Elu viis Kreismanni ja Viidingu kokku Tallinnas, kui nad mõlemad asusid õppima lavakunstikooli viiendas lennus. "Ma võin öelda, et mul on väga vähe meessoost sõpru olnud, aga Juhan oli kindlasti number üks," sõnas Kreismann ning märkis, et lisaks sellele, et Viiding oli tema mõttekaaslane, oli ta ka Kreismannile justkui mentor.

Kreismann meenutas, et Viiding, kes oli Tallinnast pärit, tutvustas talle linna ja selle ajalugu. "Juhan kasutas ainult eestiaegseid tänavanimesid ja väljakuid, see oli mu jaoks nii põnev, kõik see ajalugu. Me jalutasime tohutult palju mööda vanalinna ja rääkisime-rääkisime-rääkisime."

Saatekülaline meenutas, et lavakunstikoolis õppides tuli Viiding tihti hommikuti kooli nii, et värske luuletus oli näpus. Kuigi poeet oli varem õhukesi luulekogusid välja andnud, oli Kreismanni jaoks šokk, kui "Kogutud luuletuste" kogu ilmus. "Ma ei kujutanud ette, et seda kõike nii palju on," nentis ta.

Kreismanni sõnul oli Viidingul kui luuletajal kaks poolust: ühest küljest oli ta väga filosoofiline ja viimseni lihvitud, teisest küljest aga mänguline. "Kui meil olid sellised koosolemised, siis temast pulbitses see energia niimoodi välja, et ta võis sealsamas vemmalvärsse ja pilaluuletusi teha, neid tuli ja tuli ja ta lihtsalt ei suutnud seda takistada," kirjeldas ta.  

Kreismann tõdes, et Viiding oli juba oma eluajal väga populaarne ja tunnustatud kunstnik. "Tegelikult ta nautis seda. Ta oli edev nagu kõik näitlejad, see toitis teda," täheldas ta. "Ta sai oma tunnustuse. Kindlasti."