Millistele järeldustele jõuate oma raamatu "Kodumaad" lõpus? Kas vaatate tulevikku optimistlikult või pessimistlikult?

Kõigepealt, Eestis on tunda, millist erakordset edu oleme saavutanud tervikliku ja vaba Euroopa poole liikumisel. Eesti on vaba, suveräänne ja sõltumatu riik Euroopa Liidus ja NATO-s ning see on omamoodi ime. Seda esiteks, teiseks, -- raamatu nimi on "Kodumaad", sest üks imepärane asi Euroopa juures on see, et saad end tunda kodus ka välismaal. Ma olen siin Tallinnas selgelt välismaal, kuid tunnen end ühtaegu ka kodus. See on edulugu. Nüüd on küsimus selles, kas me suudame seda korrata, kas me suudame seda korrata Ukrainale, Moldovale, Lääne-Balkani riikidele, kas me suudame teha veel ühe suure sammu tervikliku ja vaba Euroopa poole.

Kuid on ka teistsuguseid arvamusi ja hääli Euroopas, mis leiavad, et Euroopa Liit on oma aja ära elanud ja sellel pole tulevikku. Arutatakse ühendusest lahkumise plaane nagu tegi seda Suurbritannia. Milline on siis Euroopa Liidu tulevik?

Minu arvates on Euroopa Liit läbi nende kriiside saanud tugevamaks vaatamata Suurbritannia kaotamisele, mida ma tõsiselt kahetsen, kuid me peame mõistma, et Euroopa tuleviku võti on selles, kuidas leida tasakaal ühtsuse ja mitmekesisuse vahel. Kui panustada ainult ühtsuse peale, tekib liiga tugev vastuseis ja riigid tahavad välja, kui oled aga liiga mitmekesine, kukub asi kokku. Seega, sedavõrd, kuivõrd me laiendame Euroopa Liitu, peame seda ka süvendama, muutma sidusamaks, kuid alati hoidma tasakaalu ühtsuse ja mitmekesisuse vahel, seda oleme püüdnud Euroopas teha viimased 2000 aastat.

Samal ajal on meil sellised naabrid nagu Venemaa ja kaugemal veel Hiina, me ei tea, mis Venemaal lähitulevikus juhtub, kas Euroopa Liit suudab hakkama saada võimalike arengutega, mis tulevad kaasa näiteks Venemaa lagunemisega?

Esiteks, Ukraina peab võitma, me peame tegema kõik, mis saame, et Ukraina võidaks. Seejärel on vaja nii Euroopa Liitu kui ka NATO-t, et Venemaale vastu seista, olen täitsa kindel, et me suudame seda teha, siis oleme vähemalt meie oma julgeoleku taganud. Venemaa on lagunev impeerium, kuid impeeriumi lagunemine on keerukas ja ohtlik protsess, seega peame tasandama enda eriarvamused, tagama oma enda julgeoleku ja tuleviku ning siis olema valmis reageerima, kui Venemaa lõpuks seisab silmitsi olukorraga, et ta pole enam võimas impeerium.

Seega võime end tunda stabiilsemalt kui näiteks aastal 1945?

Jah, tänu sellele, et meil on kaks suurepärast geopoliitilist institutsiooni – Euroopa Liit ja NATO. Selles on erinevus võrreldes aastaga 1945. See on meie suur saavutus, mis aga puutub Venemaasse, siis võib öelda, et meie Ukraina poliitika on ka meie Venemaa poliitika. Võti muutusteks Venemaal on selles, et aidata Ukrainal võita.

Raamatu andis välja kirjastus Varrak ja tõlkis Mall Laur. Teos ilmus sel aastal ja peale eesti keele on see jõudnud ilmuda veel vaid kahes tõlkes.