Alustuseks tuleb ukraina bändi Dakhabrakha kontserdile jõudes tõdeda, et harva on viimasel ajal tulnud ette kontserte, kus ma tunneks nii vähe inimesi. Publiku profiil ei ole subkultuuripõhine ja mingil määral on mul ka kahtlus, kas üldse muusikapõhine, vaid pigem maailmavaateline ning kindlasti ka rahvuslik, sest bändi üleskutse peale ukrainlastele anda endast lugude vahel märku vastatakse päris kõva kisaga.

Sellest, et Dakhabrakha ületab žanripiire, on mul omalgi näide tuua, kui mängisin sõja alguse järgsel kevadel neid oma raadiosaate "Tumeaine" Ukraina muusika erisaates, mis koosnes enamasti raskemuusikast, aga ka Dakhabrakha osa lugusid tundusid mulle piisavalt tumeda allhoovusega olevat, et kurjemasse seltskonda ideaalselt sobida. Võib olla siin – sõnas allhoovus – peitub ka see võti, mis Dakhabrakhat mingist tavafolgist eristab (ja see on kompliment).

Mul on tunne, et kui tavapärane folk signaliseerib oma emotsioone üsnagi selgelt ja suur osa muusikast-lauludest on sõna otseses mõttes sihtotstarbelised – nüüd on emotsiooniks kurbus ja seda laulu lauldi matuste või kodust lahkumise puhul, see teine lugu on aga rõõmus ja seda esitati talgute lõpu puhul või mis iganes –, siis Dakhabrakha üritab oma sõrmed sirutada ikkagi ette seatud raamidest väljapoole, et puudutada emotsioone, mis sellesse ühesesse lugemisse justkui ei mahu. Ja teistesse kultuuridesse, sest vähemalt nende viimasel plaadil "Alambari" kuulen mina siin-seal Aafrikat, plaadinimi viitab São Paulo ühele linnaosale ja kvarteti ainukese meesliikme Marko Galanevichi kõrge, nasaalne falsett meenutab mulle kõige rohkem hoopis Billie Holidayd. Jah, jazz... aga nagu "Strange Fruit", mitte mingi tapeedipanek. Kogu seda mitmekesisust on nad ise ka võidukalt etnokaoseks nimetanud.

Kuna pillid sunnivad kõik neli liiget istuma kohapeal – Galanevich mängib põhiliselt akordioni, aga ka muud, Nina Garenetska tšellot, Irina Kovalenko klahvpille ja kõikvõimalikke kellasid ja vilesid ning Olena Tsõbulska trumme –, siis tuleb kontsert kuidagi teiste vahenditega kütkestavaks teha.

Dakhabrakha laiv-kogemuse suur osa on visuaalne graafika, mis lugusid täiendab-elavdab-kommenteerib ja vahel loo mõttele suuna kätte annab, väga proff ja mitmekesine valgus-show. Kõik see leiab aset väga erksates värvides, Garenetska tšello ja esinejate riided on samuti kaetud värvilise geomeetriaga. Ahjaa, pille nimetades läks sootuks meelest lisada põhiline: kõik neli laulavad korraga ja kordamööda väga muljetavaldavalt.

Juba paari loo möödudes imbuvad taustagraafikasse sõjakujutised ja bänd ei tee sellest mingit saladust, et nad on siin missioonil: hoida esil Ukrainas toimuvat sõda, ärgitada inimesi annetama või muul moel Ukrainat toetama. Enamasti piirdub sõnumi signaliseerimine graafikaga lugude ajal piltides ja lugude vahel tekstis. Erksates toonides graafika läheb vastuollu nende värvide kantud süngest sõnumist ja lugudes peidus olev tõsisem noot pääseb rohkem esile. "Arm Ukraine now". "Russia is a terrorist state".

Raske on ette kujutada seda valu, millega nad oma misjonitööd peavad tegema, üritama surnutele mitte mõelda lootuses, et nende tegevuse tõttu saab neid tulevikus olema vähem. Dakhabrakha on tihedalt tuuritav bänd ja ilmselt on nii kodused sündmused kui see graafik toonud kaasa mõninga professionaalse äraoleku nende esinemises. Kõik neli on megaprofid, kes esitavad oma kava selge tagamõttega, aga raske on neilt oodata siirast rõõmu või entusiasmi. Ma näen värvide all ka väsimust, vaevatust. Millal see kõik ükskord lõpeb?

Õudselt keeruline võib olla leida balanssi muusika ja sõnumi vahel, kui enda emotsionaalne investeering on nii suur. Enamasti see neil õnnestub, aga kontserdi keskpaigas tuleb järjest ette kandmisele kaks eleegilist lugu, esimene pühendatud surnud kaasmaalastele ja teine praegustele võitlejatele. Graafika asendub uudislõikude ja droonipiltidega lahingutest, hävingust, nutvatest inimestest, sõduri-tiktokkimistest ja muust militaarvisuaaliast, mille üleküllus on nii televisioonis kui internetis.

Seni, kuni muusika kandis sõnumit, oli nende kahe tasakaal minu jaoks paigas, siin aga kannab sõnum muusikat ja laivi rütm ja samm nagu vääratab. Lood ise ongi ka kogu esinemise kõige igavamad ning see päevakajaline vahe-episood tõmbab kontserdi rütmist välja, aga oli võib-olla midagi sellist, mida bänd tegi rohkem iseendale kui vaatajale. Ja pealegi võib see mõjuda teistmoodi Lääne-Euroopas, kus inimestel on vaja suurema jõuga silmi lahti kangutada kui meil siin.

Pärast "Aktuaalse kaamera" võtmes vaheosa jätkub nende friik-folk aga veelgi hoogsamalt. Publiku ja bändi vahel süveneb sünergia, meie oleme juba näinud, et neil on tõsi taga ja nemad on näinud, et meil on tõsi taga. Taban end mõtlemas, et lisakoormana on neil ju terve hoogsa laivi aja kõigil peas suured papaahad, mis meenutavad mulle ukraina revolutsionääri ja väejuhi Nestor Mahno omaaegseid fotosid. Karvamütsid jäävad sirgelt pähe ka lisalugudeks. Mis teha, kui missioon nõuab.

Võtan seda Dakhabrakha maikuust Tallinna laivi kui lihtsalt mingit vahekohtumist. Varsti pärast ukrainlaste võitu näeme päriselt.