Näitusega "Küllus" räägib ehtekunstnik Margit Paulin oma koha otsingutest. Et näitusest paremini sotti saada, olen viimasel ajal Pauliniga paar korda sellest väljapanekust rääkinud. Nagu ütlesin, on Paulin ehtekunstnik, kuid selleks sai ta alles pärast õpinguid ja praktiseerimist raamatupidajana, asi mis Paulini iseloomu ja elutunnetusega üldse ei klapi. Teda iseloomustab pigem impulsiivsus, üksjagu kõhklemist, mille varjust lajatab üks või teine otsus nagu ootamatult paati karanud kala. Kui ka mõni tegu või otsus ei tundu ratsionaalselt kaalutud, mõistad hiljem, kuidas see osutus tunnetuslikult möödapääsmatuks. Kunstniku töö ongi olla tunnetustöötaja. Hea, kui impulsiivsus avaldub lolli peaga sillalt vettehüppamise asemel loomingus.

Kunsti tahtis Paulin minna kohe alguses õppima, kuid jäi puudu risti ette mittelöömisest. Tuli laps, pere, omaette elamine. Mis sa hädaga teed, kunstnikuna sisekaemuseid uurides ei pruugi leib lauale pidama jääda, eriti alustava tegijana. Siis aga otsustas Paulin kunstiakadeemiasse proovida. Sai sisse, leidis omale sobiliku käekirja, teemad, väljendusviisid. Ühe selge maamärgina käsitleb ta looming inimese suhet muude eluvormidega. Sedasi lõi ta seeria tühjaks graveeritud sõrmused, mille sees elasid bakterikultuurid. Neid tuli hoolega toita ja hoida.

Järgmise välgatusena otsustas läbi ja lõhki linlasest raamatupidaja osta maale maja ja kogu täiega puude-põõsaste vahele kolida. Nagu Paulin ise ütleb, tõukub kollektsioon tunnetele ja kogemustele, mis kaasnevad oma paiga leidmise ja kohanemisega. Tsiteerides näituse kunstnikupoolset positsioonivõttu: "Jõuad paika, mille tundsid kaugelt ära, et see sind seal juba ootas. Sisetunne on nii õige, aga aru ei saa, kuidas selle kõigega hakkama saada. Usaldad ja võtad vastu nii, nagu see on; nii, nagu sa ise oled ja lihtsalt oled. Ja lihtsad asjad hakkavad juhtuma sinust sõltumata, kui korraks seisatad. Märkad, et sõstrad on täna suuremad kui eelmine kord ja ka jõhvikad on mahlasemad kui enne."

Inimesele ei piisa ilu kogemisest pelgalt teda ümbritsevast keskkonnas. Ta tahab olla sellega kaetud. Tahab, et teda nähtaks läbi looduse ilufiltri. Kunagi ütles mustridisainer Karl Korsar külalisloengus, et vaid kaduvväike osa mustreid, mis tööstuses kasutatakse, ei kujuta taimi või lilli. Juhul kui sa ei soovi lillelisi mustreid kavandada, pole sul ka mustridisainerina elukutselisena asja. Kunstlilli viiakse enamasti surnuaedadesse. Need on surnud nagu ka laibad, mille puhkepaiku kaunistatakse. Aga kunstlilled katavad ühel või teisel kujul kogu meie elamist. Vaatan seda artiklit kirjutades enda ümber ringi. Tapeedil on väänlevad krüsanteemid, pidžaamapükstel roosad õied (nojah, iseenesest on juba hiline pärastlõuna, nii et mul pole enda kaitseks miskit mõistlikku kosta). Lillemuster on pressitud ka vetsupaberile. See vaatab vastu laudlinalt, köögirätikult, taldrikuservalt hommikuste pudruriismete vahelt, diivanikattelt, voodilinalt, t-särkidelt, paarilt riiulis seisvalt raamatukaanelt. Minu linnas asuv lilleline hauakamber.

Aga mida ma A-Galerii seifiruumi sisenedes näen? See muidugi pole tavaline seif, mis mahub riidekappi. A-Galerii seif on vana muinsuskaitsealune ruum, seinad terasplaatidega kaetud. Paulinil on maas kunstmuru, pottides noored tammed, nende vahel tagaosas valge kuurordi tool, mille pehmendused on samuti asendatud kunstmuruga. Paulin on üritanud luua omalaadset paradiisilikku dioraami. See on tema versioon paradiisist. Koht, kus ei pea rabelema, et miskit juhtuks. Võsa vahel toimub seda vähem, mida rohkem ise aktiivsust üles näitad. Maha istudes ja piisavalt vaikides hakkavad asjad ise juhtuma. Lisaks sääskedele märkad ka putukaid, kes ise sinu juurde teed ei otsi. Loodus on iga päev uus. Tärkab, kasvab, laguneb.

Linnas tunnen pidevalt, kuidas elu mööda tuhiseb. Alles hakkasid pungad paisuma, kui juba võilill õitseb. Järgmisel hetkel põrkad vastu sirelite aroomipahmakat, aga võilillekollast pole enam kusagil. Looduse ringkäik on linnas nagu elu lisandväärtus. Kaubanduskeskuses on salat alati krõmps, maasikad punased, avokaadod toored ja pirnid-arbuusid mahlased. Kaubanduskeskustes asjad ei valmi, puudub ootusärevus. Kaubanduskeskustes oleme alati küpsed.

Maal elades toimub pidev looduse aktsepteerimine ja loodusega võitlemine. Kord tahavad sipelgad tuppa pesitsema tulla, hernes nõuab peenral keppi, tomat vett, naeris kanasitta. Sissesõidutee saab niidetud, majatagune esialgu las jääda. Loodusega elamine on pidev võitlemise ja minnalaskmise dialoog.

Aga vaarikad pole kohe valmis. Mitu kuud on võimalik iga päev aiast läbi jalutades kaeda kaugel asjalood juba omadega on. Tunda kuidas tikrid järjest magusamaks lähevad. Näha maasikaid puna põskedele võtmas, kurke venimas, tilli välja sirutamas. Paulin on marjakobaraid ehtekividest välja lihvinud ja neile hõbedast või tsinkplekist lehti ümber sepistanud. Sõstrad on Paulinit kütkestanud muude lilledega võrdväärselt.

Kui Tõnis Mägi laulis Ultima Thules Vladislav Koržetsi sõnu "Naine oodake oodake veidi / puud las rohitsen, lilledki seon / laotan laiali aasad ja vainud / sääl siis teemegi teiega peo", siis vahetades meestegelase naise vastu, võiks see toimida näituse "Küllus" kunstnikutekstina. Ootamine on looduse külluse märkamise aluseelduseks. Maas vedelemine, et putukalik tulnukamaailm sinust mööduda saaks. Kannatlikult latvu seirata, et linnud võõristamise jätaksid ja end oma ilus avaks. Marjade küpsemist tuleb oodata. Seeni tuleb oodata. Vihm ja päike annavad ennast oodata. See pole hambaarsti järjekorra kihelevas õuduses ootamine, kannatamine. See ootamine on nauding. Iseenda äraootamine. Ootamine külluses.