Heavy metal on tõeline tippsport, rääkimata siis veel selle nooremast ja vihasemast vennast thrash metal'ist. Lauluväljaku merealal üles astunud kaks täielikku thrash metal legendi Kreator ja Megadeth avaldasid mõlemad oma esikplaadid 1985. aastal ja said ka kohe tuntuks oma märkimisväärse agressiivsuse ja kaelamurdva mängukiiruse ning oskusega, mis jättis enamuse eakaaslasi tolmupilve maha.

Võtame nüüd kalendri kätte ja arvutame välja, et sellest ajast on möödunud 38 aastat... Vahepeal on muusika tuhandekordselt muutunud, maailmast rääkimata. Ometi on need kaks suutnud jääda mitte ainult ellu, aga ka oluliseks omas vallas, ning teha endiselt edasi plaate, mida ei pea kuulama ei haigutades ega nägu peites. Kas neil on ka vajalikku vormi, et vanast peast endiselt veenvalt edasi ajada seda asja, mille nad kunagi noorusliku energia peale ehitasid?

Goresoerd

Alustuseks on neid soojendama välja valitud kohalik Goresoerd. Kuulu järgi valis esitatud Eesti bändidest sobiva välja Megadethi liider Dave Mustaine koos oma tiimiga, aga kes teab, kes neid helinäiteid ka tegelikult kuulas või mitte. Goresoerd võis oma võrdlemisi määramatu stiili ja eestikeelsete sõnadega mõjuda võrdlemisi kummastavalt näiteks kahele alguses mu kõrval olnud türklasele, aga pigem võõristus kui igavus, seda arvan ma küll kindlasti.

Live oli igati korralik, paari viimase loo ajal hakkas üks kanal hakkima ja ei teagi, kas viga oli bändi enda või kontserdikorraldaja tehnikas; see rikkus mulje muidugi päris korralikult ära ja ei lasknud Goresoerdil täie võimsusega meelde jääda, kuigi mängiti ja tegutseti muidu veatult nagu üks suure lava bänd tegutsema peab. Kohati küll tundus, et nii suurel laval jäi lauljal selgete vokaaliosade ajal natuke kindlusest ja tugevusest puudu, aga eks selline asi tahagi harjutamist saada. Igaüks pole heviooperilauljaks sündinud.

Goresoerdile oli aega antud pool tundi, millega nad jõudsid teha ära kuus lugu – "Katk", "Surm saabub ratsa", "Asülum", "Lein", "Vaid üks padrun" ja "Rotikari". Bändi ettepoole vaatavast suhtumisest kõneleb vast see, et kolm kuuest on veel alles avaldamisele tulevalt uuelt plaadilt "Inkvisiitor", millele on kavandatud 11 lugu ja mida on oodata selle aasta lõpus või järgmise alguses. Igal juhul on sellest suvest neil juba nii mõndagi meenutada, sest nädalapäevad varem soojendasid nad Tallinnas ka legendaarset death-grind bändi Brujeria. Ja meil on, mida oodata.

Kreator

Kreatori kontserdi alguseks tuuakse lavale igasugust ägedam suveõudusteatri-stuff'i: orki aetud ja üles poodud punases riides mehikesed ning keskel tohutu suur täispuhutud Kreatori maskott, kikkis kõrvadega kiilakas deemon, kes kallistas trummikomplekti.

Alguses oli päris huvitava asjana justkui sulatatud kontserdi osaks Iron Maideni "Run to the Hills", mis mängis muust taustamuusikast tunduvalt kõvemini ja mõjus soojendusena muidugi ideaalselt, sest lauldi ikka palju kaasa ka. Nad on juba mitu aastat oma kontserti nii alustanud, mis tundub mulle veidi kummaline, et alustada teise bändi looga lindi pealt, aga oma eesmärki igatahes täitis.

Sinna otsa 17 lugu omaloomingut väga erinevatelt plaatidelt üle kogu 40aastase spektri, ja ei ütleks, et nad väga lihtsama vastupanu teed oleks läinud – valikute mõttes. Kui nüüd see võhmamoment tagasi jutuks tuua, siis päris teraselt mängitakse lugude ette ka nende umbes minutisi intro-träkke, mis annavad rabelemisest veidi vajalikku puhkust. Ühel juhul lausa kleebitud ühe loo intro teise loo külge ("Awakening of the Gods" sissejuhatus aastast '86 läks üle 20 aastat hilisemaks looks "Enemy of God", aga kõik toimus sujuvalt ja pole midagi ette heita.

Natukene segas mind isiklikult rahva õhutamine erinevateks ekstreemmetalspordiharjutusteks. Mul üldse kergekujuline allergia selle füüsilise võimlemise vastu – circle pit siin ja wall of death seal. Ega me tsirkuses ei ole. Tundub, et igast core-liidetega bändidega koos tulid igasugused tätoveeritud ja nokatsitega rõõsas toonuses jõmmkärakad välja rüselema ja muusika muutus teisejärguliseks. Aga võib-olla ma olen lihtsalt nohik. Igatahes tundus see vanade meeste pidev õhutamine jõu- ja ilunumbriteks kohati veidi ülepingutatuna.

Teine asi, millest ma viimase aja Kreatori puhul lõpuni aru ei saa, on see satanismisümboolika ja -lüürika nii jõuline mängutoomine, et see mõjub justkui turundusosakonna sisendina. "Satan is Real" ja "666 – World Divided". Särkidel ja kujunduses domineerivad suured pentagrammid, mida on neile ilmselt soovitanud needsamad mehed, kes ka Anthraxi plaatidele pentagrammid peale sebisid. Mõlemad bändid ju Nuclear Blasti all. Pidage hoogu mehed: aeg ja koht. Hakkate juba igal pool kuradeid nägema.

Lugude valikus vahelduvad vanakooli küttelood läbimõeldumate midtempo-paladega (eks ka vastavalt füüsilistele eeldustele) ja üldiselt – et mu irinast vale muljet ei jääks – mulle kontsert väga meeldis ja olen neid ikka alati kõrgelt hinnanud. Mingil moel on nad ikkagi nii kvaliteetseid töid välja andmas ja kuigi arusaadavalt jookseb see Kreatori jõgi muusikaliselt kindlalt oma sängis, on selle kaldal alati huvitav istuda ja vaadata, mis mööda ujub.

Uue plaadi intro kõlab ka siinse kontserdi alguses ning intrigeeriva nimega lugu "Sergio Corbucci is Dead" viitab vähem tuntule veriste spagetti-vesternite lavastajale, keda eestlased ehk teavad paremini ka Bud Spenceri ja Terence Hilli jantkomöödiate järgi. Bändi juht Mille Petrozza on seda viidet põhjendanud nii, et tema näeb Corbuccit täiesti süsteemivastase tegijana, kes propageeris antikangelasi, ja lugu on torge nende bändide pihta, kes ei julge oma mõtteid välja öelda, kartes fänne välja vihastada. Ma nüüd ei julgeks väita, et Kreator oma uuema materjali puhul millegagi ülemäära riskib, aga oma asi on neil ajada ja ma olen nõus seda ikka ja jälle vaatama. Vanakooli pealoopijatele preemiaks lisalooks ka ülikiire "Pleasure to Kill" aastast '86, aga isiklikult kõige kõvema paugu paneb üks teine vana lugu, "Betrayer" '89.

Megadeth

Saab raske olema Megameestel ületada Rock Cafe klubilaivi aastast 2012, aga näe, vahepeal on kümme aastat mööda läinud ja midagi pole justkui muutunud, Megadethi plaadid lähevad jälle järgemööda paremaks, eirates igasugust loogikat. Bändi liider Dave Mustaine on tõeline ellujääja, kellel on üheksa elu, lõputu karmakrediit ja jamadest väljaujumise doktorikraad. Alkoholism, heroiinisõltuvus, autoavarii ja kõrivähk on vaid mõned vaenlased, keda on Mustaine'i eluküünla kustutamise katsel oodanud üks korralik asskicking. Pealegi on mees ju igati kvalifitseerunud võitleja: Mustaine'il on must vöö nii karates (Ukidokan Karate) kui taekwondos ja värske uudisena jõudis ta just pruuni vööni ka Brasiilia jiu jitsu's!

Megadethi koosseisust on aja jooksul läbi käinud ligi 50 liiget ja tänaseks on selge, et ülejäänud mehed on lihtsalt professionaalne taustajõud. Igatahes suutis Mustaine jiu jitsu lainele kaasa tõmmata ka teise praeguse kitarristi Kiko Loureiro, nii et tõeline võitlejate bänd. Ehk ongi see erakordne füüsiline vorm heaks selgituseks, miks tänaseks 61aastane Mustaine sellist laivi suudab anda.

Justkui poindi kohale rammimiseks tehakse kohe alguses kaks ülikiiret ja tehnilist lugu, "Hangar 18" ja "Wake Up Dead", kus tempod vahetuvad ja ülikiired soolod ajavad üksteist taga. Mustaine'i pikad ja meloodilised mute palm rifid on täiesti täpsed, taustaks lastakse igasugust visuaalmaterjali, mis lugudele tunnet veelgi juurde annab. Esimesest hetkest peale on nende esinemine üsna hüpnootiline. Programm on täielik greatest hits ja 16 lugu on enamuses tuntud nende raudvara hulgast, nii et tundub, et Megadeth ei tuuritanudki Tallinnas oma viimase kauamängivaga "The Sick, The Dying... and the Dead" (kindel kuulamissoovitus), vaid nelja aasta taguse kogumikuga "Warheads on Foreheads", kust pealt võib leida mõne erandiga praktiliselt kõik Tallinnas kõlanud lood.

Kohamaagia mängib kontserdi puhul ka hästi kaasa – Lauluväljaku merealal on lava taga loojuv päike värvinud taeva ilusatesse, aga ähvardavatesse Youthanasia-värvidesse, meri loksub kuskil seal nägemisulatuse serva taga ning eriti hea ja kuri sünergia tekib lõpuloo "Holy Wars... The Punishment Due" pildiribaga, kus kollasel kõrbetaustal marsivad meie suunas lahingvarustuses sõdurite siluetid. Peaaegu ootasin lennukite ülelendu. Lõpupoole teeb etteaste ka Megadethi maskott Vic Rattlehead, kes käib ühe mehe juurest teise juurde, ja poseerib valmis musttuhat instagrammi.

Mustaine suutis mingil moel oma poliitilisi sõnavõtte seekord talitseda ja ei teinud ühtki üldistest spetsiifilisemat mõtteavaldust, küll aga sattus ta naljakasse sõnavahetusse ühe fänniga, kellel vist oli üles tõstetud plakat kirjaga "20 dollarit kitarrimedika eest". "Sa kirjutasid selle liiga väikeselt, ma ei näe lugeda". Kokku veerinuna: "Pane oma raha ära" ja pärast viset: "Mees, sa ei suutnud seda isegi kinni püüda! Oma viga". Kirja pannes tundub nagu jaburus, aga kohapeal oli mõnus vaadata, kuidas mehel, kellel on iseenda kontrollimisega läbivalt olnud suuri probleeme, tundub nüüd olevat väga kindel tunne ajada oma rida, võib-olla ka rohkem endaga rahu teinuna. Mustaine on endiselt maailmaga sõjas, aga ta lihtsalt teab paremini, milliseid lahinguid on mõtet pidada ja milliseid mitte. Teravust pole ta samas küll kusagile kaotanud.

Kreator tracklist

Run to the Hills
Sergio Corbucci Is Dead
Hate Über Alles
People of the Lie
Awakening of the Gods (Intro)
Enemy of God
Betrayer
Phobia
Satan Is Real
Hordes of Chaos
666 - World Divided
Mars Mantra
Phantom Antichrist
Strongest of the Strong
Flag of Hate
The Patriarch
Violent Revolution
Pleasure to Kill

Megadeth tracklist

Hangar 18
Wake Up Dead
In My Darkest Hour
Dread and the Fugitive Mind
Angry Again
Sweating Bullets
Conquer or Die!
Dystopia
Trust
Tornado of Souls
A tout le monde
We'll Be Back
Symphony of Destruction
Peace Sells
Mechanix
Holy Wars... The Punishment Due