Léa Seydoux: mind tõmbab veidrate ja kummaliste filmide suunas
Tänavu jõudis Eesti kinodesse režissöör Mia Hansen-Løve'i film "Üks ilus hommik", kus mängib peaosa Léa Seydoux. Tristan Priimäele antud intervjuus sõnas näitleja, et talle meeldib, kui filmi saadab mingi müstika ja ta ei mõista kogu tervikut.
Viimase aastakümne jooksul on Léa Seydoux'st saanud üks prantsuse tuntumaid näitlejannasid ja üks eredamaid Euroopa rahvusvahelisi tähti, kes mängib regulaarselt nii suurfilmides kui suurte režissööride filmides. Muuhulgas on Seydoux ka ainus naisnäitleja, kes on osalenud kahes James Bondi loos, et tõstnud Bondi-tüdruku tüüpkarakteri dekoratiivfunktsioonist märksa olulisema, sisu käivitava ja isegi defineeriva agentsuseni.
Oma viimases rollis Mia Hansen-Løve filmis "Üks ilus hommik"1 on ta aga märksa tagasihoidlikumas ja argisemas rollis. Léa Seydoux räägib tagasihoidlikul moel ja ingliskeelseid sõnu otsides oma karjäärist ja osatäitmistest, suutes mõjuda tõelise staari kombel ühtaegu nii vahetu kui eemalolevana.
Tänavu möödub kümme aastat teie läbimurdefilmist "Adèle'i elu"2 (La Vie d'Adele, Abdellatif Kechiche, 2013). Kuidas olete vahepeal näitlejana muutunud?
Olen ühtaegu nii muutunud kui endiselt seesama. Ma ei usu, et me suudame sügaval sisimas muutuda, aga muutume pinnapealselt; õpime, kogume kogemusi. Ja muutume aja jooksul, vanemaks saades, üha hapramaks.
Tunnen, et olen palju õppinud neist filmidest, mida olen teinud.
Mis võiks olla see üks film, mille puhul see teie enda arvates kõige rohkem kehtib?
Ma arvan, et iga film on jätnud oma jälje. Võib öelda, et filmid üldiselt on mulle elu kohta õpetanud. Ma olen õppinud mõistma paremini... elu mõtet. (Naerdes)
Kas see mõistmine on sarnane iga filmi, nii "Düüni"3 kui "Ühe ilusa hommiku" puhul?
Mul on "Düünis" vaid väikene osa ja see ei ole päris sama asi, tegelikult väga erinev. Aga jaa, iga kord õnnestub õppida midagi uut. Ma ju õpime kõigest, ka inimestega koos töötamisest.
Mia Hansen-Løve on öelnud, et olete üks kõige julgemaid näitlejaid, keda ta teab. Tema arvates on teis mingit melanhooliat, mis on väga kutsuv.
Jah, ma olen alati olnud melanhoolne, isegi lapsena. Ma sündisin nii.
Te ei tundu selline.
Olen melanhoolne, aga samas ka väga rõõmsameelne. Võib olla mõlemat. Julge? Ma ei tea...
Samas te olete teinud selliseid filme nagu David Cronenbergi "Tuleviku kuriteod"4. Mõni teine näitleja ütleks sellisest rollist ära.
Mul on tunne, et mul on üsna spetsiifiline maitse. Mulle meeldivad filmid, mis on pisut veidrad, kummalised. See on see, mille suunas mind tõmbab. Mulle meeldib, kui filmi saadab mingi müstika ja ma ei mõista kogu tervikut. Ma ei taha osaleda milleski, mis tundub nagu halb telesari.
Kuidas siis on "Ühe ilusa hommikuga", sest see on justkui väga normaalne film?
Tõsi ta on... Mulle ei meeldi see film. (Naerdes) "Ühe ilusa hommiku" puhul meeldis mulle selle filmi emotsionaalne mõõde. See, et film on tunnete mõttes üsna sügav, võetud üles peaaegu nagu dokumentaalfilm, aga jah, midagi mulle selle tundesügavuse juures meeldis. Ja mul on tunne, et see on filmides tänapäeval üsna haruldane.
Siin filmis muidugi ka teie tegelaskuju isa vaimse hääbumise lugu, mida on kohutav vaadata.
Jah, kuigi see polnud selline rollikeskne lahendus nagu näiteks "Isas"5. Minu meelest oli Anthony Hopkins seal hämmastav. "Isas" on keskne näitleja rollisooritus, Mia Hansen-Løve juures meeldib mulle aga see, et tema lähenemine on väga diskreetne. Kõik paistab pealtnäha lihtne, aga ei ole seda. Tegelikult on ta väga täpne ja teab täpselt, mida ta tahab.
Kas tal oli teie arvates ka valulik omaenda isa haiguslugu sellisel moel ekraanile tuua?
Ilmselt mõlemat: ühest küljest valulik, aga teisest küljest oli Mial hea meel seda filmi teha. Ta on alati öelnud, et on filmid, mida sa teed, ja filmid, mida sa pead tegema. "Ühe ilusa hommiku" kohta ütles ta küll, et ta lihtsalt pidi selle filmi ära lavastama. See oli tema tahtest väljaspool.
Kui te olete oma praeguses karjäärifaasis, siis kuidas rollid teieni jõuavad? Kas te käite endiselt näitlejaproovides?
Mõned lavastajad saadavad mulle oma käsikirja ja vahel tuleb mul ka proovilugemisi teha. Peab ütlema, et mitte nii palju kui enne, aga tuleb ette. Ma võtan seda asja üsna vabalt ja läheb vooluga kaasa.
Aga kui teil on tunne, et tahate mõne lavastajaga koostööd teha nagu Bruno Dumont või Cronenberg, siis kas te otsite nad ise üles?
Jah, mulle on režissööriga lävimine väga oluline.
Kas te tunnete mõne oma mängitud tegelaskujuga rohkem lähedust kui teisega?
Ma ei ütleks, et "Ühe ilusa hommiku" Sandra oleks mulle lähedasem kui näiteks France6. Mul on tunne, et kõigis mu mängitud tegelastes on midagi minust. Osa minust.
Teie välimus muutub filmist filmi. Kas sellel on teile ka mingi sisemine mõju?
Ma püüan enda alati kohandada lavastaja stiilile. Näiteks Wes Andersoniga koostöös on midagi väga wesandersonilikku. Kechiche... on tegelikult natuke nagu Mia Hansen-Løve, kuna ta stiil on peaaegu nagu dokumentaalne, väga naturalistlik. Aga jaa, mulle meeldib olla nagu kameeleon.
Te olete Louis Vuittoni reklaamnägu. Kui oluline on teie jaoks mood?
Mulle meeldib mood, aga mulle on see midagi väga mängulist ja kerget. Moega ei kaasne mulle mingit survet. Mul on selle Vuittoni asjaga lihtsalt väga vedanud, aga ma võtan seda lisaboonusena.
Catherine Deneuve on öelnud, et iga näitlejanna unistab ekraanil laulmisest, hoolimata sellest, kas tal ka häält on. Kuidas teiega lood on?
Jaa, laulmisest ja tantsimisest. Tantsimisest isegi rohkem. Mulle meeldiks seda väga teha.
1 "Un beau matin", Mia Hansen-Løve, 2022.
2 "La vie d'Adèle", Abdellatif Kechiche, 2013.
3 "Dune: Part Two", Denis Villeneuve, 2023.
4 "Crimes of the Future", David Cronenberg, 2022.
5 "The Father", Florian Zeller, 2020.
6 "France", Bruno Dumont, 2021.
Toimetaja: Kaspar Viilup
