Kuidas te tulete toime praegu Ukrainas toimuvaga? Kuidas see mõjutab teie loomingut, lähedasi ja kasvõi esinemisgraafikut?

Kuidas me sellega hakkama saame? See on kohutav tragöödia suurele rahvale. See on tragöödia kogu põlvkonnale, ilmselt mitme põlvkonna jaoks ja kohutav trauma aastateks. See on kohutav katastroof, mille põhjustas meie põhjanaaber. Ajal, mil kasvasime, ütlesid meie vanavanemad alati: "Loodame, et sõda ei tule kunagi." Me pole seda kunagi tõsiselt kaalunud, kuid just nii juhtus. Muidugi on see kohutav tragöödia.

Kuidas see meie tööd mõjutab? Me ei saa elada väljaspool seda konteksti. Me mõistame, mis toimub, jälgime kõiki uudiseid. Suur osa meie sugulastest või sõpradest on Ukrainas. Nad kogevad seda palju sügavamalt kui meie ehk inimesed, kes lahkusid Ukrainast. Otsustasime, et jätkame sellega, mida teeme kõige paremini ja mida teeme kõige tõhusamalt. Otsustasime esineda nii palju kui võimalik.

Nüüd on meie ajakava palju pöörasem kui enne sõda või enne COVID-it. Kuna valisime selle tee, siis tahame seda käia nii palju kui võimalik. Praegu mõistame, et võib-olla oleme valinud ekstreemsema tempo. Ehk teeme sügisel väikese pausi, sest tundub, et see pole sprint, vaid pigem maraton. Peame oma jõudu hindama ja ka puhkamiseks aega leidma.

Te olete juba aastaid esinenud üle maailma, ka USA-s ning Kanadas. Tutvustage palun Eesti publikule, millal või mis sündmustega seoses saabus teie laiem tuntus?

Jah, meie bänd eksisteerib 2004. aastast. Umbes 15 aastat tagasi hakkasime üsna intensiivselt tuuritama. Pärast 2012. aastal Kreekas toimunud WOMEX festivali saime palju kutseid paljudest riikidest. See on koht, kus bändid näitavad, mida nad suudavad ning promootorid ja festivalijuhid kogu maailmast otsustavad, kas nad tahavad nendega koostööd teha. Niimoodi see läks. Oleme saanud palju kutseid esinemiseks. Meiega alustas koostööd üks agentuur USA-st. Ka enne COVID-pandeemiat toimusid meil kolm korda aastas suured ringreisid USA-s, Austraalias, Mehhikos, Hiinas, Uus-Meremaal ja Euroopas. Oleme külastanud rohkem kui 30 riiki. Me pole veel kunagi Aafrikas ja Jaapanis käinud, seega arenguruumi on alati.

Eestis esinete vist esimest korda? Kas olete Eestis ise varem juhuslikult käinud või on teil siin sõpru? Mida olete Eestist kuulnud? 

Kui päris aus olla, pole me Eestist väga palju kuulnud, kuigi oleme omavahel väga tugevalt seotud. Teame hästi, et Eesti on alati Ukrainat toetanud. Meil on üks ühine vaenlane ja ühine probleem, kes tahab meie riike "päästa" mingite natside või fašistide käest või "päästa" vene keelt kõnelevaid inimesi. Sellega me praegu tegelemegi.

Kahtlemata tunnevad Eesti ja teised Balti riigid ohtu. Väga pikka aega oleme elanud koos ühes tohutus riigis, mida võib õiglaselt pidada rahvaste vanglaks. Keegi ei tundnud end vabana, ei eestlased ega meie. Nüüd saame üksteisele palju lähemal olla.

Me ei tea üksteise kultuurist ega elust kuigi palju, aga just seepärast tuleme suure rõõmuga Eestisse. Esineme Tallinnas suurima hea meelega, sest teame, et meil on seal väga erilised fännid. Kõigist muudest aspektidest tahaksin märkida, et mul on Eestis valmistatud lastekummut! Ostsin selle täpselt selleks, et toetada riiki, mis on meile täna sama kallis nagu 10 aastat tagasi.

Veel üks asi, mida tahaksin esile tõsta. Kuuleme Ukrainas Eesti kohta, et olete digitaliseerimisel üks liidritest. Proovime järgida teie suurepärast eeskuju.

Teil on selja taga pikad tuurid täismajadele. Mis on teie südameid möödunud kontsertide jooksul kõige rohkem soojendanud? Milline kontsert on eriliselt meelde jäänud?

Jah, oleme saanud suurepäraseid esinemiskogemusi kõikjalt maailmast. Meile meeldib kõige rohkem publiku reaktsioon, kuidas nad meid tajuvad, kuidas nad jagavad meie emotsioone ja tundeid, meie muusikat.

See on see, mis meid inspireerib ja annab jõudu. Oleme rahul sellega, kuidas meie publik meid mõistab. Üle kogu maailma mõistavad inimesed meid emotsionaalsel tasandil, mõistmata samas meie laulusõnu.

Kui peaksime esile tõstma ühe kontserdi, tooksime välja esinemise meie viimasel tuuril Schenectadys New Yorgis. Hoolimata äikesest tekkis kohe publikuga super side. Nad tõid küünlad ja palvetasime Ukraina eest. Inimesed kogunesid, laulsid laval hümni. See oli väga inspireeriv ja liigutav. Kohal oli ka linnapea, kes kuulutas selle päeva linnas DakhaBrakha päevaks. See oli äärmiselt liigutav. Sellised ühtekuuluvust loovad teod on meile praegu ülimalt olulised.

Olete Ukraina kultuuri ja pärimusmuusika saadikud. Mida peaks inimene, kes ei ela Ukrainas, teie kultuurist ja muusikast teadma?

Jah, me oleme Ukraina kultuuri ja pärimusmuusika saadikud. Mida peaksid inimesed teadma? Pakume võimalust uurida üht osakest Ukraina kultuurist kui üht pisikest osakest maailma kultuurist. Maailma huvi meie riigi kultuuri vastu on Ukrainale äärmiselt oluline. Seetõttu anname endast parima, et avada oma kultuur maailmale, sest seisame tohutu impeeriumi varjus.

Oleme üks postkoloniaalseid riike, mille kultuur on olnud marginaliseeritud rohkem kui 300 aastat. Marginaliseeritud ja provintsistunud. Me elame ja oleme kasvanud alaväärsuskompleksiga, arvates, et meie kultuur ei saa olla maailmale huvitav, sest see on kummaline, maalähedane. See ei ole mingil moel kaasaegne ega saa olla maailmale avatud. Täna püüame nendest kompleksidest vabaks murda ja isegi oma Ukraina rahvale tõestada, et on projekte, mis võivad olla kaasaegsed, edukad ja kogu maailma jaoks olulised. Et maailm tahab teada meie muusikalise traditsiooni kohta, mis sisaldab väga palju erinevaid laule, kuna Ukraina territoorium on tohutu.

Seetõttu on ka laulumaneerid erinevad. Üldiselt ütlevad isegi mõned kunstikriitikud, et lauludesse on krüpteeritud rahva kood. Laulu ja keele abil saab rahvast päästa. Me ei ütle kunagi, et oleme üliunikaalsed, kuid oleme sama ainulaadsed kui Eesti kultuur või Gruusia kultuur, Hispaania ja Bulgaaria kultuur. Kõik need on ainulaadsed.  Äärmiselt oluline on mitte kaotada oma juuri ja tugevusi, sest need rikastavad arusaamist meie maailma mitmekesisusest.

Kas publiku vastuvõtt on viimase aasta jooksul muutunud?

Me näeme palju rohkem ukrainlasi. Inimesi, kellel on Ukraina lipud või sümbolid. Või lihtsalt inimesi, kes meid siiramalt toetavad. Loomulikult muutusid meie kontserdid poliitilisemaks ja paljud inimesed tulevad meie riigile toetust avaldama.

Enamasti oleme viimase kaheksa aasta jooksul oma kontserdi ajal alati maininud, mida on Putin või tänapäeva Venemaa põhjustatud. Me kutsume tsiviliseeritud maailma neid peatama.  Nüüd on need meie sõnumid selgemad ja kõlavad ekstreemsemalt.

Paljud inimesed ütlevad, et nad ei saanud aru, millest me räägime. Alles nüüd mõistavad nad probleemi tõelist olemust. Muidugi mitte ainult Ukraina jaoks. Pole kahtlust, et on tugev solidaarsusjõud ja Ukrainas toimuva mõistmine. See, mis toimub, on täiemahuline sissetung Venemaalt. Püüame oma sõnumite ja sõnadega jõuda kõigi inimesteni, vähemalt nendeni, kes meie kontsertidel käivad. Inimesed teavad, mis toimub, kuid emotsionaalsel tasandil tahame, et nad tajuksid seda lähedalt.

Kuidas teie muusika sünnib, kas keegi tuleb proovisaali ideega, nootidega või kuidagi teisiti?

See sünnib erinevalt. Enamasti ilma märkmeteta. Meil puudub erialane muusikaline haridus. Tüdrukud on professionaalsed folkloristid. Nad on uurinud ja kogunud rahvaluulet. Kasutame täpselt seda, mida nad ja nende kolleegid on uurinud. Meil on nii palju erinevaid inspiratsiooniallikaid. Mõnikord kuuleb keegi kuskil mõnda laulu ja tahab sellega katsetada. Või tuleb kellelgi idee mõnda žanri proovida. Samamoodi on mõne heli, rütm ja meloodiaga. Nii sünnib muusika. Meie alustame tavaliselt teejoomisega, et luua midagi hea tujuga.

Kas olete viimase poole aasta jooksul ka mõne uue loo ideega jõudnud tegeleda?

Üldiselt ei ole meil selleks aega olnud, kuna enamuse ajast otsustasime pühendada esinemistele ja publikuga suhtlemisele. Seega ei ole meil aega harjutamiseks. Näiteks Saksamaal oli ühel päeval kontsertide vahel mõned tunnid ja meil oli ideid, aga nendest ei sündinud veel midagi. Näeme, et paljud Ukraina artistid saavad sündmustest inspiratsiooni ning loovad võimsaid ja patriootlikke lugusid. Praegu meie seda teha ei saa. Meie jaoks on see endiselt liiga värske ja pidev. Sõjaajaloo kajastamiseks vajame rohkem distantsi.

Kuula DakhaBrakha 2020. aastal ilmunud albumit "Alambari":