X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Kaisa Kuslapuu. Eestikeelne muusika on cringe. Kümme mõtet laulutekstide kohta

Kaisa Kuslapuu
Kaisa Kuslapuu Autor/allikas: Ekvilibrist

Kaisa Kuslapuu spekuleerib Müürilehes selle üle, miks meeldib inimestele lauldes roppe sõnu kaasa karjuda ja miks ei suuda kodumaine tekstielement uhkete produktsioonidega sammu pidada.

  • Enne veel, kui mõelda inimesele kui millegi loojale, tuleb mõelda inimesele kui rikkale huvi ja muljete kogumile. See, milliseid laule või tekste võib kirjutada isik x, oleneb muu hulgas sellest, kuidas ta on harjunud infot vastu võtma, missugune on tema sisekõne, mis köidab tema tähelepanu jõudehetkel/tänaval ja milliseid pannkooke valmistas talle vanaema y (suured, väiksed, pärmiga, õhukesed).
  • Laulu kirjutamise hetk on samal ajal ka laulu kuulamise hetk. Tekst võiks ideaalis sündida koos muusikaga. Olemasolevale tekstile muusika loomise protsess on juba eos konarlik, kuna lisaks idee või kogemuse väljendamisele (mis kaotab muusikasse tõlkides juba tubli kamaka) tuleks tegeleda mingite silpide nügimise ja nülgimisega. Kaari Sillamaa võtab asja kokku: "Sõnade välted dikteerivad loo rütmi."1
  • Mis sõnu on tore öelda? Siin räägib kaasa palju kehalist-rütmilist. Ka siis, kui laulu meeleolu pole tingimata toretsev, tasub läheneda mänguliselt. Milline tekstirütm tekitab põnevust, voolamise tunnet, mis sõnade järel tahaks midagi veel öelda? Laulu sõnum võiks võimendada esitaja isikupära ja vastupidi – kuulaja tunneb tegelikult ära, kui tekst esitajat ennast väga ei sütita. Teinekord võib jälle fraas peas hästi kõlada, aga kui oled selle üle huulte lasknud, saad aru, et see on kellegi teise oma. Oluline on lasta hääl kohe käiku, et teada saada, kuhu ta tahab minna.
  • Inimene hakkab kontserdil või kodus kaasa laulma reeglina siis, kui laul kutsub kaasa laulma. Seega peaks see olema mugav ja sisu poolest kuulajale mitte piinlik (kujuta ette, et peaksid laulma midagi, mis kõlab sinu jaoks piinlikult). Sõnu öelda on kõige isiklikum tegevus üldse. Kui lause mõte on tühi või lauseehitus kehv, siis ei jää selline asi isegi mitte meelde. Tõsi, siin päästab tavaliselt haarav meloodia.
  • Inimesed tahavad vande- ja roppe sõnu kaasa karjuda, eriti kui neil on selleks luba. Igapäevaelus päris iga poolvõõraga mingeid sõnu ei kasutaks, aga "kellegi teise kirjutatud laulus" on järsku ekstaatiline võimalus end välja elada. Parim näide on tudengilaulikute esinumber – Jaan Tätte "Sõprade laul nr 2". Ja mu õnn võiks olla suur / kui te ükskord nähes kuud / mõtleksite siis ei rohkem ega vähem / kui et kurat teab mismoodi tal seal läheb. Kaks vahva hüppega algavat riimuvat rida, mis lahenevad turvaliselt toonikasse, üks pikem rida, mille lõpus on ootav paus (ja harmoonias samal ajal pinget kruviv dominantakord) – ja siis saavad kõik kaasalauljad (nii kontserdi kui ka sauna eesruumi kitarriplõnnimise kontekstis) visata suunaga üles sõna "kurat" ning sealt joovastunult alla tulla. Mismoodi tal seal läheb? See nostalgiline teadmatus on meile kõigile tuttav, refrään lõppeb kerge heldimusega ja samas saadakse eduelamus rahvahulgaga koos vandumisest. Lapsed on elevil, vanainimesed muhelevad.
  • On tunda, et laulutekstide kirjutamises on toimunud teatav nihe – kui Nõukogude Eestis ei olnud Lääne muusikat võimalik igal ajal tarbida, siis tajuti (ja loodi ise) ka teksti teistel alustel. Mõningates poplauludes on kuulda, et laul on kirjutatud alguses inglise keeles ja siis eesti keelde tõlgitud. Teismelisena peol käies kuulsin, et sünnipäevalapsele lauldi "õnne soovime sul" asemel "palju õnne sul-LE" ("happy birthday to you" otsetõlge). Sõnumit on raske kuulata, kui silbid ja rõhud lauldakse paikadesse, kus neid ei kõne- ega ka kirjakeeles tavaliselt pole. Kui teksti kuulamisele peab eraldi tähelepanu koondama ja seda ei õnnestu muusikat kuulates kergesti vastu võtta, jääb mulje, et laulu autori(te)l oli lihtsalt vaja sõnad "ära teha". Teksti kvaliteet on nii paljude praegu ilmuvate laulude puhul teiste komponentidega võrreldes viimasel kohal. Mingil põhjusel on viimastel aastatel näha ka muusikauudiseid stiilis "Artist x avaldas eestikeelse singli y". Miks tunnevad muusika väljaandjad vajadust mainida laulu keelt? Pealkiri "Dua Lipa avaldas ingliskeelse laulu" torgiks kuidagi silma.
  • Olgugi et striimimine on võtnud suuresti üle raadio funktsiooni, saadavad artistid siiski oma laule raadiokanalitesse. Muu hulgas tagab see juurdepääsu autopublikule, mis on põnev loterii – ehk keegi avastab minu muusika ummikus istudes? Raadio 2 märtsikuu 20 kõige mängituma loo hulgast leiame mööndustega vaid mõne eestikeelse laulu: Trad. Attacki! "Öelge sõnnu" (spetsimalt isegi lõunaeesti keel, kõva esindussaavutus), mis on pooleldi ka araabia keeles, Karameele ja Haldi "Elize", mis on osaliselt prantsuse keeles, ning 20. kohale platseerub Meeliku "Tuju" (statistilis-irooniliselt on ka seal "tujunouwadaimiin"). Võib-olla napib värsket ja vaba eestikeelset popmuusikat, mis sobiks Raadio 2 playlist'i. See olukord on aga tekkinud pikema aja vältel, kus eesti keeles lihtsalt ei ole kirjutatud popmuusikat, sest…
  • "Eestikeelne muusika on cringe." Kuulsin seda lauset enda selja tagant ühel bussisõidul. Noor inimene esitas selle väite meie ühisele sõbrale, seega sekkusin puhtast huvist vestlusesse. Selgus, et väite esitaja kuulab Spotify vahendusel siiski ca 17 eestikeelset muusikat esitavat artisti. Ta ei osanud ka ise oma väidet põhjendada. Kringliteadus tuleb appi: cringe-tunnet kogeb inimene, kelles tekitab piinlikkust mingi nähtus või inimene, kes meenutab talle mingit aega, millest ta ise on edasi liikunud. Eestikeelne muusika meenutab noortele varajast lapsepõlve, mil nad kuulasid sugulaste juurde sõites autos vanemate valitud muusikat, aga selle nad soovivadki seljataha jätta. Iseseisvumise ja oma muusikamaitse kujunemisega seostub midagi muud – näiteks telefonist Spotify soovituste vastuvõtmine.
  • Muusika, mida kuulame varateismelisena, kujundab välja meie maitse vaat et terveks eluks. Spotify muutus Eestis kättesaadavaks 2013. aastal ja teismelised asusid varmalt playlist'e koostama. Meie muusikutel läks vist pisut aega, et aru saada, millega tegu – eesti artistide ja eestikeelse muusika valik nii Spotifys kui ka Apple Musicus oli päris mitu aastat praktiliselt olematu. Seega kujunes paljude praeguste täiskasvanute muusikaeelistuseks see, mida tol ajal kätte sai. Praeguse kirjutamiskohmetuse juur võib ilmselt olla seal – lihtsalt pole kuulamiskogemuse läbisõitu all.
  • Eesti muusikaskeene on väga rikas ja sinna mahub veel palju. Meil on hulganisti muusikat, kus tekstielement ei suuda paraku produktsiooni lihvitusega sammu pidada. Ootan uut lainet häbitult isikupäraseid lauljaid ja laulukirjutajaid, kes saaksid sõnade kirjutamisel mööda stereotüüpidest. Uue räpi laine on toonud meile palju räppareid, kes teevad ise nii biidi kui ka eestikeelsed read. Kuna tekstimassi ja tegijaid on nii palju, siis väga eriliste tekstidega räpparid on ka eristunud. Sooviks sama näha ka laulukirjutajate puhul – kujutage ette, kui meil oleks palju aktiivseid eri soost oskuslikke singer-songwriter'eid!

1 Eurolaul 1998 finaalkontsert ERRi arhiivis.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: