Psüüholoog Avo-Rein Tereping kirjeldas, et pihtimustega inimene paljastab iseennast ja pole parata, et selle juures on lisaks veel ka see huvitav mäng, et kui midagi pole enam paljastada, siis tuleb teha midagi ja siis see paljastada.

Pihivormil ja eneseavamisel on väga suur sotsiaalne tähendus, leiab ta. "Ühiskond on loonud reeglid. Selleks, et ühiskonnas normaalselt elada, pead sa neid reegleid täitma."

Ta kirjeldas nähtust nimega peegel-mina – kujutlust sellest, kuidas inimene arvab, et teine inimene teda ette kujutab.

"See kujutlus võib olla täiesti vale, aga see kujutlus väga tugevasti määrab mu käitumist, sest kui ma kujutan ette, et sa suhtud minusse halvasti või põlgusega, siis ma tunnen end jube kehvasti. Nagu häbi oleks turja peal ja pihiga ma saan neist halbadest asjadest lahti."

Ta lisas, et pinge vabastamise vajadus on inimesel olemas ja seda ainult seepärast, et ta elab koos teiste inimestega.

Kaus usub, et vajadus pihtida asub inimestes väga sügaval, subkortikaalses süsteemis, ja märkis, et pihikultuuri element on seotud ka Eestis just 00ndatel tugevalt levima hakanud mina-kirjutuse üha suurema rolliga, kui fiktiivsete teoste kõrvale tekkisid väga tugevad omaeluloolised raamatud.

"Ka 00ndate alguses kusagil Tõnu Õnnepalu mingis intervjuus Lauri Sommerile ütles, et käes on ääremärkuste kirjanduse ajastu, et suurte romaanide ajastu hakkab tasapisi ümber saama. Inimesed otsivad isiklikke lugusid ja ülestunnistusi."

Inimene jääb aga paratamatult saladuseks, tõdes Tereping. "Probleem on selles, et inimene uurib ennast iseendaga. Me mõõdame mõõteriista mõõteriista endaga. Siin on võimalikud ääretult erinevad mudelid, ja kõik need asjad seletavad inimest küll, aga veidi erinevast vaatenurgast."

Ta jätkas, et kuigi minevikku pole võimalik muuta, siis on seda võimalik vaadata teise pilguga. "Sel viisil on võimalik lahti saada mineviku painetest ja ma kujutan ette, et kirjanik kirjutades päris kindlasti vabaneb millestki, mis teda on piinanud."

Kaus märkis, et tema oleks siiski ettevaatlik kirjaniku või kunstniku määratlemisel n-ö pihiisana ja kui võrdlust otsida, siis hea kunstnik oleks midagi šamaanilaadset.

"Aga selline, kes ei juhi lugejat või vaatajat teispoolsusesse, vaid siinpoolsuse tuumani, inimeseks olemise tuumani, mis on keerukas. Ma olen nõus, et inimene jääb saladeks. /---/ Mulle tundub, et mida rohkem me saladust uurime, seda keerukamaks saladus muutub."

Rääkides enese avalikustamisest kirjanduse teel, märkis Kaus, et pihtimuslike skandaalidega tundub olevat see probleem, et mida rohkem skandaali, seda raskem on skandaali taasluua ja -tekitada. "Skandaalil on loomulikud piirid."

Tereping tunnistas, et tema sõnul on tekkinud ka nn skandaaliturundus. "Kui sa ei ole enam nähtav, siis sa pead midagi tegema sellist, mis teeks sind nähtavaks. Ma ei usu, et inimestele meeldib teha lihtsalt niisama asju, mis teisi šokeerivad, aga tundub, et need on vajalikud, et olla pildis."

Kui rääkida praegusest avalikust väljast, kus tundub domineerivat eksponeerimisootus või vajadus, märkis Kaus, et siin vist ei saa rääkida pihtimuslikkusest traditsioonilises mõttes.

"Minu jaoks korralik pihtimus seostub kahetsusega. Inimene kahetseb midagi ja ta tahab kahetsuse hinge pealt ära saada. Aga avalikus väljas enese eksponeerimine on seotud teistsuguste tunnetega, näiteks uhkusega," kirjeldas ta.

"Pihtimuslikkus on kummalisel, äraspidisel moel nihkunud hingest keha tasandile – pihitakse keha, teatud riietuse, pooside kaudu. Poosid ongi hakanud muutuma sama oluliseks kui sõnumid, mõnikord astunud sõnumite asemel. Poosid ise on muutunud sõnumiteks," tõdes ta.

"Kultuuristuudio. Arutelu" on ETV2 eetris kolmapäeviti kell 21.30.