Sellest pole lugu, kui kuuled 8 Festivalist esimest korda – Leedu kontserdikorraldusagentuur 8 Days A Week, tänu kellele on viimastel aastatel Eestisse jõudnud näiteks nii Michael Kiwanuka, Jungle, The Kings of Convenience, Bonobo kui ka Fever Ray ning esineb septembris ansamblist One Direction tuntud Louis Tomlinson, korraldas oma Briti kitarrimuusikat pühitsevat festivali alles teist aastat, ja tegelikult alles esimest korda ilma kuklas oleva hirmuta, kas koroona tõttu tuleb igal järgmisel hommikul teatada taas mõnest bändist, kes haigestumise pärast viimasel hetkel ikkagi kõrvale jääb.

Kui eelmisel aastal sõitsin samaks puhuks Vilniusesse ja sealt tagasi lennukiga, siis seekord proovisin ära, mismoodi käib see ligi 10-tunnine bussisõit stardiga kell seitse hommikul Tallinna bussijaamast ja tegelikult ei tajunudki, et see oleks kuidagi tunnetuslikult pikem kui bussisõit Tartusse. Uinakud, lugemispausid ja pooletunnine vahepeatus nirus seisus siseolmega ning Rail Balticu rajamisega kaasneva ehitustöö vangis olevas Riia bussijaamas aitasid edukalt unustada teadmist, et veedad enam kui tööpäeva jagu aega oma päevast bussis. 

Neile, kel vaja ettekujutust – festival toimub Vilniuse kesklinnas, 1904. aastal rajatud endise Lukiškėsi-nimelise vangla aladel, mis lõpetas senisel moel funktsioneerimise aastal 2019. Kui paljudel võib selline leitud koht ette manada kujutluspildi meie oma Patarei vanglast, siis tegelik olukord on üksjagu teistsugune. Lukiškės on oluliselt väiksem, hoopis sopistatuma planeeringuga kindluselaadne rajatis, millele annab oma iseloomuliku nüansi juurde kompleksi juurde kuuluv, aastal 1899 ehitatud õigeusukirik oma üsna pillavas stiilis kuplite ja kaartega.

Kolm päeva ja kolm lava, söögi-joogi- ning tootepromoputkad, keskväljakul suur puhke- ja istumisala, hiigelekraan selleks, et ka jõudehetkel hoida end kursis, mis parasjagu aktiivsel laval toimub, raadiojaama LRT OPUS lava vestlusteks artistidega – üldjoontes kõik nagu eelmisel aastal. Aga mingis osas näis, et festival on end tõmmanud üksjagu kompaktsemaks. Kui eelmisel aastal kulgesid toiduautod mööda vanglakindluse sissepääsu eest läbi kulgevat asfaltteed, siis tänavu oli see jäetud päris tühjaks ja toiduautod toodud sisehoovi, mis oli mõnes mõttes mõistlikum – toit lähedal võtta. Kuigi tagantjärele võiski kokku lugeda üksikud toiduautod, mis pakkusid baosid ja wokki ning ühe pikema leti, kust sai kõike alates pehmest jäätisest kuni pitsadeni välja, siis see vastas täielikult festivalikülastajate vajadustele – järjekorras tuli oodates seista vähe ning söögi mõttes vaheldust nendeks päevadeks jagus.

Festivali muusikaprogrammi avakogemus saabus pealaval bändiga Working Men's Club – tumedama otsa sündipopibänd Yorkshire'ist, kelle liikmete osas valitses seni teadmatus ja pigem eeldus, et küllap selle taga kamp oma varases keskeas mehi on, aga lavalt avanev vaade oli üksjagu teistsugune – tüdrukud-poisid üsna võrdses osakaalus, verinoored. Kogu kamp, välja arvatud projekti eestvedaja, Sydney Minsky-Sargeant, hoidsid lavaliikumise miinimumini ning mõnes mõttes isegi konkureerisid publiku kui vaatleja rolliga. Minsky-Sargeant samal ajal avastas pidevalt uusi viise, kuidas mängida oma miimika ning kehaga. Enim jäid meelde komme lauldes kõverdatud põlvede asendis oma tagumikku kuidagi tahapoole lükata ning mikrist vaba käega pidevalt särki üles kiskuda, olgu siis palavusest või niisama. Kogu liikumine rõhutas eriti paksude joontega seda, kus lasuvad bändi muusikalise käekirja tugevused – rõskes sünteetilises biidis. 

Samuti reedeses kavas olnud Squid pidi Vilniuses samal festivalil esinema juba möödunud aastal, aga koroona tõttu tuli neil viimasel hetkel alt ära hüpata. Juuni alguses oma oma teise stuudioalbumi "O Monolith" välja andnud Brightoni progessiivse post-pungi bänd on laval koondunud ümber trummide taga istuva solisti Ollie Judge'i, kelle naerusuine kohalolek tasakaalustas laval hästi muusikat, mis oma toonides kipub olema üksjagu tõsisem ja tumedam. Oma eksperimentaal-jazz'ilikus suunas ei pruugi Squid avada end kui tavaline festivalibänd, kes võiks publiku kiirelt enda poole võita, aga ometi tegi seda vaevata ka omadel tingimustel ja nõnda, et pidepunkte kaasaelamiseks pidanuks leidma nende live'st ka inimene, kelle jaoks jazz- ja müramuusika kombo ei ole esimene ega isegi teine asi, mis hommikul kohvi kõrvale käima läheb.

Baxter Dury, kes esimese õhtu kokku tõmbas – võib siis ehk öelda, et oli ka peaesineja, kuigi tegemist festivaliga, mis oma kirjapandud eetosega tüürib sinnapoole, et suurte artistide vahelisi aegu täitvaid filler'eid nende programmis ei ole – üllatas oma vägagi ekstsentrilise ja isegi rõhutatult seksapiilse lavaolekuga. Sall, mis kord sõlmitud ümber pea nagu bandana, siis ümber puusade, pintsakjakk, mis käis ära, siis jälle peale, siis jälle ära ning kaks valget pikka vasaku käe kinnast, mille kätte ajamisest sai omaette performance, vingerdavad käed-jalad-torso, intensiivne silmkontakt publikuga – Baxter Dury oli kohal iga keharakuga ja armastas vanglaseinte vahel tekkinud atmosfääri nii väga, et andis publikule ka toreda hellitusnime, millega meie poole pöörduda – you fucking prison bunnies [inglise k umbes "te kuradi toredad vanglajänkud"].

Longus-pea-ja-norus-nina või siis lihtsalt emo indie'i ansambel Sorry oli üks tugevamaid argumente, miks tänavu festivalile tahtsin minna, seda nende eelmisel aastal ilmunud kiidetud teise albumi "Anywhere But Here" ja asjaolu tõttu, et kontsertformaadis on neid soovitanud kuulata ka Fontaines D.C. solist, pigem valiva maitsega Grian Chatten, kelle bändi nad mingil hetkel turnee jooksul soojendasid. Aga üldmulje? Meh. Läkiläkis solist Asha Lorenz ilmselt tahaks edasi anda sarnast apaatsust, deadpan'i energiat nagu Kim Gordon, aga lõpptulemina suretas see laval välja ka kogu muusikalise muskli – kõik kõlas kuidagi plassilt, nõrgalt ja ilma igasuguse karismata.

Laupäevast programmi jätkanud Shame on bänd, mis oma esimeste albumitega jättis pigem jahedaks, aga tänavu avaldatud "Food for Worms", mis oli salvestatud stuudios live-formaadis, võimaldas ka albumi raamides vallandada bändi tegeliku potentsiaali ning nende ülesastumine 8 Festivalil demonstreeris, miks see oli nii oluline käik ja miks bändide elavas esituses vaatamas käimine on laiemalt oluline. Solist Charlie Steen kaotas laval parimas mõttes kontrolli ja mõjus rahva endaga kaasa kutsumisel lausa magneetiliselt, kompides pidevalt piire, kaugele annaks publik viia, tegemata seda tegelikult päriselt nende mugavuse arvelt, vaid oma loomupärase karismaga, kus kohtuvad ühtaegu punk-muusikale omane agro-agressiivsus ja samaaegne lapselik eufooria.

Ma ei tea, kui paljud lugejad teavad veebisaiti nagu Last.fm, aga Bombay Bicycle Club oli üks neist bändidest, keda see melomaanidele loodud sotsiaalvõrgustik alatasa mul kuulata soovitas. Seda lausa meeleheitliku innuga, aga paraku polnud ma kõigi nende aasta jooksul ikkagi veel end päriselt nende muusikasse pühendanud. 00ndate keskel tegevust alustanud bänd oli vahepeal nähtavalt vananenud, statistilises enamuses isegi kiilaks jäänud ning nende plõnniv naiiv-indie mõjus selles kontekstis isegi veidi vastuoksselt ja oli minu isikliku maitse jaoks üldiselt liiga toretsev. Aga ringi vaadates tundus, et happy-go-lucky lähenemine laupäeva hilisõhtul, mil päike juba ammu loojunud, oli see, mida paljud vajasid. Minu tähelepanu pani see aga lihtsalt ujuma.

Pärast seda kolis pidu siseruumi, kuppellaega ringikujulisse saali, mille kaudu muidu pääses WC-sse, aga mille kaarjalt kulgevas seinas oli uksi, mis viisid mujalegi ja teadmata kohtadesse, sealhulgas teisele korrusele rõdule, kus sai justkui jumalana vaadata üleval alla, kuidas tihedalt täis pakitud ruumi jagu rahvast laseb DJ mängitud muusika teknorütmidel enda liikumist dikteerida. Sealt leidsin üles ka Bombay Bicycle Clubi ajal kaduma läinud fookuse, veetsime seal sõbrannaga tunde ja võinuks veeta veel, ära magama hotelli saigi ainult tänu väga tugevale meelekindlusele.

Festivali lõpupäeva ehk pühapäevase programmi avas minu jaoks Courting. Bänd, mille puhul ootasin laval samasugust minimalismi-maksimalismi skaalal mängimist nagu kuuleb nende debüütalbumil "Guitar Music", kus kohtab ajuti päris hullu segu postpungist ja hüperpopist. Aga bändi seelikus – ei tabanud ära, kas see oli žest au andmiseks pride-kuu puhul või lihtsalt moe-statement – ja süsimustade lokkidega solist, kes nägi isegi et tüütult vaeva sellega, et publikult nende enesetunde kohta kogu aeg värskendusteateid saada ja neid pigem klišeelikul moel meeleolu loomisesse kaasata, mõjus koos bändiga laval veidi rohelise, lavatoorena ja kündis muusikaliselt liiga tugevalt kolledžipungi soont.

Samuti B-laval nägin vahelduseks ka üht seesugust bändi, kellega enda teada ei olnud üldse kokku puutunud (Last.fmi statistika siiski väitis hiljem vastupidist). See oli Do Nothing, kes seob omavahel postpungi ja new wave'i ning on alles avaldamas oma esimest albumit ning muusikalise käekirja poolest tundus ka veel olevat liialt eeskujudes kinni ning lavaoleku osas omaenda kahjuks natuke liiga stiilipuhas, et nad lõpuni vaadata.

Mitte keegi ei jooninud tugevamalt alla tõdemust, et festivalid on oluliselt nauditavamad siis, kui on kuiv ja paistab päike kui Kevin Morby, kelle pretensioonitu indie-lähenemine kantrifolgile tõi oodatud leevendust pärast kaht vihmast päeva. Kuigi vihmased ilmad sagedast festivalikülastajat festivalil festivaliasju tegemast või järgmist külastamast otseselt ei heiduta, panevad need siiski väga hindama kuiva ketsi jalaotsas ning võimalust lasta soojal tuuleiilil läbi õhukese särgiriide end jahutada selmet et vihmamantli vetthülgava riide all või ühekordse kilemantli tekkinud kasvuhoones haududa.

Kolmanda päeva programmi jätkanud Anna Calvi tõi oma ülesastumisega vaheldust set-up'ile, mida oli selleks ajaks juba laval näinud piisavalt palju – ta astus lavale üksi, tuginedes enamuse show'st oma kitarri(de)le ja võimsale kontraltile ning saades ainult lühikeseks ajaks veidi instrumentaalset tuge kaaslannalt klahvide taga. Ühes veripunase lavavalgusega lõi see festivali B-laval intiimse õhkkonna, mis omasem mõnele väiksemale klubikontserdile ja mida on erinevalt viimasest väga liikuva festivalirahvaga kindlasti keerulisem saavutada. Aga Calvi jõuline, samas selgelt habras lavapreesens, mis suutis ka publikurohkusest olenemata sind kuidagi personaalselt adresseerida, köitis omaette aegruumi, kus uue õlle järele minek või WC-paus tundus vajadusest olenemata peaaegu et kohatu.

Olgu selles siis osalt süüdi asjaolu, et festivalilt jäi vägistamissüüdistuste tõttu kõrvale Slowthai, aga Young Fathers kujunes festivalipäevade jooksul esinejaks, kelle osas ootus kuidagi märkamatult end kiht kihi haaval üles ehitas. Šoti ansambel, kes juba enne seda, kui post-žanrist rohkem rääkima hakati, selles registris toimetas, pani festivalile eufoorilise punkti ja tõi eksootilisemaid rütme ja vaheldust muidu Briti valgete meeste kitarrimuusikale fokusseeritud programmi. Nende energiline koosseis, kuhu kuulus lisaks bändi kolmele liikmele ka terve hulk teisi, sh Kayus Bankole'i õde Tapiwa Mambo, tutvustas publikule, kes oli kolme päeva jooksul end peamiselt kitarrimuusika järgi liigutanud, et tantsimiseks on ka teistsuguseid rütmimustreid kui annab postpunk.

Tundub, et moshing [energiline ja kohati agressiivne üksteisega tõuklemine publiku keskel – toim] oli sellel festivalil asi, mis pidi absoluutselt juhtuma mis tahes live'l ja juhtus ka Young Fathersi ajal, kuigi võttis hoopis tribalistlikumad vormid ning mõjus kui festivali lõpuriitus, mille järel järgmisel päeval uuele nädalale parema inimesena vastu minna. Ei saa salata, see oli tõesti kontserdikogemus, mille puhul olid pisarad väga lähedal võtta, kuigi päriselt nutma ei hakanud, ilmselt seepärast, et soul-ballaadilik ja minu personaalne hingekriipija "Shoot Me Down" nende viimaselt albumilt jäi tunniajase set'i jooksul lõpuks ikkagi mängimata.

Need olid asjad, mis õnnestus kolme päeva jooksul oma silmaga ära näha. Endale saab ette heita seda, et nn C-lava, mille programm koosnes Leedu kohalikest artistidest, jäi sarnaselt eelmisele aastale üldse päriselt avastamata. Samas tuleb enda kaitseks öelda, et festivalidel, kus oled sunnitud päeva jooksul end korduvalt järgmise artisti jaoks ümber häälestama, tuleb kuskilt alati võtta ka moment, et kogetu korra enda jaoks tükkideks lahti võtta. Nii palju kohaliku muusikaskeene kohta ütlen, et neil olid DJ-pultide taga tõeliselt korralikud house'i, tekno jm selektorid, kes võiksid oma kollektsioonidega jõuda kiirelt nüüd ka Tallinna mängima. Ka see üks kutt, kes mu küsimusele, et "mis sa mängid", vastas ninatargalt, et "muusikat".

DJ-programmi kiitusega jätkates – kui festivali live-programm oli väga kitarrimuusika keskne ja kohati isegi selle määrani, et mitmed B-lava artistid on praeguseks oma nurgeliste kitarride ja retsitatiivse lauluviisiga mälus hajunud ühtlaseks silomassiks, siis kogu see DJ-programm, mis täitis festivali nn hängimisala keskväljakul ja järelpidu, kui kolme lava live-programm oli lõpetanud, avasid külastajate jaoks uued muusikalised reaalsused ning näitasid, et kuigi festival on žanriliselt väga selgelt kureeritud ja Briti saarte poole kitarrimuusika poole tugevalt kaldu, ei ole see tingitud konservatiivsusest.

Peab veel mainima, et pärast nädal varem toimunud Parklife Festivali Manchesteris oli 8 Festival drastilisel määral meeldivam kogemus. Esimene tõi Heaton Parki enam kui 240 hektarile festivali viimasel päeval seal korda taganud tüübi sõnul üle 50 000 inimese, kes minu tagasihoidliku vaatluse järgi seal parajalt loomastusid – kõik, mis käest kukkus, sinna samasse ka jäi, samas kui 8 Festivali alal suutsin tuvastada pühapäeva hilisõhtuks laua alt ainult ühe salvrätiku, mis oli sinna ka tõenäoliselt lihtsalt kõvema tuuleiiliga laua pealt lennanud.

Puhtuse ja keskkonnahoiu kõrval tuleb olulise müügiargumendina selles võrdluses välja tuua veel see, et kui Parklife'i muruväljakud ja -künkad olid paljuski täis ka seda rahvast, kes olid prioritiseerinud festivali puhul enda näitamise ja/või vanemate silma alt eemal kummuli joomise, siis 8 Festival oli teine äärmus ja liialdamata, et riietuses näiliselt no-effort-joont järgiv publik oli seal muusika pärast ja muusika pärast ainult. Neid, kes tulid sinna melu ja õlut jahtima, oli täpselt ainult üks – enamuse festivali ajast palja torso ja poole tagumiku peal pükstega aktiivselt festivalilalal ringi võimelnud lühike tätoveeritud ja habemega tüüp, kes üritas igal võimalusel võõrastega kontakti otsida ja kujunes kolmandaks päevaks juba omaette maskotiks.

Mida soovida 8 Festivalilt järgmisel aastal? Olgugi et tugev kureeritus, mis pühitseb oma valikus praeguse aja kitarrimuusika kõige aktuaalsemaid nimesid just Briti saartelt, on konkreetse festivali puhul oluline müügiargument, siis tänavu rõhutas just Young Fathersi etteaste seda, et žanrilises mõttes saaks ja kindlasti võiks muusikalise radari ajada laiemaks mitte ainult nn after hours'i DJ-programmiga, vaid ka live-programmile mõeldes. Olgu see siis täiendus tantsulisema popi (à la Magdalena Bay, Confidence Man) või millegi parajalt hullu (nagu 100 gecs) näol, mis endiselt sobitub festivali näoga, aga võimaldaks päeva- ja lavaprogrammide siseselt ja suhtes üksteisega rohkem meelelaade vaheldada, umbes nii nagu teeb end praeguseks räpikeskseks mänginud ja Riiga kolinud Positivus.

Aga üldiselt: ačiū*, 8 Festival ja tiim.

* "aitäh" leedu keeles