Kuidas see album sündis, milline on selle tekkelugu?

Alguse sai see niimoodi, et mind hakkasid väga huvitama müütilised regilaulud ja see, mis lood nendes peidus on. Ja eelkõige mind huvitaski see, kas sellised lood nagu "Suur tamm" ja "Kuldnaine" saavad rääkida millestki väga tänapäevasest, tänapäeva maailmast ja selle muredest, probleemidest – ületarbimisest kliimasoojenemiseni. Kui ma nende lugudega tööle hakkasin ja hakkasin neid arendama, jõudsingi selleni, et need lood on vägagi tänapäevased ja räägivadki just neist samadest asjadest. Kõige hämmastavam tõdemus on see, et see, mida me esivanemad lõid 1000 või 2000 aastat tagasi, räägib põhimõtteliselt samasugustest asjadest ja tegeleb samade küsimustega.

Millal selle albumiga alustasid, kaua vaeva nägid?

See album on läbi kootud helikihtidest ja kultuurikihtidest, kuidagi hästi läbi põimunud, ja ma tegin seda ikkagi päris kaua. Aktiivne protsess oli kokku vähemalt kaks aastat. Esimesed laulud kirjutasin juba neli-viis aastat tagasi, siis need hakkasid omasoodu arenema ja otsima endale sõpru ning kaaslasi ja nüüd eelmisel aastal sai album Tartu stuudios ja Võrumaal, kodustuudios purki ja salvestatud.

Nii et see album on langenud ka nende kriiside ajale, mis meid on üksteise järel tabanud. Eks need kriisid too omakorda kaasa igasuguseid tehnilist laadi viivitusi, aga samal ajal on see tähendanud ka mentaalset painet sulle endale?

Jah, kindlasti. Elan tänapäeva maailmas, mõtlen nende asjade peale. Paljud neist painavad mind iga päev. Kindlasti ei ole see album lõbus kuulamine, seal on sügavad tõsised küsimused, mida ma mõneti ka õhku paiskan. Ega neil küsimustel ei ole alati ka lõplikku vastust, aga tore on nende üle muusikas mõelda ja kasvatada sinna ümber enda maailm. Minu jaoks on see sellise müütilise omailma loomise album – samas on selline oma muinasjutuline aegruum, kuhu saad minna ära selle aina kurjemaks muutuva maailma eest.

Ütlesid, et siin on sul mitmeid kihte. Neis lugudes, mida oled siin (Torontos) esitanud, on neid ka tunda ja kuulda. Kas vaid mulle paistab, et siin on ka pikemaid ja keerulisemaid kompositsioone, kui sa oled varem teinud?

Jah, on. See on olnud tõeline eneseületus ja helirännak kõige paremas mõttes, et lahti lasta sellest tavapärasest A-B-A lauluvormist ja minna täitsa kosmosesse ära – lükkad end maast lahti ja lähed sinna kuhugi, ja see ilmaruum on lõputu nagu ka pärimus, millest see kõik tõukub. See on täpselt samamoodi, selline lõputu kosmos, sa võid seal lõputult edasi liikuda. Minu enda jaoks on see olnud tohutu avastusretk.

Lähed nii kaua edasi, kuni ära väsid?

Just.

Kui nüüd sellest uuest plaadilepingust rääkida, siis mida see sulle tähendab – rohkem tööd? Mida sa sellest lepingust ootad ja sellest aastast, mis on seetõttu ka kontsertide, esinemiste ja maailmarännakutega täis planeeritud?

Muidugi see on ääretult põnev, et selline plaadimärk nagu Real World Records pidas seda materjali välja andmise vääriliseks. Ma tõesti loodan, et see muusika leiab seekaudu ka uusi kuulajaid erinevais maailma paigus ja pakub ka uusi väljavaateid, milleni päris ise omal käel ei jõuaks. Ühtlasi on see põnev kogemus teha esimest korda koostööd suurema plaadifirmaga, kus on taga rohkem inimesi, kes kõik tegelevad erinevate töölõikudega. Ma ise tundsin ka, et olen küps selleks, et selline väljakutse vastu võtta, sest see eeldab ka minult kui artistilt ja minu meeskonnalt – meil on ju seltskonnas veel mänedžer, agent, helimees, kes minuga alati kaasa reisib –, et ma suudan ka omalt poolt vastu pakkuda seda taset, mida nemad ootavad.

Kui seni on su lood ja laulud olnud meie kodupublikule ning ka see sõnum on meile arusaadav, siis nüüd laieneb see missioon hoopis laiemate publikuhulkadeni, aga sa teed seda ikkagi eesti keeles?

Jah, eesti ja võro keeles. Eks ma seda ilmarändu oma muusikaga alustasin suuremalt 2018, kui ilmus "Ilmamõtsan". Sest ajast saati olen olnud rahvusvaheliselt päris aktiivne, andnud kontserte ja see on läinud tõusvas joones. Vahepeal oli 2020, mis oli suure vaikuse ja kodusolemise aasta, aga nüüd hakkab jälle asi vaikselt tuure koguma.

Siingi, Torontos, on tulnud mitmed kuulajad pärast kontserti su juurde – mis nad siis ütlevad?

Jaa, siin Kanadas Torontos, on olnud kuidagi erakordselt südamlik tagasiside. Inimesed on tulnud ütlema, et see väga liigutas ja puudutas neid. Isegi valasid mõne pisara mõne laulu ajal. Minu jaoks see ongi muusika puhul kõige olulisem – kõik muu võib olla, aga muusika peab puudutama. Ma ise tunnen küll kohe ära selle muusika, mis mind puudutab, ja seda muusikat ei ole maailmas palju, mis suudab puudutada. Ja kui jõuda veel selleni, et ületada need keelebarjäärid ... see ongi olnud pidev testimine, et kas ma siis tõesti igal pool saangi laulda omas keeles ja ikkagi puudutada inimesi ning järjest enam hakkab tunduma, et see on võimalik. Ka see, et uuel plaadil on enamik tekste tänapäeva võro poeetide luulele kirjutatud, on olnud minu suurim inspiratsiooniallikas lisaks regilauludele ja ise kirjutatud tekstidele, ning selle albumi kaudu on ka võro keel ja kultuur tulnud mitmetes intervjuudes selgelt ka fookusse. Ja see on see juurikas, kust ma ise tulen ja mis ma tunnen, et on minu jaoks oluline.