Mõneti ei saa filmifestivali ja tavalist kinolinastust omavahel võrrelda, sest festival on alati kuidagi ülevam ja joviaalsem, inimesed lubavad seal endale asju, mis näiteks Artises või Sõpruses mõjuksid kohatuna. Juubeldamine, kui film meeldib, valjuhäälsed reaktsioonid, kui midagi ajab närvi, või ka lihtsalt üle võlli lõkerdamine, kui ekraanil toimub midagi koomilist, on täiesti tavalised ja selgelt osa sellest, mis teeb festivalist festivali. Parim näide oli soome superstaar-lavastaja Jalmari Helanderi värske filmi "Sisu" väljamüüdud linastus, kus publiku vastuvõtt nn soome Rambo vägitegudele oli pehmelt öeldes tuline. Aga nende fännide kõrval, kes lihtsalt kaasa elavad, saavad paraku hoogu juurde ka matsid.

Mida ma selle all silmas pean? Kino- või teatrisaali astudes, kunstinäitust külastades või kontserdil viibides peaks iga külastaja aduma üht: lisaks sellele, et sina veedad seal toredalt (ja HÕFF-i näitel tihti, khm, ka ülemäära joovastunult) aega, on ka kümned kui mitte sajad teised inimesed leidnud enda päevast need paar tundi, et muu elu kõrvale jätta ja korra meelele puhkust pakkuda. Kas nad tulevad sinna selleks, et sinu üleolevat ilkumist kuulata? Selleks, et taluda sinu labaseid kommentaare? Selleks, et kuulata, kuidas sa kommenteerid tühiselt iga ekraanil toimuvat hetke? Sorri, tegelikult ei huvita mitte kedagi, mida sa sellest filmist arvad, inimesed hääletasid oma jalgade ja rahakotiga selle filmi, mitte sinu ebaviisaka käitumise poolt.

Mõistagi on see keeruline probleem, millega tegeleda. Ka kobarkinod seisavad sama probleemiga silmitsi: kinosaalidesse võiks ju saata turvamehe, aga see tähendaks hulga uute inimeste palkamist. HÕFF-i puhul on samuti keeruline hinnata, kust läheb piir toetava kaasaelamise ja matsliku ilkumise vahel. Ehk peaks jätma ajalukku selle, et korrutame iga seansi eel inimestele, et ärge filmige hõlma alt ekraanil toimuvat, vaid peaks hoopis tegema väikese kiirkursuse sellest, kuidas kinos käituma peaks? Või siis peame sarnaselt teatriga hakkama tegema filmide keskel lihtsalt vaheaegu? Siis ehk suudaks suure surmaga isegi suu kinni hoida, kui tead, et poole tunni pärast saad vahepeal kõik oma arvamised välja oksendada.

Aga positiivset ka lõpetuseks: Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali tänavune programm tõestas ilmekalt, et mida aasta edasi, seda enam liiguvad korraldajad heas mõttes hallalale, kuhu võiksid oma tee leida ka need, kellel on allergia õõva- ja ulmefilmide vastu. Parim kinnitus sellest oli Hispaania draama "Neetud kohvilaud", mis loksutab vaatajat esimesel pooltunnil turvaliselt, aga tõmbab siis ootamatult põranda jalge alt ja viskab meid teadmatusse, kus võib kõike juhtuda. Need õudused, mis meie silme ees lahti rulluvad, jäävad meid veel pikaks kummitama, aga oi kui hea tunne on kinosaalist lahkudes, mõistes, kuivõrd tühised on meie enda mured ja probleemikesed.