Sõltumatu Tantsu Laval (STL) on saanud traditsiooniks esitada igal aastal värskeid tegijaid kaasaegse tantsu maastikul "Premiere" platvormil, kus ühe õhtu jooksul etendatakse kaks uut lavastust. Sel aastal astus esimesena lavale Berliini Kunstiülikooli tantsukeskuse lõpetanud Liisi Hint lavastusega "Ka vaikus oli väljakannatamatu", mille ta esitas koos lavapartneri Maria Ladopoulosega. Teisena tuli lavale Viljandi Kultuuriakadeemiast välja koorunud tantsurühmitus Unholy Trinity (Annabel Tanila, Daniela Privis ja Kärt Koppel) lavastusega "So You Think You Can Dance".

Need kaks debüüt tantsulavastust asetsevad oma olemuselt kujuteldaval skaalal äärmistes otsades. "Ka vaikus oli väljakannatamatu" esindab klassikalisemat lähenemist, kus kaks keha avastavad ennast ning jutustavad poeetilis-poliitilist lugu. "So You Think You Can Dance" on oma vormilt aga eksperimentaalsem, meenutades korraga rokikontserti ja tõsielusarja, kus kaasatakse publikut, temaga mängides ja piire proovile pannes. 

Etenduskunstides on minu jaoks alati väga olulisel kohal keha ning kuna mõlemas lavastuses oli diskussioon keha üle üheks keskseks temaatikaks, leidsin indu nähtu põhjal arendada arutelu. "Ka vaikus oli väljakannatamatu" meeldis juba seepärast, et ihud laval olid igati loomulikud. Vabastav oli vaadata naiste raseerimata kehasid. Miks see oluline on? Sest tants on ka visuaalkultuur, kus vaataja vaatab teisi kehasid laval ning kõrvutab endaga. Eestis on veel pigem norm, et näitlejad ja tantsijad laval on kõhnemad ja muskulaarsemad, siledate kaenlaaluste ja bikiinipiirkonnaga. Kehaline esteetika, mis on olnud valdav alates 1960ndatest, kus aina enam lääne visuaalkultuuri maailmas, moeajakirjades ja Hollywoodis peetakse seda aktsepteeritavaks kehaks, ilusaks kehaks. Selleks aga, et sellest ilu müüdist lahti murda, on vaja, et aina enam näeb laval, ajakirjades ja moes kehasid, kes ei ole piitspeenikesed ning beebisiledad. 

Liisi Hindi lavastuses oli kaks põhielementi, avastuslikku tantsukujundit. Esimese tantsija jaoks oli see reite elav väristamine. Teise tantsija jaoks õlgade liigutamine moel, et rinnad laksusid kuuldavalt kokku. Need on võimsad kujundid, sest kehaosad, mis tihti on üleseksulariseeritud – rinnad ja reied - olid korraga mängulised elemendid, millega improviseerida. Nende liigutamisest tekkisid helid, nendega loodi rütmi ja neid kasutati muusikaliseks inspiratsiooniks. Niisiis oli lavastuse üks mõju deseksualiseeriv. Naistel on rinnad ja reied ning need ei pea olema ainult ilusad elemendid naise keha juures, mis on mõeldud vaatamiseks meeste iharale ja naiste võrdlevale pilgule. Need on osa naise kehast, mis erineb meeste kehast, on täiesti tema oma. 

Väikse pausi ja lavaruumi ümberkorralduse järel astus poodiumile särav ja terav Unholy Trinity. Nad kutsusid publikut aktiivselt kaasa liikuma ja tantsima. Lavastuse esimeses pooles proovis mu keha kohaneda vahelduva muusika, valgusshow, tossu ja teiste eksinud kehadega minu ümber. "So You Think You Can Dance" puhul saaks arutleda paljude oluliste teemade üle, paratamatult oli aga Liisi Hindi kehaline lavastus kuklasse pugenud ning sinna pesa ehitama hakkanud.

Keset tantsu ja möllu Unholy Trinity lavastuses, leiab publik end korraga tunnistamas vestlust tantsijate vahel, mis käsitleb tantsudiskursuse sisest temaatikat, nimelt kuidas tantsu õpetada ning millised liigutused, kostüümid ja ka muusika on kohased lastele ja noortele. Mis on liiga seksistlik, milline kostüüm liiga paljastav, milline muusikapala liiga äärmuslik oma sisu poolest ja kas noored ise saavad aru, millises kontekstis nad on ja mida presenteerivad?

Taustaks nii palju, et rühmitus kuulutas välja suvel konkursi, mille käigus otsisid nad endale tantsuõpetajat. Tantsuõpetajate avalik casting leidis aset Sõltumatu Tantsu Lava hooaja avaüritusel sügisel. Castingu formaat ise mõjus tõsielusarjana, kus kandideerivad tantsuõpetajad andsid endast kõik, et enamjaolt akadeemilisele publikule ja rühmitusele endale muljet avaldada. Valituks osutus tantsuõpetaja Birgit Plaser, kellega koos õpiti tantsima ning käidi isegi üle-eestilisel noorte tantsuvõistlusel. Niisiis arutelu tantsuõppest ja eakohasusest tõukus sellest kogemusepagasist. 

Unholy Trinity küsib, mis on kohane noortele tantsijatele ning kui oluline on tunnistada keha mängulisust ja mitte seksuaalsust? Oluline osa on presentatsioonil. Ei saa salata, et pop-kultuur säriseb seksuaalsusest ning ega lapsed sellest kõrvale ei jää, pigem vastupidi, kooliealised ongi tihti just pop-kultuuri põhitarbijad ja sihtrühm. Nii võib kamp koolieelikuid tantsida rõõmsalt Harry Styles'i "Watermelon Sugar" järgi, teadmata, et lugu räägib naise orgasmist ja võibolla isegi teadmata, mis on orgasm. Sama on ka riietuste ja liigutustega, need näevad muusikavideotes efektsed ja lahedad välja, miks mitte neid siis järele aimata? Eks vastutus lasubki treeneril ja selgitustööl, peaasi, et rõõm tantsimisest oleks esikohal.

Arutelu on tervitatav, kuna annab vaatajale võimaluse saada sisevaate erinevate probleemkohtadele tantsu ja etenduskunstide maailmas. Näitab sisemisi konflikte, pingeid ning eksistentsiaalseid küsimusi muidu vaikivatena näivate liigutuste taga. Küsimusi, mida arutletakse kaasaegse kunstiväljal, annab ülekanda tantsulavalt välja, hobitantsu saali või ööklubisse. Näiteks täiskasvanuna klubis liikudes tahaks tantsimisest rõõmu tunda olemata samal ajal ihalusobjekt. Kui palju on ahistamises süüdistatud esitanud väidet: "Ta ise meelitas; lühikese seeliku, dekoltee, puusade, tagumikuga..." Pean tunnistama, et ka mina tunnen avalikus kohtades tantsides neil kehaosadel erilist raskust, kuigi teen näo, et ei märka. 

Esimeses lavastuses Liisi Hindi ja Maria Ladopoulosega kintsude ja rindade väristamine toimis justkui nende raskete tähenduste maha raputamisena. Rinnalaksutamine meenutas vaiba kloppimist, kus iga raputusega tuleb tolm välja ja järk-järgult saab vaip puhtamaks – puhtaks dekolteele heidetud pilkudest, "juhuslikest" katsumistest, teismeea keha muutuste valudest, võimetuse tundest oma kehaga rahul olla – ikka on midagi liiga suur, väike, vale kujuga, ebasümeetriline või mis iganes suudame endale ette kujutada oma peegelpilti piideldes. 

Kaasaegne tants on oma olemuselt poliitiline, õhutav ja küsimusi küsiv, isegi kui lavastuse idee ei ole nii sõnastatud. Keha on poliitiline. Arvatavasti improvisatsiooni käigus avastatud kujundid on poliitilised. Sellest ei pääse. Need kaks tantsulavastust ärgitavad oma loomuselt küsima küsimusi ning toovad välja kaasaegse tantsumaailma kvintessentsi – keha, selle suhestumine publiku ning laiema maailma ja õhus olevate poliitiliste küsimustega. 

Tekst valmis Sõltumatu Tantsu Lava tantsukriitika uurimisresidentuuri raames.