32aastase belglase Lukas Dhonti mõlemad filmid "Tüdruk" ja "Lähestikku" linastusid teiste festivalide kõrval ka PÖFF.il, tulid meil ekraanile ja ehk polekski põhjust neist taas rääkida, aga märkasin, et viimane – "Lähestikku" nomineeriti jaanuari lõpus Oscarile (mõlemad filmid on saanud juba pihutäie auhindu lisaks Cannes´i grand prix'dele (mis pole küll peaauhind)).

Mõtlema pani mõlema filmi ülim lihtsus, isegi primitiivsus, lapidaarsus, Just nagu ei tehtakski kunsti. Räägitakse ära lihtne teismeliste nukker lugu nagu Lutsu "Kevades". Kus on armastust, üksildust, väljajäetust. Tõsi, belglaste "Kevades" lõikab küll tõrjutud transsooline poiss kääridega otsast oma noku ja teises filmis tapab enda teismeline poiss, kelle tema lähedane sõber hülgab. Samas ei rõhu kumbki film sentimendile, üledramatiseerimisele ja nimetatud sündmused jäetakse kaadri taha. Teadagi on kujutluslik tragöödia alati suurem kui otse välja mängitu, eksponeeritu. Filmitegijad kipuvad tihti unustama, et parem, kui sündmus söödetakse pildis sisse, aga kulminatsioon jäetakse vaataja fantaasia hooleks. Kui kulminatsioon tehakse ära ekraanil, siis emotsioon maandatakse. Samamoodi on teatris efekt suurem, kui ei nuta näitleja laval, vaid hoiab nuttu tagasi, aga löristab pool saali.

Lavastajana alustades oli Dhontil kogemus teles ja kinos kostümeerija ja assistendina, puudus haridus ja kogemus skriptikirjutaja ja lavastajana (kuidas talle esimene film usaldati?). "Tüdrukul" polnud kirjanduslikku põhja, ainus allikas oli Dhonti tutvus trassoolise tantsijanna Nora Monsecouriga, kes keeldus lubamast, et Dhont väntaks temast doki, aga tuli assisteerima casting'ule ja filmi juurde. Mõlema filmi stsenaariumid kirjutas Dhont koostöös Angelo Tijssensiga. Filmid pole autobiograafilised, ehk on vaid ses mõttes, et räägivad teismeliste haavatavusest ja isolatsiooni jäämisest, tundlikkusest.

"Tüdruk" on lugu poisist, kes tajub, et on vales kehas. Alustab pikka, kaks aastat kestvat soomuutmisprotsessi ja üritab saada baleriiniks tüdrukute hulgas. (Peategelase Lara prototüüpi Norat ei võetud naisbaleriinide treeningutele ja ta hakkas tegelema kaasaegse tantsuga.) Tüdrukute hulgas on ta võõras. Võõrastatakse ka mujal, ometi tekib talle tüdruku rollis esinedes poissarmsam, kel ta ometi end puudutada ei luba. Piirduvad suudlemisega. Nälgimine ja pidev jalgevahe kinniteipimine (balletitundideks ja ka muidu) halvendavad tervist ja arst kardab, et Larat ei ole võimalik lubada soovahetusoperatsioonile. Balletiproovi järel kukub tüdrukutest treeningukaasastestki hapram poiss kokku. Teed on ees püsti ja poiss lõikab endalt peenise. Jääb siiski ellu ja vihjelisest lõpukaadrist võib arvata, et saavutab enesekindluse ja leiab identiteedi, ehkki hüljatuna.

Ei ole filmis suuremat kõrvalliine, taustalugusid, hargnemisi. Kõik on lineaarne, lihtne, puudub dramaatiline muusika. Heli on naturaalne. Stseene on püütud lavastada dokilikult. Ameeriklase jaoks võiks film olla igav, pole tempot, kiiret montaaži. Art house. Jah, ehk on see võtmesõna või märk murrangulisest, et igav, suure kunsti ambitsioonita art house ja mainstream on võimalik kokku sulatada.
"Lähestikku" astub sama rada. Teisemelised Leo ja Remi veedavad koos suve ja on õnnelikud. Magavad ühes voodis, aga seksuaalseks füüsiline lähedus ei muutu. Lähedus piirdub voodis unistamisega, kuidas viiuldaja Remi saab kuulsaks sooloartistiks, Leo tema manager'iks ja nad reisivad koos läbi maailma.

Sügisel koolis läbisaamine muutub. Poisse hakatakse narrima homodeks (ka Belgias pole võõras teema!). Leo hakkab Remid vältima. Remi jätab viiuli ja Leo üritab võtta maskuliinseid rolle (et ei narritaks). Samas igatsevad mõlemad teineteist, varasemat lähedust.

Varemgi enesetappu üritanud Remi lõikab vannitoas (ema on keelanud tal ust seestpoolt riivi panna) veenid läbi, sureb. (Leo tunneb end süüdi ja on nüüd omakorda veel rohkem üksi. Remi ema püüab Leod lohutada. Leo on tahtmatult saanud elurõõmsast poisikesest morniks väiketäiskasvanuks.

Jälle lihtne lugu. Ilma visuaalsete kujundite, tähendusrikka ja mängulise dialoogita. Õigupoolest pole läbiküpsetatud dialoogigi, sest Dhont ei pane poisse paberilt ridu pähe õppima, vaid annab ette situatsiooni ja laseb neil rääkida, mis pähe tuleb. Ja see töötab. Eriti hästi stseenides, kus poisid on koos voodis või kui Leole antakse teada sõbra surmast. Ridu pole ja ei oskagi midagi öelda. Poiss otsib sõnu ja õieti ei leia. Parem lasta juhtuda kui ette kirjutada ja läbi harjutada.

Filmid ei ole kallilt tehtud. Võiks vändata üles vabalt Eestis ja Eesti eelarvega. Eriefektide puudumise kõrval on ometi üksjagu tööd kaadri taga. Näiteks et üles võtta naturaalset heli mitmestest punktidest. Mitu poommikrofoni ja raadiomikrid küljes paljudel. Selle kõige miksimine võtab stuudios aega. Lihtsus ja naturaalsus, dokilikkus võivad tähendada suurt tööd, mis efektidena linalt välja ei paista. Nii osales "Tüdruku" casting'us 500 teismelist mõlemast soost tantsuõppurit (ka transsoolisi, aga transsooline prototüübist tantsija soovitas transud välja jätta, sest kogemus võiks olla traumeeriv), ei leitud. Lõpuks leiti taustatantsijate hulgast poiss, kes polnud tantsija ega näitleja – Victor Polgar – ja õpetati varvaskingadel tantsima. Filmis me seda mahvi ei näe, näeme, kuhu jõuti ja mõjub loomulikult. Polgar pole transseksuaal. Pärast esilinastust arvas, et jätab nii tantsu kui näitlemise. (Nii head osatäitmist näeb harva ja ma ei usu, et Polgar rahule jäetaks).

Allpool väike vestlus filmi helitegija Yanna Soetjensiga, kellega tutvusin Tallinnas, kui ta osales Vaba Lava etenduses (amatöörina ja ajaviiteks). Kui sain teada, et ta on Belgia helirežissöör, siis leidsime võimaluse loenguteks ja töötoaks BFM-is ja EKA-s. (Ühest võtsin osa ja see oli ülilihtne, jalutasime kinniseotud silmadega ja sõbra juhituna vanalinnas, et tajuda ümbritsevat helimaailma nagu tajub pime. Oma tööst Belgias ja filmidest Yanna ei rääkinud.)

"Yanna, Dhonti filmid mõjuvad intiimselt ja isiklikult. Kui palju on seal Lukas Dhontol kokkupuuteid oma eluga?"

"Loos, sündmustes ei ole. Küll aga on laiem kokkupuude oma teismeea ilu ja valuga, mis võiks puudutada paljusid. Teismeliste sõprused, sellega seotud emotsioonid, sõprade hülgamised (gruppikuulumise nimel). Lukas on emotsionaalselt intelligentne ja teadis hästi, kuhu soovis kirjutades ja lavastades välja jõuda."

"Kuidas sai lavastaja lapsed kaamera ees loomulikult mängima?"

"Meil oli kirjas vaid lugu. Laosed ei näinud stsenaariumi ega saanud kätte dialooge. Lapsed pandi olukorda ja me võtsime üles, mis juhtuma hakkas. Tõsi, lavastaja üritas emotsioone suunata eri nõkse kasutades, aga põhiline oli, et lapsed jääksid endaks. Taoline pole filmimisel päris tavaline ja paari lausega seda ei ava."

"Mis oli sinu töös keeruline niimoodi filmides?"

"Kuna ei tea, mis täpselt juhtuma hakkab, pole kindel, kustpoolt heli, mis vaja salvestada, tuleb.  Eriti kui on palju osalisi kaadris. Näiteks stseenides, kus on sees kogu klass ja ma ei tea, kes kust nurgast, mida hõikab. Ja isegi kui kaamera keskendub peategelasele, on vaja taustahõikeid. Panime raadiomikrid kogu klassi lastele külge. Paras tegu oli saada autentset heli jäähokitreeningult, kontserdikülastuselt ja laste väljasõidult mere äärde. Kõik peab olema naturaalne, segavat taustaheli jagub ja autentset dialoogiheli on vaja, kuigi seda improviseeritakse. Igavaks ei läinud."

"Räägi pisut oma teistest töödest, mis pole koos Lukas Dhontiga. Mõni neist on ka meil ekraanil olnud."

"Mulle on sülle kukkunud rida huvitavaid töid. Ja meeskonnad olid ka Dhonti filmide puhul erinevad, aga head. "Patricki" lokatsioon oli nudistide laager autohaagistes. Paljastele inimestele raadiomikreid külge ei pane. Aga otseheli on vaja. Hiljuti filmisime "Kabelit", mis sel reedel välja tuleb. Film kuninganna Elisabethi pianistide konkursist, kus osalevad näitlejad, kes klaverit tegelikult ei mängi. Belgia filmiskeene on liikuv ja arenev, ootan uusi väljakutseid."

"Mulle jäi meelde "Läheduse" bussistseen, kus Leo saab teada sõbra surmast. Oma eheduses. Kuidas sa bussiheli kätte said? Seal on filmitud mitmest suunast. Sa ei saanud mikriga tooli all olla."

"Raadiomikrid tegelastel ja poommikker. Kogu asi filmiti naturaalselt, tehti klassiekskursioon mere äärde. Ei mingeid eri võttepäevi eraldi stseenide jaoks."

"Kõlab lihtsalt, aga tehnilise poole jaoks ilmselt vastupidi. Meenutab spordivõistluste salvestamist."

Meile on tuttav dokfilmide lavastamine juba dokkide algusest peale. Viimasel ajal süvenenud tendents, nimetatakse mockumentary'ks. Valedokiks. Või lavastatud dokiks. Nüüd liigub mängufilm omakorda dokumentaalse võtte suunas. Sama toimub teles suletud keskkonda paigutatud inimestega, keda üritatakse endast välja ja konflikti ajada. Et oleks, mis vaatajat erutaks. Kuidas seda teha nii, et osalisi ei kahjustaks (eriti, kui osalevad teismelised, lapsed). Delikaatne teema. Mäletan lugu (pole aimu, kas vastab tõele), kuidas Mark Soosaar viskas tütre nuku jaanilõkkesse ja filmis tüdruku nuttu. Belgias taoline ilmselt läbi ei läheks.

Jäi küsimata, kas Dhonti filmide juures oli ametis psühholoog või lastekaitse. Küll aga küsiti lapsevanematelt luba alastistseenide filmimiseks (kuigi täisalastust polnud).

Küllap varsti pannakse paar kokku elama ja antakse soovitus tülitseda, leppida ja armastada ja uuesti tülitseda ja lahku minna ja filmitakse seda näiteks kuu aja jooksul varjatud kakukaameratega ja osalistel pole aimu, millal. Ja vahel lavastaja helistab või astub kõrvalkorteri stuudiost läbi, öösel või päeval ja annab täiendavaid juhiseid ja näitab ette, kuidas kakelda või voodisse minna.