Grigorjeva on kindel, et läbi tantsu saab käsitleda kõiksugu teemasid. "Mulle tundus, et ma tahtsin teha midagi sellist anti-dramaatilist. Mulle tundus, et ma näen liiga palju draamat maailmas ja enda ümber – kuidagi ei tahtnud proovisaali seda endaga kaasa viia. Ja siis tuligi "Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata, vastupanu osutada", selline toredalt anti-maskuliinne, anti-agressiivne, anti-dramaatiline lavastus," avas ta om lavastuse tagamaid.

Grigorjeva sõnul võtavad hetkel maailmas toimuvad sündmused äärmiselt palju energiat, kuid peab enda lavastust iseloomult regeneratiivseks, mis nii tema kui publiku energiavarusid taastab.

Aroni sõnul võtab töö tõesti palju energiat, kuid märkis, et teatrivallas on igasugused õnnestumised ka vastupidi meeletud energia andjad. "Iga esietendus, iga uus lavastus annab jälle uue energia," sõnas ta.

"Kui mul endiselt on seda tegemisrõõmu ja lusti ja selle läbi tulevad ka mingi sotsiaalsed kindlustused, siis ma võib-olla olen võimeline jätkama nii pikalt. Praegu ma olen veel optimistlik," kommenteeris Grigorjeva, kas ta ka 20 aasta pärast tantsuvallas tegutseb.

Tartus tehakse festivalil koostööd ülikooli teatriteaduste tudengite ja õppejõududega, kes viivad peale lavastusi läbi vestlusringe ja töötubasid, et publikule tantsuteatri maailma vajadusel selgitada ja avada. "Ma arvan, et see kartmise periood hakkab mõnes mõttes ka mööda saama. Võib-olla ühiskond ise on rohkem avatum ja ka tants on ennast rohkem kehtestanud," kommenteeris Aron ühiskonnas levinud kartust tantsuteatri kui teatrižanri osas.

"Alguses ma ka ei saanud aru, mida need inimesed seal laval teevad, aga samal ajal ma mõtlesin, et see intrigeerib mind ja siis ma läksin kuidagi tagasi. Niimoodi see käibki," ütles Grigorjeva. Ka Aron avastas enda jaoks kaasaegse tantsu sarnasel viisil – juhuslikult ning utsitas inimesi ka pimesi, eelnevate teadmisteta lavastusi vaatama tulema.

Aron tõi teema jätkuks välja, et festivali kavas olev Unholy Trinity lavastus "So You Think You Can Dance" räägib sellest, kuidas on väga suur hulk noori, kes tegeleb tantsuga, kuid kes professionaalsele väljale sammu astuda lõpuks ei soovi. "Noored ei näe selles perspektiivi," märkis Grigorjeva, kuidas koereograafid end riigi ees ebavajalikena tunnevad. "Ta läheb õppima midagi, mille eest ta saab endale leiva lauale, mis on täiesti arusaadav," lisas ta.