Vikipeedia ütleb, et Jüri Kask on Eesti maalikunstis üks järjekindlamaid geomeetrilise abstraktsiooni järgijaid. See annab teatava pidepunkti tema loomingu visualiseerimiseks ja seletamiseks. Tema töödes on kesksel kohal joon, struktuur, vorm ja värvide harmoonia. Näitus Vaal galeriis toob 73-aastase meistri tööd ilusasti esile, galeriis on ruumi ja õhku, et Kase suured struktuurid ning kujundid mõjuvad monumentaalselt, samas kergelt, ilma peale vajumata ja surumata.

(Kui vanusest rääkida, siis ise ta usub, et maalikunstnik on 70-aastaselt alles noor kunstnik, sest lihtsalt varem, kiiremini ei jõuagi kunsti kui sellist läbi närida. ("Aktuaalse kaamera" kultuuriuudised 16. veebruaril 2023))

Kui ma kuulsin, et ta maalis näitusele välja pandud teosed, mis koosnevad kõik kümmekonnast erinevast lõuendist ja on suurusega meeter x meeter ja 50 cm x meeter jne, moodustades samas kokkupanduna täiusliku terviku, oma ateljees ükshaaval ja pani esimest korda kokku alles galeriis, olin rabatud. Rabatud kunstniku insenertehnilisest täpsusest, justkui arhitektuursest joonest, mis samas ei mõjunud karvavõrdki kliinilise ja tehnilise, pigem loomuliku ja loogilisena.

Puhtad jooned, üleminekud, värvide, mitte toonide gamma. Ja siis ootamatu õhulisus, vaevu aimatav üleminek joonelt ja struktuurilt täiesti teise maailma, kus puudub matemaatika ja kord. Ühtäkki kõik hõljub, nagu pilved taevas ...

Jäin mõtlema, et kumba pidi on kunstnik mõelnud – kas struktuur sünnitab vabaduse või sünnib vabadusest struktuur? Või kas üldse on nii mõelnud? Pean järele küsima.

Öeldakse, et kunsti ülesanne on laias laastus inimeste kõnetamine, liigutamine, neis emotsioonide tekitamine. Et tekiks küsimusi, dialoog, kus kunstnik tegelikult enam kaasa rääkida, seletada või vaielda ei saa. Teos on valmis, seinale riputatud ja vaataja näeb seal täpselt seda, mida tahab. On see, mida ta seal siis näeb, olemas või mitte. Olin üsna üllatunud, et kolleegid venekeelsest "Aktuaalsest kaamerast" nägid teoses "Pöörapööre" vene trikoloori ja haakristi. Mina ei näinud. Kui kuulsin, siis ikka ei näinud. Sõber Tiit ütles, et vene lippu ta sellest teosest tajus. Aga svastika ...? Kunst oma parimas mõttes – näed seda, mida tahad? Või tunned?

Näitus "LAAMMAAL" nõuab aega. Kuigi töid ei ole teab mis palju, kokku üheksa, on need nii mahukad ja peenelt komponeeritud, et pakuvad avastamist pikaks ajaks. Põhimõtteliselt lihtsalt istud maha ja hakkad silmadega minema. Natuke nagu labürint justkui ... Keerad vasakule, leiad otsa, keerad paremale, leiad õnne ja arusaamise? Ja siis avastad, et aeg kaob ja uppumine on meeldiv tunne. Kunagi kogesin sarnast tunnet Hollandis Kröller-Mülleri muuseumis üht Van Gogh'i maali "Roosad virsikupuud" vaadates.

Paar päeva pärast näituse külastamist sain Jüri Kase numbri ja helistasin talle, et küsida siis, mis pidi selle vabaduse ja struktuuriga on? "Väga hea küsimus!" kostis ta telefonis. "See on nagu see muna ja kana küsimus, et kumb oli enne ... Aga mul oli alguses ikka vabadus ja siis hiljem struktuur. Natuke nagu klaver ja klaverimäng, tahtsin luua maalist instrumenti, mis annab võimaluse vabadust mängida. Aga ilma struktuurita on selline hall ala ja sumpamine ...".

Sellised lood, ja nüüd ma siis istun pingil ja vaatan. Vabadust ja struktuuri. Muna ja kana ...