Ikka ja jälle jõuab kinoekraanile mõni tuttav pealkiri – kommertspeibutis rahvale, kes otsib alaliselt uut, aga leinab vana. Sel puhul on toodetud neljas osa frantsiisis, mis andis kolmanda osa välja aastal 2003. "Matrix" on üles tõusnud, aga kas ta tegi seda triksis-traksis Laatsaruse või romeroliku jalgu lohistava zombi kombel?

Requel (kokku on pandud sõnad "reboot" ja "sequel") on film, mis kasutab tihti sõnaselge austusavaldusega oma eelkäija originaalmaterjali, ilma et jätkataks otseselt eelnenud süžeeliine (nt "Blade Runner 2049" ja "Candyman"). Requel'id peavad leidma keerulise tasakaalu: kuidas austada vana filmi, aga samal ajal kohaneda uuest publikust lähtuvalt? Kui varasemad "Matrixi" filmid olid selged ulmepõnevikud, siis uus keskendub romansile.

Neo (Keanu Reeves) ja Trinity (Carrie-Anne Moss) on tagasi maatriksis. Pühitud mälude, kuid endiselt ihkavate südametega valdab mõlemat tahe teineteisega tutvuda. Keskeas käib armastuse leidmine aga keerulisemalt. Neo tegeleb oma vaimse tervise ja karjääriga ning Trinity fookust tõmbavad eemale mees ja lapsed. Kuidas siis leida julgust hüljata tuttav vana, kui ärevus hoiatab teadmata uue eest? Reeves ja Moss saavad suurepäraselt hakkama palju argisemates ja intiimsemates stseenides kui tavaks, kujutades usutavalt tegelasi, kes (taas)avastavad vaikse kirega armastust teineteise vastu.

Romantilisematele aspektidele keskendumise tõttu jääb uus "Matrix" eelmistele ehk põnevuse poolest alla. Kuigi kuule lendab endiselt sõgedates kogustes, ei pea ükski peategelane nende pärast muretsema. Kõik vihisevad mööda, nagu "Tähtede sõja" stormtrooper'id oleksid 70ndatest tagasi. Eelmistes "Matrixites" olid aga kuulid, mõõgad või isegi rusikad ka peategelastele tihti rängaks ohuks. Samas ei tohiks nõuda pelgalt triloogia jäljendust. Kolm filmi juba tegid üht ja sama ning lõpuks sai see loominguline udar tühjaks. Positiivsem miljöö klapibki helgema ainestikuga.

Lana Wachowski kasutab läbivalt metatasandit, et lahendada küsimust: mida "Matrix" meile veel pakkuda võiks? Filmis on "Matrix" kuulus arvutimäng, mille sisu üle tegelased vaidlevad. Oli see siis ulmefilosoofia? Kas püssid tegid selle vingeks? Kas point oli transpoliitika, krüptofašism või kapitalism? Vastuseid ei anta. Küsimused pigem paljastavad, kuidas eelnevasse takerdumine võib pärssida uue tähenduse leidmist. Metatasand tõestab filmi jooksul, et endine "Matrix" on aegunud. Uus ühiskond nõuab uut sorti kriitikat.

Relevantsust pakutakse nii visuaalselt kui ka sisuliselt. Tänapäeva ekraanid on hüperrealistlikud ning ikooniliseks saanud rohelise varjundi asemel lahvatab värviküllastus: läikiv Shinkanseni kiirrong kihutab roosas kirsiõite meres ning jūjutsu't madistatakse sügiskuldse metsajärve kohal. Ühtlasi on ülikonnas ametnike asemel kujunenud uuteks vaenlasteks manipuleeriv psühhiaater ning tüütult noor ja optimistlik ülemus. Massiinimese rõhurutiini kinnistatakse patroniseerivate naeratuste, värviliste ravimite ning lõputu ratsionaliseerimisega.

Requel'ina on film edukas. Meisterlik metatekstuaalne käsitlus laseb filmi ideedel ja (enese)kriitikal üllatavalt sisukaks areneda ning mõtteainet pakub Wachowski tunnetus, et tänapäeval on asjakohasem võtta fookusesse romantika ja introspektsioon, mitte peks ja autoriteedi usaldamatus. Ka surnust tõustes on sel "Matrixil" hing alles jäänud.

Arvustus pälvis Müürilehe noorte filmikriitikute konkursil kolmanda koha.