Kindlasti on vaja mõelda selle peale, miks meil neid skulptuure enda ümber üldse vaja on, tõdes Sooväli-Sepping saates "Kultuuristuudio. Arutelu". Mis puudutab Pätsi monumenti, siis tema meelest on arutelu olnud väga sümpaatne – kokku on saanud erinevad ühiskonnagrupid ja mõtestanud Pätsi olemust.

"Mulle meeldis pilt, kus Pätsil oli Zorro mask pähe pandud, mis tähendab, et rahvas on tegelikult monumendi omaks võtnud, natuke vimkat juurde pannud ja ta on nagu meie oma mees linnruumis ja sellised sekkumised ainult tõestavad, et me ootasime seda skulptuuri ja nüüd on sellel skulptuuril oma lugu," rääkis ta.

Ütlus, et kunsti üle ei vaielda, vaid kakeldakse, kehtib skulptor Mati Karmini sõnul eriti just monumentide puhul. "Siin on kõigil oma arvamus ja eks kõik ole lapsepõlves plastiliinist, savist teinud midagi. Et kõik on loomulikult asjatundjad. Küllap seepärast see skulptuuriteema nii armas kõigile on, et on vähemalt, mille üle hammast teritada ja kommenteerida."

Karmini hinnangul meil linnaruumis dekoratiivskulptuur praktiliselt puudub, kui mitte arvestada väikseid dolomiitkive, mida aeg-ajalt Mustamäele ja mujale on toodud.

"Arvestatavaid dekoratiivskulptuure, kas või magalarajoonides, tänases uusarenduses ka mitte, [ei ole]. Parimal juhul teevad arhitektid mõned üledimensioneeritud valgustid või mõned asjad veel. Nii et meil skulptuurist rääkida on suht kurb, sest kui ei arendata ühte kultuuri väga iidset osa, siis võibki küsida, et mis skulptuur meil on."

Sooväli-Sepping ei arva, et linnaruumid on kui džunglid, mis arenevad isevoolu ja mida ei saa suunata. "See on kultuuri küsimus, mida kohalik omavalitsus ja ka linnakodanikud oma avalikus ruumis soovivad, mida nad tänavaruumis soovivad."

Kuigi näib, et Reidi tee on olenemata esialgsest vastuseisust ikkagi elanike poolt vastu võetud, tõdes Sooväli-Sepping, et tema, kes oli üks Reidi tee vastastest ja tänavaruumi pooldajatest, leiab, et see on tervistkahjustav tee, kus on üks mürarikkamaid kohti Tallinnas ja kus autol on rohkem ruumi kui inimestel.

"Loomulikult on tore, et promenaadile on antud funktsionaalsus ja seal on ka mõningaid avaliku ruumi huvitavaid skulptuurilaadseid asju siia-sinna pandud ja ta moodustab tervikliku ruumi. Aga seal olla teatud kellaaegadel ei ole üldse tore ja ma ikka mõtlen, miks inimesed tahavad kõndida seal, kus tuleb üksteisest üle karjuda."

Karmin märkis, et Eestis on tehtud kõik, et inimesed autostuksid. "Kuskilt Lõuna-Eestist ühistranspordiuga liikuda on ju peaaegu võimatu. Nii et ühtepidi oleme ise seda puud kasvatanud. Ei ole meil arenenud liiklusvõrku nagu mujal Euroopa suurlinnades, mis sujuvalt ja kiiresti liiguks. Nii et kuskil peab selle kompromissi leidma."

Soolväli-Sepping ütles, et kui me soovime ruumi, kus inimesed ka kõnniksid ja kus oleks külatänava melu nagu Noblessneris või Tartu vanalinnas, siis tuleb mõelda, mis inimestele meeldib.

"Inimestele ei meeldi tuulekoridorid, inimestele ei meeldi, kui on kõle, kui ei saa väljas kohvikus istuda, sest auto sõidab heitgaaside ja müraga kõrvalt mööda. Tänavaruumifunktsioonist lähtuvalt tutleb ka mõelda, milliseid ja kui kõrgeid hooneid me soovime. See lähtub kõik inimese heaolust."

Ruumi väärtustamiseks on vaja tajuda selle kohavaimu

Tartus Toomemäele toomkiriku varemete vahele rajatava restorani plaani kommenteerides märkis Sooväli-Sepping, et probleemi lahendamine seisneb siin eelkõige Tartu identiteediküsimuses.

"Kus asub Tartu vaim? Eks ta Toomemäel asub, ja kui see panna lähteküsimuseks ja küsida, milline ruum sellest kujuneb, kui varemetest tehakse eliitrestoran, kes seal käima hakkavad ja kes sinna enam ei saa, siis määrab ära ruumi funktsiooni järgmiseks paarisajaks aastaks ja võtab ära kvaliteedi, mis seal praegu on selleks, et anda talle uus funktsioon," selgitas ta.

Tema soovitus Tartule oleks, et selleks, et tunnetada, kas sinna midagi ehitada või mitte, tasuks mõned korrad seal tundide kaupa istuda, vaadata, oodata ja mõelda, kuidas ruum räägib ja vaadata ka, mis teised inimesed seal teevad. "See on lihtne antropoloogiline viis ruumi tunnetamiseks, mida ka ruumi planeerijad tänapäeval kasutavad selleks, et mõista ruumi kohavaimu. "

Toomemäe juhtum on eelkõige kultuuri ja terve mõistuse küsimus, leiab Karmin. "Ei elata ju selleks, et süüa, vaid süüakse selleks, et elada. /–-/ Ma siiski loodan, et sellele utoopiale tõmmatakse pidurit ja oodatakse aega, kui saame ehk jõukamaks ja arukamaks, et varemed väärikalt uuesti väärtustada. Ma ei näe midagi hullu, kui mõnes linnapaigas ei tungle rahvamassid ja elektritõukse varemete vahel ei sebi."

Sooväli-Sepping leiab, et meil on siiski võimalik midagi ette võtta, kui inimesed tahavad näiteks Tallinna vanalinna asemel olla Telliskivis.

"Siin on jällegi vaja tasakaalustatud otsuseid. Lihtsad otsused, mida Tallinna linnaruumi või vanalinna puhul teha saab, on see, et üüripindade hinnad ei oleks nii kõrged, et sealt inimesed välja kolivad, et seal asutused on välja kolitud ja välja on kolinud ka kohvikud, söögikohad ja väikesed poed. See on hinnastamise küsimus."

Helsingi ehitas oma linnasüdamesse raamatukogu ja Sooväli-Sepping leiab, et soomlastelt peaksime õppima ka meie. "Soomlased tegid linnasüdame strateegia läbi kultuuri. See on väga selge poliitiline otsus, et kultuur on selle linna süda, mida na arendavad, kuhu nad kultuuri toovad ja läbi selle ka turiste toovad."

Tanki teisaldamisest rääkides tõdes Karmin, et maha võtta on äärmiselt lihtne ja selleks näib raha jaguvat, aga võiks mõelda ka positiivsemalt, et me ainult ei koristaks eelnevat ära ega kasutaks eelmiste põlvkondade suurelt mõtlemist ja väärikust lihtsalt väikselt ära.

Karmin sõnas, et enne valimisi mõeldakse tänavaaukudest ja lasteaia kohtadest ning skulptuuris ei sünni enne ja pärast valimisi midagi, sest keegi ei julge midagi välja pakkuda ja teostada ammugi mitte, sest "selle eest võib sellise kitli saada, et vähe ei ole".

Ruum on debattidest täiesti väljas

Sooväli-Sepping ütles, et me küll räägime sellest, et linnaruum peaks olema kultuursem, aga ei liigu ses osas kuhugi. "Meie kultuur on õhuke just selles mõttes, et me ei väärtusta enda kultuuri ruumilisust. Me väärtustame oma kultuurilisi tüvitekste," leiab ta.

"Me oleme tekstiline rahvas – on need siis rahvalaulud, kirjatükid, teatrietendused. Aga kultuuripärand ja ruum üldiselt ei ole kuidagi meie enda või iseolemise osa. On loodus. Poliitilistest, kultuurilistes debattidest on ruum kuidagi väljas. Seal on see juurpõhjus."

Sooväli-Sepping märkis, et viimase 30 aasta kiire linnastumine on pannud meid pigem mõtlema ruumi funktsiooni ja mitte selle üle, kas ta on kaunis või kas pehmed väärtused on midagi sellist, mida julgeme näidata, millest rääkida ja mõelda.

"Pigem sõidab eestlane ära välismaale linna nautima või loodusesse või maamajja. Kuidagi linnas tunnetada ilu ja tuua seda ilu ja investeerida sinna – seda debattigi meil ei ole. Pigem käib võitlus täna auto ja inimese vahel ja ilu, empaatia, mis võiks linnaruumi märksõnad olla, seda ei ole," lisas ta.