Variuse viimaseks lavastuseks jäi "Tuhast tõusnud teater", mis käsitles Estonia teatri saatust alates 1944. aasta märtsipommitamisest kuni uue teatrihoone avamiseni aastal 1947. Estonia teatrist on Varius ka varem lavastusi teinud.

"Selles mõttes on väike Varius suure Estonia peegeldamise oma missiooniks võtnud. Variusel on olnud mitmeid etappe – nad on alustanud eesti kirjandusest, jätkanud Põhjamaade kirjanikega ja jõudnud ühel hetkel Estoniani," kirjeldas Purje.

Varius väga missioonikindlalt tegelenud eesti kultuuri-, kirjandus- ja teatrilooga. "Neil ongi eranditult kultuuriloolised lavastused ja kui heita pilk lavastuste nimekirjale, on mul tunne, et ei olegi vaja eristada üksikuid lavastusi, vaid see on järjepidev teekond," märkis ta, ning lisas, et Variusesse minnes on ta alati teadnud, et ta saab taaskord millegi osas targemaks.

"Seda rõhutas ka Heidi Sarapuu, et nendes mõnikord ajaliselt väga lühikestes lavastuses on nii palju informatsiooni. Võib-olla vaataja alati sellele ei mõtlegi, et kasvõi ühe lause taga on väga palju arhiivis tuhnimist. /---/ See on heas mõttes hariv ning vaimu ja hinge kasvatav teater olnud," nentis ta.

Purje märkis, et Variuse 59 lavastusest on tal nägemata jäänud vaid üksikud. "Ma olen püüdnud Variuses alati kohal olla, sest see teater on mind puudutanud ja kõnetanud," sõnas ta.