Iho selgitas, et Nõukogude ajal kutsuti Tallinnfilmis töötavaid inimesi nii-öelda ideoloogilise rinde töötajateks ning enamik neist ei olnud oma tööd tehes eriti ausad.

"Leida Laius oli minu arusaama järgi üks inimene, kes ei olnud vingerdaja ega osav olupoliitik. Tema ajas alati oma joru ja sellepärast me sõpradeks saime. Ta oli ainus inimene Tallinnfilmi kunstinõukogus, kes rääkis seda, mida ta mõtles," sõnas Iho.

Režissöörina oli Laius Iho sõnul range käega. "Ta kuidagi mõjus niimoodi, et mehed hakkas korralikult käituma," kirjeldas Iho ning märkis, et ka kõige karmimad mehed pidasid Laiusest lugu.

"Ju seal oli inimlik tarkus ja oskus end igas olukorras maksma panna," analüüsis ta.

Iho meenutas, et sai Laiuse heast silmast täpsemalt aru 1974. aastal, mil ta käis vaatamas filmi "Ukuaru". "Vat siis ma sain aru, et kurat, see on Eesti kõige parem režissöör. Müts maha."