Esimese noorte laulupeo ajal oli Sinik 21- aastane ning õppis Tartu Pedagoogilises Koolis. "See jättis sellise mulje, et ma ei taha ühtegi laulupidu enam vahele jätta. Mulje oli kohe seesugune," meenutas ta esimest noortepidu.

Küll aga tõdes ta, et toona oli aeg selline paljud toona repertuaaris olnud laulud ei kannata tänasel päeval üldse laulmist.

Siiski usub ta, et igast peost on midagi ilusat kaasa võtta. "Minu ajalugu on küllalt pikk juba ja need esimesed kipuvad meelest ära minema, aga igal laulupeol on ka väga ilusad laule, ka uute hulgas on väga ilusaid laule," leiab ta.

Tänasel päeval hoiab Sinik pöialt Pärt Uusbergile. "Ta on sümpaatne inimene ja tema muusika on hea," selgitas ta.

Siniku sõnul on laulupidu eriline seetõttu, et seal saab omade keskel olla. "See kehtis eriti siis, kui oli nõukogude aeg. Siis me mõtlesime, et see on koht, kus saavad eestlased üldse omapäi olla. Nüüd me oleme kõik eestlased siin koos. Aga see tunne, see ühine tunne, see on seletamatu," kirjeldas ta. "Kes ei ole siin käinud, ei tea mitte midagi."