Kultuuriuudiste üheks oluliseks teemaks on viimasel ajal kerkinud kunstnike ja loovisikute toimetulek ja riiklik rahastamine, sel teemal on sõna võtnud Kaisa Ling, Elin Kard, Andra Teede, Sveta Grigorjeva, kui nimetada mõned. Teema on keeruline ja kirglik, me räägime ju "purkisittujatest" (Sveta Grigojeva sõnad, mitte minu, jumal hoidku!) ja kuidas sa siis seda mõõdad? Kunsti kui sellist? Kunstnikku kui sellist?

Minul vastuseid ei ole ja õnneks ei peagi olema. Mina olen lihtne tarbija, käin kinos, kontserdil, teatris, näitustel lootuses, et kogetav kõnetab. Aga teemana on see kolmainsus kunstnik-raha-riik siiski hea küsimus, et arutleda ja kaasa mõelda ... ja Mäetamme näitus on justkui rusikas silmaauku, selle kõnekäänu heas tähenduses.

Mäetamm on tekstipõhine ja napakas. Tema töödes on pigem iroonia kui huumor. Ta ei tee nalja, sest kõik keerlebki raha ümber. Selle puudumisel on maksud maksmata, tuubid tühjad ja lõuendid-pintslid ostmata. Pluss veel targutav naine (teos nr 9).

Ja selleks, et müüa, eriti rahvusvaheliselt, peab kunstnik eristuma, ja siinkohal tundub, et Mäetammel on hästi läinud. Ta eristub ja müüb! Kas piisavalt, on muidugi tõlgendamise küsimus, sest kuidas mõõta edukust? Kontoseisu, kuulsuse või arvustuste põhjal?

Ühesõnaga kunstnik loob! Loob riigi toetusest sõltumata, sest looming tuleb ju vajadusest, mitte tellimisest! Kas mitte? Muidugi on ka vastupidiseid näiteid, aga mulle on jäänud mulje, et loomepuhang, plahvatus on ikka inimese sees, oodates väljapääsu ja vormistamist ... Ja kui see on vaatamiseks-kuulamiseks väljas, siis tuleme meie, tarbijad.

Kunsti tarbimine on vaimne teraapia. Depressiooniravi? Mõnel pool maailmas, näiteks Norras, Kanadas, ka vist Belgias, kirjutatakse välja selliseid n-ö sotsiaalseid retsepte, et inimene saab minna arsti nn retseptiga näitusele või mujale mõnusasse kohta. Kuigi see ei ole klassikalises mõttes tõenduspõhine asi, vaid pigem katsetus, siis miks mitte võtta kunstnikku kui meditsiiniõde? Kas pole irooniline – ilma riikliku ravikindlustuseta meditsiinitöötaja! Meie aja "külmetav kunstnik"?

Aga kuidas olla teadlik tarbija? Poes me seda tahtmise korral oskame ja suudame teha. Vaatame tootjamaad ja jalajälge. Realiseerimiskuupäeva ja hinda. Miks mitte kunsti puhul samamoodi käituda? Tarbida teadlikult ja mis peamine – julgelt –, sest maitse on ju nagu lihas – kui treenid, siis ta areneb, kasvab! Töötab süljenäärmete puhul, töötab ka ilumeele aistingute treenimisel!

Käime siis rohkem näitusesaalides. Viime koolides õppekavva – üks näitus nädalas? Toetame kunsti ja kunstnikke teadliku tarbijana. Sest ilu ja esteetika vajadus on inimesel suur. Ja ilma kunstita pole ilu, pole esteetikat, pole elamusi, pole pettumusi. Ja see pole ju elu, või mis ... ?

Aga ma kasutasin ka võimalust ning esitasin mõned teemaga seotud kiuslikud küsimused Marko Mäetammele endale.

Kas kunst peaks olema pigem turumajanduslik või riiklikult reguleeritud, rahastatud?

Ma ei ole ühiskonna ja majanduse alal ju mingi ekspert. Aga kunsti näol on tegu minu arvamist mööda ühest küljest kultuuriga, mis on riigi eksistentsi seisukohast pigem oluline. Kultuur on riigi ja rahvuse visiitkaart ja väikese riigi puhul nagu seda on Eesti on vist paratamatu, et ainult turumajanduslikult see välja ei vea. Kunstiturg on väike, kogujaid vähe. Vaba raha, mida kunsti alla panna suurte riikidega võrreldes samuti vähe. Lisaks veel meie ajalooline katkestus nõukogude režiimi näol, mille tõttu on seegi väike kunstiturg ja harjumus moodsat kunsti osta alles kujunemisjärgus. Nii et väikest Eestit niisugusena nagu ta praegu meil on silmas pidades arvan, et kunsti jaoks on ainus variant nende kahe kombinatsioon – nii turumajandus kui ka riiklik tugi.  

Kas kunsti saab üldse rahas mõõta, mis kriteeriumite alusel?

"Rahas mõõta" on kuidagi toores väljend, aga kui silmas pidada seda, et igal kunstiteosel on lõpuks ka rahas väljenduv väärtus ehk hind, millega see omanikku vahetab, siis loomulikult. Kunstiteose hinna kujunemine on muidugi paras maagia ja sõltub väga paljudest teguritest – kunstniku tuntus, rahvusvahelisus, meedia ja volüüm, kuidas konkreetne teos tehtud on. Kas tegu on tiraaži või ainueksemplariga, kuuluvus kogudesse jne. Kuni selleni välja kui osav või professionaalne galerii või agent konkreetset kunstnikku esindab. Muidugi seegi, kas kunstnik on elus või surnud. Surnud kunstniku hinnad teeb kallimaks tõsiasi, et töid enam juurde ei tule ja on need, mis on. Aga kunsti ja raha suhe on huvitav teema kindlasti.

Kes ütleb, et tema on kunstnik ja tema mitte?

Eks igaüks võib enda kohta öelda, mida tahab. Ja ka teised võivad öelda teiste kohta. Kõige tüüpilisem olukord on ju selline, et väike laps teeb pildi ja täiskasvanu tuleb ja ütleb, et "oi, vaata, sa oled ju valmis kunstnik kohe!" Laps siis särab õnnest nagu jõulupuu ja võib-olla jääbki seda juttu uskuma ja võimalik, et temast tulebki kunstnik. Aga reaalses elus ilmselt kannatab kunstniku definitsiooni välja ikka kõige paremini regulaarselt kunstiga tegelev ja seda ka eksponeeriv isik. Kunstiga tegelemine on nagu iga teinegi ala ja kes on otsustanud sellega professionaalselt tegeleda, see suure tõenäosusega ongi kunstnik. Eks me teame ainult seda jäämäe ülemist otsa ehk kunstnikke, kes on n-ö pildil. Lisaks neile on ju väga suur hulk kunstiga tegelejaid, kellest me teame vähe või ei tea paraku üldse, aga kui nad kunstiga tegelevad, siis kunstnikud on nad ju ikka. Eraldi teema on aga see, et kes ütleb seda, kes on hea kunstnik. See on märksa keerulisem ja siin ilmselt tulebki taas mängu see väärtuse teema ja kunstiteose rahas mõõtmine. Kelle töid ostetakse kõige suuremate summade eest, selle kunst oleks just nagu kõige väärtuslikum ja autor peaks just nagu olema siis ka väga hea kunstnik. Aga seal ei olegi alati päris otsest seost. Lisaks see, et kellegi või millegi väärtus võib ajas väga palju muutuda. Keegi läheb hinda mingil kindlal ajal, näiteks kui tema teosed ühiskonnas asetleidvate sündmustega ootamatult sünkroniseeruvad. Või ka vastupidi – mingil hetkel väga hinnatud autor võib mingil põhjusel oma aktuaalsuse täiesti minetada. See kõik on päris keeruline ja põnev ja alati ei saa autor omalt poolt sinna isegi midagi kaasa aidata. See kas juhtub või ei juhtu. 

Meil on ju kindlasti olnud nn käpardeid, kes ütlevad, et sa – vaataja/kriitik – oled loll ja ei saa aru! See on KONTSEPTUALISM! Vms ...

Eks alati leidub igasuguseid ütlejaid ja enese tegemisi peab ju katsuma õigustada. Kontseptualismi on samuti väga head ja väga halba, nagu ka lillemaale. 

Käpardlikkus on karm hinnang kellegi tegemistele. Ma hea meelega ei sildistaks kedagi nii vängete siltidega. Pealegi – kunsti varieeruvus on ju seinast seina ja mõni pealtnäha ... OK, käpardlik teos võib-olla järgib hoopis mingit konkreetset programmi ja on seda põhjusega. Aga üldjuhul muidugi – kui üldse mingit purakat teoses ei ole, selle tunneb tavaliselt ikka ära. Aga ega kõigil kõik alati ei õnnestugi. See on ka normaalne. Igal alal on oma olelusvõitlus ja kunstis on see iseäranis kõva.

Kuna kunst on kulukas, kas siis riik peab olema kunsti pakkuja? Või on mõned asjad nagu nn külmetav kunstnik igas ajas paratamatu?

See teema vist kattub paljuski esimese küsimusega. Igas ajas on loomulikult ebaõnnestujad ja õnnestujad. See on jälle seesama olelusvõitlus. Kõik üritavad, hästi välja tuleb paraku ainult vähestel. Kui ma veel õppejõud olin, siis ma soovitasin alati, et kui teil on vähegi veel mõni variant, millega tegelemine rõõmu pakub, siis võimalusel tegelegegi selle muu asjaga, sest kunstnikuna aastast aastasse tegutsemine eeldab seda, et sul on väikestviisi kinnisidee. Või siis tunned sa, et see on su ainus võimalus ennast teistele selgeks teha. Niisama n-ö pulli pärast kunstiga tegelemine tavaliselt ei vii kuigi kaugele. Külmetavaks kunstnikuks on meil oht kõigil saada, edukas olemises ei ole mitte midagi enesestmõistetavat. Selle taga on tohutu suur töö nagu igas teiseski valdkonnas ja vahel tuleb selle nimel ka need külmetamised ära kannatada.

Üks asi veel ... Kas kunstnikule on rohkem lubatud? Näiteks töö tegemine purjus peaga? Inimeste teadlik provotseerimine? Konflikti otsimine?

Siin sõltub kõik inimese sisemisest eetikast. Ka tööeetikast. Õnneks on nii, et kunstnik reeglina ei tööta publiku ees avalikult ja pole kellegi asi, mis konditsioonis ta on. Loeb ikkagi see, mida pärast avalikult eksponeeritakse. Provotseerimine kõlab natuke negatiivselt minu jaoks, aga seda meelt olen ma küll, et kunst peab vaatajale väljakutseid esitama. Kunst on teatud sorti suhtlusvorm ja mis mõtet on üldse suhelda või suud lahti teha, kui tulemuseks on leige suss, mis heal juhul on küll ilus vaadata, aga mis ei jää sind hiljem saatma ja mida on kerge ära unustada. Kui sul on midagi öelda, siis ütle ja tee seda nii, et see publikuni jõuaks ja neid raputaks, või siis vähemalt mõtlema paneks. Vastasel juhul võiks endale mõne lihtsama tegevusvaldkonna otsida.