Vahel on vaja ühte ootamatut meeldetuletust, hüpet jääkülma vette, et tõdeda mõne rõhuasetuse senist puudumist. Alles pärast raputuse vaibumist võib omaette pead vangutada: kuidas ma seda küll enne ei näinud? Hanneleele Kaldmaa kirjutab: "On ainult mõned olulised asjad: / luud-kondid, haned ja vesi. / Päike, muld, viidikad …" (lk 52) Kirjutan sellele alla ja teen ettepaneku lisada loetelu lõppu ka värske õhu pahvakud, millesarnaseid võib ammutada Kaldmaa mullu sügisel ilmunud luulekogust "Sinustki võib saada fossiil".

Pean tunnistama, et ei suutnud esimese hooga teosele sugugi näppu peale panna. Tundus, nagu puudunuks mul prillid, millega autori mitmekesisesse (keele)maailma vaadata. Üsna varsti aga kohandusid mu meeled ümber, hakkasid astuma voolule vastu. Teos kutsub lugejat lülituma hoopis teistsugusesse tähendustemaailma, kus sõnad on justkui plastilised tähekombinatsioonid, millega manööverdatakse füüsiliste ja mõtteliste, omade ja võõraste ilmade piiridel. Raamatu keelekasutust tahaksin kirjeldada sõnadega rammus ja ootamatu: "Mu nukker ja nõgine nimi / niriseb läbi põrandapragude, / milles varitseb tummine öö ning tolm." (lk 57) Hoolikas sõnadega ümberkäimine ning kujundite täpsus mõjuvad ootamatult ja sellevõrra ka sügavamalt.

Maailm ja elu selle sees on Kaldmaa tekstides kontrollimatu ja tüüne ühekorraga – see sikutab, põletab, kõrvetab, heljub, särab, ei anna end jaole. Aga nagu nendib luuletus: "Ilu on mõeldud heidutama." (lk 66) Eluringi vaimus üles ehitatud teos on justkui paleontoloogiline laine, mis kõigepealt vaikselt vormub, ühel hetkel oma haripunkti jõuab ja lõpuks jälle hääbub, jättes maha tugeva jälje. Luuletaja ehitab maailma kindla käega, elades "geoloogilises ajaarvamises" ja võttes mudeliks õuna, kas tellissaare või kuldreneti. See otsatu mäng nii keele kui ka kõigi muude kehtivate reeglitega tekitab kõige võimalikkuse tunde, mida võiks pidada teose mõjuvaimaks omaduseks.

Olemiste paljusus

Tekstide mahlakas tuum näib tegelevat elu pideva ja mitmekesise olemasolemisega. Olgu tegemist ühe tumeda Eestimaa jõega või puurondiga külmas rannakülas, Kaldmaa tekitab tunde, et mõlemad on elu harmooniliseks toimimiseks tõeliselt hädavajalikud. Mõttelõnga edasi kerides jääb südant kriipima küsimus: kuhu asetun selles otsatuses mina? Kas olen inimesena osa loodusest või sellest juba lootusetult eemaldunud? Kas loon mina maailma või maailm mind? Ja kui see otsa saab, kuhu panen ma kõik oma diivanid, kapid, siibrid ja toolid? Võimaluste avarust rõhutavad ka alliksaarelikud küsimused: "Kas ma oleksin keras iseenese ümber, / iseenese sees nagu lapsena kummutis, / või keerleks ilmaruum tantsus mu ümber?" (lk 53) Elu organiseerib end ühe suure võrgustikuna. Inimene on kultuurne, poliitiline, ühiskondlik ja samal ajal ka lihtsalt üks loom teiste seas. Mäng ühe maailma sees hõlmab endas mänge niivõrd paljudel eri tasanditel – selle kirevuse taipamine kangutab lahti ja võimaldab tekstide hooga kaasas püsida. Kõige pidevast olemisest on muuhulgas kirjutanud ka Jaan Kaplinski luulekogus "Tule tagasi helmemänd". Kui Kaldmaa küsib: "Kas meie kõigi kohal särab sama päike? / Sajab sama lumi? Voolavad me ümber samad jõed?" (lk 31), siis võiks ette kujutada dialoogi, milles Kaplinski vastab: "maailmamuna on alles, hinga- / mine pole lakanud / ja kõik surnud ja kõik surnu elab meis edasi, / ka meie oma esivanemate geenid, laulud ja / kujutlused"¹.

Võib-olla tasuks vahel teha rutiinsesse tegutsemisse paus ning märgata ja hoida suurt ilu, mille sisse on sünnitud. Kaldmaa tekstid osutavad suurendusklaasi kombel asjule, mida ei pruugi mööda sissekäidud rada kõndides üldse tähele panna. Lugedes taustateadmiste täiendamise eesmärgil näiteks kaltsiidi kohta, mida Kaldmaa muuhulgas ühes tekstis mainib, leidsin, et selle mineraali lõhenevus on täiuslik, st kaltsiit lõheneb romboeedrilisteks kristallideks. Geoloogilise maailma filigraansust annavad edasi ka ühe teksti esimesed read: "Õppida tundma / valguse ringkäiku / mu uutes tubades." (lk 56) Loodusliku maailma tundlik rütm peegeldub ka luuletaja poeetilises keeles. Tajude ja teadmiste peenlihvimine ja põhjalik nüansseeritus muudavad lugemiskogemuse teravaks ja isiklikuks ning lugeja-teksti suhe kasvab paiguti lausa pingsaks. Tekstist saab lugejale lahke vastane, kes paneb proovile tema tundlikkuse ja läheduse piirid. Üksikasjaliku tunnetuse kõrvale mahuvad ka õhkjad üldistused, see kontrastsus mõjub vägagi võluvalt: "Maailma vahel on maailmad, / maailmade vahelised maailmad / ja vahetevahelised maailmad / ja päikesed, / linnud, / jõed." (lk 32) Ootamatult avaralt toimib riim: "Sa jää. / Ja mina lähen. / Sa tule ja ma jään. / Vaata, tähed läidavadki öö, / sa jää. Ja mina muudkui lähen." (lk 15)

Kehade maailm

Kehalisus esineb teoses nii mõneski paigas, käitub aga küllaltki ambivalentselt. Ühest küljest mõjub see negatiivselt: hirm võtab endale keha vormid, valu tuleb kanda seljas nagu mantlit või kombinesooni. Luulemina tunneb end kõige paremini siis, kui tunnistab oma füüsilisusest väljumise vabadust: "Kusagil mujal mu lihatu keha / tõuseb taas ja hüüab, / keravälk südame kohal: / "Appualuppua!" (lk 52) Ühtlasi aga põimub inimkeha loodusega, liha sulab luudelt, nahk kattub eshatoloogilises vaimus samblaga. Taevakehad, näiteks päike, hakkavad loodusele omase allumatuse märgiks paisuma: "ta lihav kullane keha / taevasse enam ei mahu." (lk 67) Keha ei ole tuim, vaid elus ja hingav. Kui ta muutub raskeks ja rõhuvaks, teeb nukraks, pakitseb, siis on ta haige. Sama lugu on meid ümbritseva loodusega. Naljakas, kuidas inimene jääb kliimamuutuse sümptomite ees tihtilugu sihilikult pimedaks, hoides samal ajal enda tervisel valvsalt silma peal. Kui luulemina tegutseb inimese ja looduse liitmise nimel, tekitab üldine olukord – mis kipub olema vastupidine – temas põhjendatult kibedust: "Mu silmad on suitsuandurid, / kartulid kõrbevad mõttes, / sõnad maitsevad kurvalt / ja jäämägi-tõsiselt" (lk 45). Kõige kiuste – võimalik, et mõtlen naiivselt – jääb luulekogust kõlama metsiku ja ürgse elu võit. Muuhulgas tekitab rõõmu, et autor on kirjutanud "Armastuslaulu seentele" (lk 71) – kohe meenub Sylvia Plath, kes on kirjutanud luuletuses "Seened" nii: "Me sugu mitmekordistub. // Vastu hommikut / pärime maa. / Me jalg ootab lävel."² Oleks päris mõnus vahelduseks kollektiivselt seenteks muutuda, või kuidas?

Mäss igavuse vastu

Kuigi mõnes üksikus kohas tundub, et sõna- ja mõtterikkus muutuvad üleküllaseks, mõjub säärane suur mäng vabastavalt. Läbivalgustatud elukorraldus eesotsas Exceli tabelite, nimekirjade ja minimalismiga on juba ammu ära tüüdanud. Kaldmaa astub korrapärasusele vastu ja kehtestab reeglid, mis aitavad ratsionaalse (ja illusoorse?) maailma raamidest välja murda. "Esimesed püramiidid lõid esimesed matemaatikud või vastupidi – esimesed matemaatikud püstitasid esimesed püramiidid, sest maailmas nende ümber polnud midagi sirget ja sirgjoonelist." (lk 27) Maailmatunnetuse piire kompavad ka mütoloogilised kujundid – näiteks veepõhja uue maailma järele sukelduv lind läänemeresoome pärimusest. Külluslike tekstide vahel leidub ka selliseid, mis mõjuvad pauside või hingetõmmetena, nende omavaheline dünaamika kehtestab justkui tuksleva, pulseeriva rütmi: "Hea on puhata, põsk / vastu maad. Komad / saavad otsekui ise- enesest paika, / et tõmmata hinge, / kuni veel / võib." (lk 47) Maale saab vastata taevaga. Veele mullaga. Talvele suvega. Komale punktiga. Kaugusele veel suurema lähedusega.

Kuigi teos algab maailma tekkimisega, võiks korrapäratuse vaimus mõelda ka maailma-eelsele olemisele. Keele-eelsele, õpetuse-eelsele elusolendile. Niisamuti ka sellele, mis tuleb pärast. "[E]nt ometi tean – / ükskord saab kõigest / taas kivi." (lk 75) Tulles tagasi mitmekesisuse juurde, leian, et selle teeb võimalikuks just samaaegsus. Uksed, mis avanevad ühel ajahetkel, loovad valiku ja seeläbi ka alternatiivsed tagajärjed. Kas võiks siis esile kutsuda seda, mis oli enne, minna sinna, "kus õunaussid on loomise-eelsed, uuristades neid õunu, / millest planeete ei saanud" (lk 68)? Kuuluda ordoviitsiumisse, devonisse? Või hüpata ajast ette, rikkuda ettemääratust ja ehitada pärast maailma lõppu veel üks maailm, ja siis veel üks, ja veel üks? Teos ei luba midagi, aga palub lugejal end hoida. Mulle näib, et siin peitub sõlmkoht – kõik on võimalik, nii kaua, kui sa oled hea. Isegi aeg võib end teistpidi väänata, aga vaid siis, kui empaatia muu elusa ja ilusa vastu ei kao. Sest vastasel juhul (!) võib sinustki saada fossiil.

¹ Jaan Kaplinski. "Tule tagasi helmemänd" — Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 74–75.

² Sylvia Plath. "Luulet" — Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk 33. Tõlkinud Tiina Aug.