimse tervisega seotud probleemid. Uutes keerulistes tingimustes kohanemine põhjustab olukordi, millega toimetulekuks puuduvad paljudel vajalikud vaimsed ja psüühilised ressursid. Puudulikud eneseregulatsiooni oskused, madal säilenõtkus, mis käib sageli kaasas kapitalistliku heaoluühiskonnaga, vähendavad inimeste toimetulekuvõimet. Kriitikat sotsiaalsete oskuste puudumisest individualismi domineerimise olukorras on väljendanud sotsioloog Zygmunt Bauman⁷, kes räägib inimeste kaotatud oskusest viibida teiste inimeste hulgas, teha koostööd, pidada läbirääkimisi ja sallida teistsugusust.

Õnneks on Eesti kultuuri tingimustes muusika nn varjupaika loovat võimet mõistetud juba sajandeid. Miks on meil tekkinud ajaloolised ühislaulmise ja -pillipuhumise traditsioonid? Esmajoones kindlasti mitte selleks, et viljeleda kõrget kunstilist taset, vaid ikka seetõttu, et oleks rahulolu pakkuvat koostegemise rõõmu ja kuuluvustunnet. Ehk aitab selle mõistmine kaasa ka pingete leevendamisele sageli liigselt jahitava prefektsionismi ja isetegevuse madalama kunstilise lati vahel.

Kui küsida lõpetuseks eelneva arutelu mõtte kohta, siis vastus kõlaks, et jõuda parema äratundmiseni muusika tegemise olulisusest. Sellest, et muusika pole lihtsalt kergemeelne luksus, vaid täidab inimeseks olemise põhivajadusi – rahulolu, kuuluvust ja sotsiaalsust.

Viited

¹ Kassabian, Anahid. 2013. Ubiquitous listening : Affect, attention, and distributed Subjectivity. California: University of California Press.

² Charles Darvin räägib sellest oma 1871. aastal ilmunud raamatus The Descent of Man, and Selection in Relation to Sex.

³ Brown, Steven. 2017. A joint prosodic origin of language and music. Frontiers in Psychology 8.

⁴ Steven Pinker, Steven. How the Mind Works. W.W. Norton, 1997.

⁵ DeNora, Tia. 2015. Music Asylums: Wellbeing Through Music in Everyday Life. New York: Routledge.

⁶ Greenberg, David. M., Decety, Jean. & Gordon, Ilanit. 2021. The social neuroscience of music:  Understanding the social brain through human song. American Psychologist, 76(7), 1172–1185.

⁷ Bauman, Zygmunt. 2008. The Art of Life. Cambridge: Polity.