Festivalipäevik. Ülestähendusi Ümberlülituselt
Morten Made vaatab oma festivalipäevikus tagasi 3. kuni 6. maini toimunud festivalile Ümberlülitus, rääkides lisaks lavastustele lähemalt ka vestlusringidest ning täpsemalt sellest, kuidas need võivad isegi kunstiteosele kahjuks tulla.
Loodan, et lugeja andestab mulle märkmete korrapäratuse.
*
Johhan Rosenberg küsis peale "trapsi"1 etendust toimunud vestlusringis retooriliselt, et miks ta peaks enda materjali tõsiselt võtma. Et ta võtab tõsiselt publiku eest hoolitsemist, aga mitte materjali. Ja kergus, mis selle läbi saavutatakse, on vaimustav. See on teatri võltsist pühadusest lahti laskmine. See on tõeline nauding! See lubab laval toimuvat kogeda. See kergus annab loa laval olevaid inimesi lihtsalt vaadata. Imetleda inimkeha kui kunstiteost. See "mitte-tõsiselt-võtmine" on surmaotsus küsimusele, et "Mis see kõik nüüd siis tähendas?" ja "Kuidas ma peaks sellest aru saama?". Ja surmama need küsimused peab. Ennast tuleb ümber lülitada. Tõlgendamisest kogemisse.
*
Stina Force'i one woman punk band2 oli juhuslik, vabastav ja kummastav. Ühesõnaga omamoodi punk. Punk nüüdisaegses kastmes. Khuul punk. Või on ehk etenduskunstid üleüldse pungi taassünd? Trendikas punk. Sest punk ei ole ju ometigi surnud.
*
Kunstnikku enda kunstiteosest rääkimas kuulata on enamasti väga piinlik. Otsekui kehtiks printsiip, et kunstniku enda tõlgendused on need kõige õigemad. Vahetevahel kipuvad seesugused vestlusringid kunstiteoseid lausa ära rikkuma. Seega. Vestlusringe ei tasu korraldada! Või kui korraldada, siis väga hästi läbitöötatult. Vestlusringi juht ei tohi lasta kunstnikul enda tööle vett peale tõmmata. Peaasjalikult tuleks vältida olukorda, kus kunstnikul on võimalik enda töö mõtet seletama hakata. Vestlusringi asemel võiks iga vaataja lihtsalt oma vaikse nurgakese leida, seal maha istuda ja lasta kogetul paika loksuda.
*
"Orchidelirium Expanded" on ikka üks paganama hea pealkiri. Märt-Matis Lille muusika on kah paganama hea. Hea, et ma seda kõike uuesti näen. Veneetsia biennaalil ei hakanud videod ja sõnum minu jaoks kuidagi üldse tööle. Tartu Elektriteatris hakkasid. Miks me oleme nõus ohverdama nii palju looduslikku ilu, et enda kodu kaunistada? Sellele küsimusele vastati tegelikult Florentina Holzingeri lavastuses "Ophelia's got talent": enese heaolu on alati olulisem kui planeedi oma (?). Seepärast kaevandame me Eestis turvast, saadame selle Hollandisse ja ostame seda siis koos orhideedega vähehaaval kodumaale tagasi. Nii hea, kui kodus on mõned värvilised lilled!
*
Suurepäraseks vestlusringiks julgen tituleerida Nele Tiidelepa lavastusele "Lause lõppu jõudes oleme unustanud kust see algas" järgnenut. (Teen ennemalt vestlusringe maha ja järgmisena kiidan ühte neist!?) Kõiksugustest tõlgendustest ja seletustest peaaegu loobuti ja põhirõhk läks sellele, kuidas paremini oleks saanud ja mis halvasti läks. Või kuidas trupikaaslased oma etenduse-eelsete rituaalidega küllaltki tüütud on. Seesugune analüüs ja näiline (või ehk tõeline) ebakindlus on hädavajalikud, sest need lõhuvad veelgi teatri ümber paiknevat pühaduseloori. Lavale jõudnud lavastus ei ole mitte kunagi valmis. Need kes seda ei usu valetavad endale. Lavastus on protsess, mis ei kao selle lavale jõudmisega mitte kuhugi. Nagu ei tohiks artikli valmimisel ära kustutada mustandeid, (sest neis on palju olulist, mis valmis teksti ei jõua) ei tohi ka lavastuse valmides prügikasti visata selle valmimisprotsessi. Iseasi on see, et kas seda peaks alati publikuga jagama. Sel korral kindlasti pidi.
*
Me satume väga harva situatsiooni, kus meil on võimalik kelleltki kõike küsida. Sõprade käest ei tohi kunagi kõike küsida. Igaühel on asju millest ta ei räägi. Üldiselt me neid piire isegi ei kompa. Enda partnerilt võiks ju saada kõike küsida, aga me ei küsi kunagi kõike. Tavaliselt sellepärast, et me ei taha mitte kellestki kõike teada. Võinoh. Tahame küll, aga ei julge. Siim Tõniste ja Üüve-Lydia Toompere etendasid iseennast ja lasid publikul endalt kõiksugu küsimusi küsida. Küsimusi paistis olevat lõputult. Aga kuue tunni möödudes oli aru saada, et keegi ei julge küsida küsimusi, mida nad kusagil sisimas tegelikult küsida tahaksid. Küll uuriti lemmikvärvide kohta või Siimu pornovaatamise kohta või Üüve-Lydia ortoosis jala kohta. Küsiti lihtsate vastustega küsimusi. Õigupoolest ei tea ma, et mis need küsimused on, mis küsimata jäid. Aga ma tean, et need on kindlasti kusagil olemas. See tunne kripeldab minus veel senimaani.
*
Peale Karolin Poska "Lucky Charmi" jäin õues ühe tuttavaga juttu ajama. Tema peamine kriitiline kommentaar oli see, et lavastus ei olnud põhjalik. Ebausu- ja esoteerikateemasid oli puudutatud riivamisi. Nendesse ei süvenetud. Kuna ma olin lavastuse valmimist põgusalt kõrvalt näinud, siis ma tean, et tegelikult tehti materjaliga päris palju tööd. Ja eks ta tõsi ole, et lavalt see läbitöötatud materjal väga välja ei paistnud. Samas lõid hõljuv nõid, pöörelitega ennustajad ja kõrged tikandiseinad kummalise nõiakoopa efekti. Lavastus andis edasi esoteerilist kogemust, mitte akadeemilist analüüsi esoteerikale kui sellisele. Tartu publik (kes tahab, et iga lavastus teda intellektuaalselt stimuleeriks) peab veel enda kallal vaeva nägema. Alluma kogemusele ning unustama lõputu ja kurnava sisuanalüüsi. Lavastus ei pea olema teadusartikkel.
*
Tartu etenduskunstide hetkeseisu ja tuleviku üle arutlenud vestlusringis kahjuks kuulajatele sõna ei antud. Ja ei selgunud ka seda, miks Tartus etenduskunste ei ole. Ega seda, miks Tartu alternatiivskeene nõnda kokku kuivanud on. Mulle jäi kõlama mõte, et ehk on Tartu selleks ikkagi liiga väike linn, kus on tema väiksuse kohta niigi palju kunsti (Elektriteater, Tartu Kunstimaja, Ajuokse jne).
Üks suur teema jäi arutelust siiski täielikult välja. Tartu ei ole ju lihtsalt üks väike kohake Euroopa äärealal. See on ülikoolilinn, kus viibib üheagselt meeletul hulgal teotahtelisi noori. Ometi ei sünni siin kuigi palju uut kunsti. Paljuski nimetatakse siin kaasaegseks juba ära tehtud vanu asju. Ehk peitub probleem ülikooli kapseldumises. Interdistsiplinaarsust praegune ülikool ei soodusta. Humanitaarid konutavad kesklinnas ja ajavad asju omakeskis, reaalalad on aetud äärelinna. Plahvatus saab toimuda vaid siis, kui eri alade inimesed otsustavad kampa võtta ja midagi tegema hakata. Ülikoolis, millel pole isegi kohvikut, kus käiksid tudengid kogu ülikoolist, ei saagi midagi uut ja põnevat sündida. Uue kunsti puudumises ei saa süüdistada vähest inimeste hulka. Kui linn nende inimeste kokku toomise nimel ei pinguta, siis pole siinse kunsti tuleviku üle arutamisel ausalt öeldes erilist mõtet.
*
Nele Tiidelepp tõi oma lavastusse kokku sõbrad ja tuttavad erinevatelt aladelt, kellega koos toimus laval tõeline plahvatus. Eklektiline ja veider plahvatus. Tõestus sellest, et interdistsiplinaarsus töötab. Kas tegemist on täiesti seninägematu lavastusega? Ei tea. Aga andes noortele kunstnikele (kellest paljud pole ehk kunagi mõelnudki etenduskunstidega tegeleda) võimaluse koos töötada, sünnib sellest peaaegu alati midagi vaimustavat. Lavalt paiskus saali nõnda palju energiat, et sellest tekkis kohati lausa üleküllus.
*
Ma väljun teatrist väga tihti pettunult. Aga peale viimast Ümberlülituse etendust nõjatusin ma päris rõõmsa näoga Tartu Uue Teatri tellisseina vastu. Nelja päeva jooksul ei olnud ma näinud ühtegi halba lavastust. Päris hea tulemus. Äkki ei olegi ma nii kibestunud? Või äkki ravisid Kanuti Gildi SAALi etenduskunstnikud mind lihtsalt terveks?
1 https://saal.ee/performance/traps-1731/
2 https://saal.ee/en/performance/stina-force-1790/
3 https://saal.ee/performance/orchidelirium-expanded-1792/
4 https://saal.ee/performance/lause-lppu-judes-oleme-unustanud-kust-see-algas-1749/
5 https://saal.ee/performance/kas-sa-etendad-iseennast-1627/
Toimetaja: Kaspar Viilup
