Mõnikord on hea olla õigel ajal vales kohas. Minuga juhtus see hiljuti, kui 14-aastane poeg ütles, et tahaks minuga minna Accepti kontserdile. "Kujuta ette – Iron Maiden soojendab!" kirjutas ta. Okei, miks mitte ja asusin pileteid ostma, samas ise üsna skeptiline Iron Maideni osas, kuna ma meediainimesena arvan, et oleks nende kontserdist midagi kuulnud? No ja muidugi selgus, et see ei ole Iron Maiden, kes Accepti soojendab vaid Iron Maidens!!! Üks täheerinevus ja milline vahe? Suisa kahe-milline, ma ütleks ... Soojendusbänd on seega briti naistepunt, mis esitab Iron Maideni loomingut.

Helitehas reklaamib ennast kui "parima heliga kontsertklubi Tallinnas". Kuna viibisin selle kontserdi esimeses pooles teisel korrusel n-ö lava kõrval, siis pean küll nentima, et briti naiste esinemine oli kahvatuvõitu (hiljem, kui läksin alla saali, helipuldi kõrvale, oli helipilt parem) Aga "raudsete piigade" kohta kirjutasin endale siiski märksõnaks – hevi sült. Pole midagi parata – kui ikka ei esita omaloomingut, siis ...

Keskendusin hoopis inimvaatlusele ja küsisin endalt, mis on heavy metal Kogupere muusika? Inimesed saalis olid vanuses 7–87. Päriselt ka!

Kõrvalseisja pilk registreeris kohustusliku atribuutika – tätoveering, neet, kett, nahk ja teksa, habe, lihas ja õllekõht. Möönan, et ma pole võib-olla kõige pädevam inimene Accepti hindama, kuna minu hevivaimustus jääb pea 40 aasta tagusesse aega kui neil ilmus lugu "Balls to the Wall". Muuseas on see nende kontserdi lõpulugu tänagi, mis sest, et aja jooksul on vaid kirarrist Wolf Hoffmann bändi algupärase liikmena rivis. Aastast 1976! Paljude meelehärmiks on vahetunud ka solist. Legendaarse Udo Dirkschneideri asemel laulab Acceptis nüüd Mark Tornillo.

Vaatasin saali kogunenud rahvast (täismaja) ja lendavat näppude merd ja mõistsin, et inimesed siiralt naudivad. Nad said seda, mille järgi tulid – näha ja kuulda oma silmaga legendi, mida Accept kahtlemata on. Hoolimata ajas klišeeks kujunenud imidžist, pean siinkohal eelkõige silmas nii riietust kui ka lavaliikumist, kui kolm kitarristi kõrvuti seljad kokku panevad ja kitarrikaelasid ühes taktis publiku suunas vasakult-paremale kõigutavad. No c'mon ..

Aga ilma naljata, heavy metal on minu arvates natuke nagu Peeter Paani muusika. Inimestele, kes keelduvad "suureks" saamast! See sama 63-aastane Hoffmann on hea näide. Vorm on hea, annab enamikele saalisviibijaist silmad ette ... Ja et Accept ja kontsert on paras egotripp, on ka mõistetav. See on auga välja teenitud. Ja tulebki panna kuni surmani! Sest kui lavalt maha astud, siis tuleb surm kiiresti ...

Paar päeva hiljem, kui oma tähelepanekutest sõber Joelile rääkisin, ütles ta, et see käib ju pea kõikide stiilide juurde. Jazz'is ja rock'is jäädakse ka samamoodi aega ja klišeesse kinni ja see on täiesti loomulik. Pidin temaga nõustuma.

Kui pärast kontserti pojaga kodu poole jalutasime, küsisin poisilt, et kuidas meeldis? "Ah, nääh ... Oli kah!" kehitas ta õlgu.

Ju me polnud õige publik ...