Peeter Perens, milline on teie esimene mälestus noorte laulu- ja tantsupeolt?

Tahaksin jagada oma kõige-kõige esimest kogemust laulupeost üldse. See oli 1975. aasta laulupidu, mil olin 3-aastane. Vaatasime emaga laulupeo rongkäiku Kaarli puiesteel ja ootasime, mil isa – kes oli ka koorijuht – oma kooriga möödub. Kui isa jõudis, jooksin tema juurde, ta tõstis mu kukile ja läbisin ka laulupeo rongkäigu. See oli tõeliselt uhke!

Millist tähendust kannab teie jaoks XIII noorte laulu- ja tantsupeo juhtmõte "Püha on maa"?

Püha on miski, mida me kogeme tavapärasest erinevalt. Siin on palju salapärast. Me elame sellel maal, aga kas maa kuulub meile või meie hoopis maale? Igatahes ilma maata meid ei oleks. Seetõttu on meil palju põhjuseid maad pühaks pidada.

Juhatate laulupeol Eesti hümni "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Mis on selle teose tähendus teile endale?

Sellel laulul on pikk lugu. Kui "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" kõlas esimesel laulupeol 1869. aastal, siis ei julgenud vist veel keegi Eesti riigist unistada. Tänane hümn on elanud Eesti rahvaga läbi kogu meie loo – ärkamisest kuni tänase Eesti Vabariigini. Meie hümn seob meid kõikide nende põlvkondadega, kes on elanud esimesest laulupeost tänaseni.

Milline võiks olla teie soov või sõnum sel korral lavale astuvatele noortele muusikutele?

Miskipärast see küsimus liigutab mind. Eelmise noorte peo ideekavandi pealkiri oli "Noored juured". Juured on olulised. Juured ei tähenda ühe koha peal istumist, vaid vastupidi – juured tahavad õhku ja vett. Ehk isegi liikumist? Juured tahavad uut teadmist, mida edasi anda tüvele ja ladvale.

Me oleme muusikud, aga ennekõike inimesed. Kogugem uut teadmist kogu maailmast, aga tulgem koju tagasi, sest siin oodatakse meid. Mujal ei oota meid keegi. Siin me oleme kodus.

Intervjuu ilmus laulu- ja tantsupeo uudiskirjas.