Lauri Sommer (ehk Nuga Soopealt), kunstnik Dagne Aaremäe (Hele Päev), toimetaja Katrin Kullo (Korduv Mõte) ja kujundaja Margus Luht (Mees Kes Printeri Perse Keeras) on kokku pannud ühe vägeva raamatu. Teos jätab väga tervikliku mulje – hoolikalt eri kategooriatesse jaotatud jutud moodustavad ühtse ja tugeva loomaailma. Tervikut aitavad luua ka tähelepaneliku silmaga kujundatud kaas, tekste saatvad illustratsioonid ja koostaja järelsõna. Raamatu esimene muinasjutt juhatab sisse kõik järgnevad, tekitades n-ö jutt jutus efekti. Mõnes mõttes võiks raamatut pidada jätkuks Sommeri eelmistele põlisrahvaste pärimuse kogumikele "Lugusid lõunast" (2016)¹ ja "Indiaani luulet" (2020)².

Sommer on raamatu pühendanud oma manalateed läinud kassile ja sõbrale Ufikule ning see ilus žest on ühtlasi viisiks, kuidas juhatada lugeja meel muinasjutulainele – on ju eriti väikeste loodusrahvaste lugudes loomad tihti tähtsal, kui mitte kesksel kohal. Märkimist väärib ka Sommeri otsus lõpetada teos ukraina muinasjutuga – see on väike tegu, mida kannab suur mõte. Dagne Aaremäe ürgse ilmega omanäolistest illustratsioonidest jäi mulle iseäranis silma joonistus leheküljel 86. Jäin seda pilti päris kauaks vaatama, sest tabasin sääl paistva mehe silmavaates justkui midagi Jaan Kaplinskist. Oli see Aaremäe poolt tahtlikult kujutatud sarnasus, jäägu igaühe enda mõistatada, kuid seda seost toetab asjaolu, et Kaplinskigi on erinevate hõimude muinasjutte eesti keelde ümber pannud. Need on koondatud 2005. aastal ilmunud kogumikku "Kaks päikest"³.

"Ilmaveere jutud" sisaldab umbes neljakümne hõimu lugusid – esindatud on muuhulgas siberi, aleuudi, alaska põhjarahvaste, põhja-ameerika, idamaade, inuiti, mõne Euroopa riigi ning ka juba välja surnud hõimude pärimus. Enamikku jutte võib lastelegi ette lugeda, kuid leidub ka mõni, mis on seksuaalsete motiivide või vägivaldsuse tõttu märgitud alla 16-aastastele mittesobivaks. Üldiselt on lood hõlpsalt mõistetavad, ent samas pakuvad võimalust ka veidi kukalt kratsida ning sõnaraamatusse piiluda. Olgugi et tegemist on suuresti maagiliste juttudega, peegeldub neis ometi midagi ka "päris" maailmast – abielu, konfliktid, lapse sünd, sõbra või pereliikme kaotus, rännakud, eneseavastamine, haigused ning nendega kaasnevad emotsioonid –, mis minu meeli aitab lugejal juttudega paremini suhestuda. Enamik jutte pärineb eelmisest aastasajast, ent leidub ka 19. sajandi ja veelgi varasemat pärimust, kusjuures teose vanimad lood ulatuvad umbes aastasse 1100. Ortograafilisest perspektiivist torkab enim silma Sommeri kirjanduslikuks pitseriks saanud y-täht, mis jätab antud kontekstis lisaks eripärasusele ka teatava ürgsuse mulje. Kohati imiteerib raamatus kirjapandu kõnekeelt, mis muidugi viitab muinasjuttude algupärasele suulisusele.

Lood on jaotatud viide rühma, mille teemasid võiks klassifitseerida umbes nii: 1) naised; 2) inimese ja looduse koosolelus; 3) surm ja elluärkamine; 4) šamaanid ja nõidumine; ning 5) taevaga seotud või isemoodi jutud. Kolmanda rühma lugudesse on põimitud teistest rohkem realistlikke elemente nagu pärisnimed ja -kohad – näiteks esineb mitmes Jaapani loos tegelasena tuntud kirjanik Saigyō. Nii kätkeb teos endas ürgseid teemasid: inimene ja loodus, armastus, rännak ja nõidumine. Vahel on julgustav meenutada, et inimese side loodusega on kestnud kauem kui tants tehismaailmaga, mis annab lootust, et see side elab üle ka praeguse madalseisu, mil paljud näevad looduses vaid ressurssi ja rahaallikat, mitte jõuandjat, kes ta oli kunagi hõimurahvastele. Looduse esindajad võivad olla heldekäelised andjad (nt "Hobuse and"), korralekutsujad või õpetajad ("Hundi lugu"), aga vajadusel ka karistajad või lihtsalt kiusajad ("Hiigelrott"). Armastuski on kohal paljudes eri vormides – mehe ja naise, lapse ja vanemate, aga miks mitte ka näiteks inimese ja taevakeha vahel – rahvapärimuses on kõik võimalik. Rännak toimub juttudes nii ilmsi kui unenäomaailmas, lisaks ka teispoolsuses või lausa taevas. Nõidumiskunsti abil saab samuti teispoolsusesse kiigata, aga ka ravitseda, võidelda kurjade vaimudega ning end kellekski teiseks – näiteks mõneks metsloomaks – moondada.

Naised on juttudes üldjuhul küll mehe saatja ehk ema, naise või tütre rollis, ent see ei takista esinemast ka tugevatel Penelope-sugustel karakteritel. Aukartustäratavad naised domineerivad mitmetes lugudes nagu "Mere naine", "Nõiatar Anna" ja "Karusnaine". Tihti lahatakse juttudes mehe ja naise vahelisi suhteid ning need on edasiste sündmuste käivitajaks. Naised võivad olla nii kiuslikud figuurid ("Kauri lugu"), rumalapoolsed hukatuse toojad ("Kuidas kõuelind klatsopi irvikuid karistas") kui ka abipakkujad ("Manalasse sattunud kytt"). Eriti vägev on lugu "Kivirõivas Nûň'yunu'w", kus küla hävitada plaaniv inimsööja leiab oma otsa just tänu kuupuhastuse väele. Mõnetine mehelik vaatepunkt paistab jutus "Päikse kosjad", kui Päike ei saa aru, kas ta armastatu on nais- või meessoost ning tüdruk tõestab Päikesele oma sugu seeläbi, et paljastab juuksed ja rinnad. On ju naisel muudki, millega end tõestada, kui vaid kehakumerused ning kiharad! Loos "Elustuv kuju" seevastu tuleb esile mehe siiras kiindumus ja vajadus oma naise järele – ta armastab naist nõnda hellalt, et viimase surres laseb teha temaga identse kuju, mis lõpuks suurest armastusest ellu ärkab. Seega võib mehelik pilk olla ka õrn ning empaatiline. Lugu "Võlur ja võlutar" – olgugi et sääl ilmneb ka petmist – tõestab samuti lugejale, et kõige all on siiski armastus.

Sommer sõnas ühes intervjuus, et kogumikku koostama kannustas teda tunne, et eesti keelde on vaja veel üht teost, kus ei domineeriks Euroopa.⁴ Püüdsin meenutada, kas mulle on hiljuti kätte sattunud veel mõni sellele kriteeriumile vastav raamat. Tõepoolest, mõnda aega tagasi lugesin nigeeria kirjaniku Chinua Achebe romaani "Kõik vajub koost"⁵, mis räägib põliselaniku silme läbi valge mehe ja kristluse jõudmisest aafrika hõimudeni. Minu jaoks ühendabki neid teoseid just see valge mehe pilgu puudumine, mõlemat raamatut lugedes tabasin end tihti mõttelt: "Kui värskendav on vahelduseks kätte võtta teost, kus ei trambi ringi valge inimene!" Säänsed tekstid viivad eurotsentrismi pidama jäänud lugeja mõneks ajaks oma mullist välja ja aitavad vaadelda maailma ka põliselanike perspektiivist. Mitteläänelik pilk annab kaduma kippuva maigu ühest teisest tõelisusest, kus surm pole negatiivse tähendusega, vaid elu loomulik osa, loodus on korraga nii eluandja kui -võtja, ning meie, inimesed, pole mitte selle kõige keskpunkt, vaid lihtsalt üks osa sest tohutust võrrandist. Jääb vaid loota, et sellist sorti eestikeelse kirjanduse read täienevad.

Koostaja enda sõnul seob kõiki jutte äärepealsus, millel tahaksin ka veidikeseks peatuda. Esimene äärepealsuse aspekt tuleb välja juba pealkirjast – tegu on väikeste, hääbuvate või juba hääbunud hõimude lugudega, mis pärinevad otsekui teisest maailmast ning ajast, mil inimene võis veel sõbrustada taevakehade, loomade ning vaimudega. Teiseks seovad antoloogias esinevad muinasjutud mitmeid esmapilgul kontrastsena tunduvaid elemente, luues ebamääraselt unenäolise piiriala. Ühise keele leiavad elu ja surm, siin- ja sealpoolsus, unenägu ja "reaalsus", hea ja kuri, maa, taevas ja vesi, inimesed-loomad-vaimud jne. Sellised kontrastid on vahvad ja vabastavad, sest tuletavad meelde, et ehk need osapooled polegi nii vastandlikud, kui esmalt tundub…

Lugesin seda raamatut igal pool – rongis, aias, muuseumis, lärmakas Tallinna kesklinnas, kohvikus, pargipingil… Iga raamatut ei saa igal pool lugeda – mõni koht lihtsalt ei toimi. Selle teosega on aga teisiti – ükskõik, millal või kus ma selle lahti võtsin, viis see mu ümbritsevast eemale. Õigemini – ma ise sulasin raamatuga ühte. See on veidi nagu nõidus, mida kõik teosed endas ei kanna. Ka arvustuse pealkiri "Uks maailma veerele" viitab sellele, et "Ilmaveere jutud" on justkui eraldiseisev maailm (või ehk hoopiski palju väikesi maailmu), millesse saab igal ajahetkel astuda.

"Ilmaveere jutud" tuletasid meelde lapsepõlveõhtaid, mil vanemad mulle muinasjuturaamatuid ette lugesid – olgu siis Kaplinski "Kaht päikest", M. J. Eiseni "Imesõrmust"⁶ või raamatusarja "Saja rahva lood" väljaandeid.⁷ "Ilmaveere jutud" jätkab seda loodustundlikku ning ilustamata muinasjutuliini, mis mõjub "printsessilugude" keskel kui sõõm värsket õhku. Nende lugude abil saan tulevikus ka oma lastele juba hällieas õpetada, et inimene on vaid tilluke killuke sellest mosaiigist, mis kõik kokku võikski kanda nimetust Loodus. Au kaugete kaarte jutumeistritele ning Sommerile, kes võttis vaevaks kaevuda lõputusse muinasjutukuhilasse, otsida säält välja hulk eriilmelisi tekste ning köita need kokku uueks uhkeks eestikeelseks antoloogiaks!

¹ Lauri Sommer. "Lugusid lõunast: 2012–2016" – Tallinn, Menu Meedia, 2016.

² "Indiaani luulet", [m]ille punaste vendade sõprade jaoks kahvanägude keelest on maakeelde ymber pannud [ja järelsõna kirjutanud] Nuga Soopealt – Räestu: Tiivaalune,

³ Jaan Kaplinski. "Kaks päikest. Teistmoodi muinaslood" – Tallinn: Tänapäev, 2005.

⁴ "Külaline. Saatekülaline on Lauri Sommer" – Klassikaraadio, 02.2023, toimetaja Liina Vainumetsa.

⁵ Chinua Achebe. "Kõik vajub koost" – Tallinn: Varrak, 2018. Tõlkinud Heili Sepp.

⁶ J. Eisen. "Imesõrmus: valik Eesti rahvajutte Matthias Johann Eiseni trükistest" – Tallinn: Tiritamm, 1993.

⁷ "Saja rahva lood" – Tallinn: Eesti Raamat 1973–1991; Tallinn: Tiritamm 1992, 2006–2007.