Need on Boriss Akunini (kodanikunimega Grigol Tšhartišvili, tuntud ka kui Erast Fandorini lugude autorina) "Aristonoomia", Viktor Jerofejevi "Hea Stalin", Jelizaveta Aleksandrova-Zorina "Väike inimene" ja Grigori Služiteli "Saveli päevad".

Esimene räägib Oktoobrirevolutsiooni ja kodusõja aegsest Venemaast, teine nõukogude ajast, kolmas elust tänapäeva Venemaa äärealal ja neljas elust moodsa aja Moskvas. Lugemise järjekord ei ole minu hinnangul kuigi oluline. Huvitav on aga see, et kuigi raamatud, autorid, ajastud ja tegevuspaigad on kõik üsna erinevad, on kõigi nende teoste tonaalsus küllalt sarnane.

Hästi, huvitavalt, põnevalt, kaasahaaravalt, kohati humoorikalt kirjutatud, aga nii paganama minoorsed, masendavad ja lootusetuse tunnet tekitavad, et tahaks ulguda ja karjuda. Peas lähevad mõtted lühisesse. Kuidas toimuvast aru saada? Mida ajalugu (ja ka kirjandus) meile selle rahva, venelaste kohta öelda tahab? Sitasti vormitud? Olude tulem? Lühisesse viib ka see, et ma ju tunnen mitmeid toredaid venelasi. Igaüks eraldi võttes imeline inimene. Aga kuidas rahvusesse suhtuda? Kas ma peaksin neile kaasa tundma? Ignoreerima fakti? Vene keelt vältima? Vältima võrdusmärki sõnade venelane ja venelased vahel?

Oeh...

Inimene mõtleb stereotüüpselt-tüüpidest ja olgem ausad, me ju räägime (ka mõtleme) venelastest halvasti. Saunas, reisil, kodus, külas sõpradega, neist venelastest "seal". Läbi nende raamatute on mulle tunduma hakanud, et teatud osa venelastest on ise ka hakanud oma rahvust kas nüüd just vihkama ja põlgama, aga häbenema ja kahetsema küll. See kajab vastu, kui neid tekste loed. Kurbus vaheldub hirmuga, häbi kaotusevaluga.

"Inimesed nügivad üksteist pilkudega. Vihkavad asjade käiku. Nende pead on tuubil täis pilveräbalaid, lootuseriismeid, emade käske ning kogu seda soga televiisorist, internetist ja arvutimängudest, mis asendab nende mälu ja aitab neil võidelda iseendaga. Nende ainus toit ja jõud on hirmud. Viimases kui ühes on hirm. Hirm olla ise, hirm mitte vastata pealesurutud viirastustele, hirm jääda üksi. Igaühe kõrisse on tardunud tasane karje." ("Saveli päevad", lk 80)

"Inimestel on üks imeline omadus, ma pole seda kellegi teise juures kohanud. Nad on valmis andma viimase koorukese kannatavale kassikesele, aga peksavad pesapalli kurikaga kergel südamel surnuks juhi, kes neile teed ei andnud." ("Saveli päevad", lk 86)

Vahet ei ole, millise neist raamatutest lahti lööd, vastu kajab meeleheide ja arusaamatus. Miks? Kuidas me oleme siia jõudnud, just sellistena? Ja siis järgmisse ajastusse...

 "Anton (raamatu peategelane) vaatas üle Rõtškovi õla. Ta nägi ainult Haritonovi laia selga, mille all ei olnudki peaaegu üldse näha tüdrukut, ainult kõhnad jalad olid kahele poole laiali ja põrandal kõlkus valge kinnipigistatud silmade ja pärani suuga nägu.

"Mida sa teed, Šurõgin?! See on ju laps!" Anton haaras vägistajal portupeest kinni ja püüdis teda eemale tirida. Hariton keeras kaela. Verd täisvalgunud silm oli hägune.

"Lase lahti, löön maha!"

"Ära puutu teda! Kas sul jääb täiskasvanuid väheks?"

Šurõgini põsk läks krampi.

"Klobukov, sina või? Omasid kaitsed, juudinäru? Uh, prillidega raibe!""

 ("Aristonoomia", lk 558)

Ma tean, et maailm on hädaorg ja sõjas tapetakse. Valimatult. Kõiki. Aga lehekülge keerates ikka salamahti ju loodad, et kuri saab teenitud karistuse, et hea võidab kurja. Kuid paraku pole elu muinasjutt ja paar lehte edasi on kirjas:

"Vorošilov tõusis püsti. "Kõiki teid,... tuleks maha kanda!" hüüdis ta. "Kuid minu ja seltsimees Budjonnõi palvel otsustas tribunal üles näidata bolševistlikku proletaarset halastust, sest teie seas on ikkagi punaseid kangelasi, kes varasemal ajal on vapralt võidelnud valgete lurjustega ja koguni valanud oma verd! Seepärast kõigi mahalaskmise asemel, mida teie, tõprakari, olete kahtlemata ära teeninud, otsustas Sõjarevolutsioonikomitee lasta maha iga kümnes."" ("Aristonoomia", lk 561)

 Loed ja jõuetuse tunne voolab üle keha. Jälk. Ja kurb, sest kõik kordub ikka ja jälle... Piinlik tunnistada, aga oma turvalises kookonis justkui tunned häbiga segatud rõõmu, et mind ja minu lähedasi loetu õnneks ei ähvarda. Distants – nii ruumis kui ajas – pakub võltsi turvatunnet.

"Provintsis voolab aeg aeglasemalt ning pealinna uudised jõuavad siia äranärituna nagu õunasüdamed ja omandavad uue tähenduse. // Linn oli tema (raamatu peategelase Saveli Ljutõi) meelest asustatud elavate laipadega, kellest õhkus külma, kelle hingedes valitses pimedus nagu hauas, nad olid täpselt samal määral oma lapsepõlvefotode nägu, nagu sarnanesid kadunukesed portreedega hauakivil. Ljutõi ei saanud aru, mis hetkel inimene äkki sureb, jätkab elamist üle jõu. Mis teda tapab: töö, abielu, lapsed? "Elame nagu lutikad diivanis." ("Väike inimene", lk 101)

"Väikese linna ühetaolises elurütmis tardub inimene nagu kärbes merevaigus. Siin armastatakse habemega anekdoote, mis jäävad hammaste külge kinni nagu mullune moos, riided kantakse auklikuks ning aastast aastasse loetakse ühtesid ja samu raamatuid, rõõmustades, et süžee ei muutu ja finaal on ette teada. Provintsis ei vanane ajalehed nagu naisedki, siin ei lähe miski moest ära, sest keegi ei järgi moodi, ja iga homne päev sarnaneb eilsega nagu kaks tilka vett." ("Väike inimene", lk 233)

Loed ja judistad õudusest õlgu. Elada sellist elu on justkui räige karmavõlg – sündida lihtsa inimesena tänapäeva Venemaal.

 Lühikeste vahedega need neli raamatut läbi lugenuna jäi läbiva joonena kõlama mõte, või õigemini definitsioon, või ei, diagnoos? – deliirium. Segasusseisundis rahvus? Venelased siis...

Mida teha? Kaasa tunda või ravida? Kuidas? Kuradi kahju, et raamatud vastuseid ei anna, need tuleb ikka endal leida. Raamat võib parimal juhul õige teeotsa kätte juhatada.

 "Elada Venemaal on sama, mis kõndida mööda lage. Vaatenurk on pööratud tagurpidi. Ma ei tea, kus asub minu tõeline kodumaa. Kõige tõenäolisem, et seda pole üldse kaardile märgitud. Kuid Venemaa oli minu lapsepõlveparadiisi koht." ("Hea Stalin", lk 42)