X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Tarrvi Laamann: selleks, et midagi teha, peab olema hea tuju

Tarrvi Laamann
Tarrvi Laamann Autor/allikas: Andres Keil

Kunstnik Tarrvi Laamann ütles intervjuus, et tema jaoks on väga eriline hetk, kui teose ja vaataja vahel tekib silmside.

Ühel ilusal pühapäevasel päeval heas tujus Tartus Pallase galerii poole jalutades otsustasin, et sel korral lähen kunstinäitusele konkreetse eesmärgiga. Siht silme ees või nii...

Otsustasin, et tahan näha, mis on maalide taga, ja selleks tuleb arvatavasti kunstniku pähe ronida. Lootsin, et Tarrvi laseb, sest oleme ju ammusest ajast tuttavad, mis sest, et väga põgusalt ja väga ammu. Seega ootused olid kõrged. Võdistasin erutusest õlgu kui galeriiuksest sisse astusin ja vikerkaarevärvidesse ära uppusin. Tarrvi on nimelt väga värviline. Või värvikas. Nii inimese kui loojana.

Lõin endale kujutluspildi, et kõik kolmel eri korrusel seintele riputatud tööd on uksed, mis avanevad kui mõttes koputad. Või ütled mellon... Teate küll, "sõber" haldjate keeles... Ja iga ukse taga on lugu. Lihtsalt kuula. 

"Kosmonaut"

Mäletan, et kui lasteaias kästi joonistada pilt teemal "kelleks tahad saada", siis mina tahtsin saada kosmonaudiks. Teised poisid tahtsid saada tankistiks, aga mina tahtsin juba siis olla vaba! Lennata ilma piirideta. Kunst, see on vabadus, nagu astronaut lähed erinevatele planeetidele. Avastamisrõõm tekib kunstnikuks olemisest, kui reisid erinevate lugude juures. Ja siis passid ja vaatad, kuidas inimesed tänaval ringi liiguvad. Mõtted hakkavad liikuma, aga ise oled olemata ja teed tegemata. See lihvib meeli mu ajus. Ja on inspireeriv.

"Kohalolek" 

Me deya, olen siin, justkui transis. Süvenen mingisse teemasse korralikult, ka reisides. Ma püüan alati olla kohal. Käin söömas kohalikku sööki seal, kus kohalikud kärbsed käivad söömas. Näen maailma päriselt, mitte ei liigu oma mullis. Tõsi, mugavam on ju enda mõtetes kinni olla, aga neid peab nihutama, et olla rohkem koha peal.

Ja ma ei karda, et see oskus süüvida ja olla hetkes on kadumas. Eks see on ju kogu aeg nii... Kuskil nägin ühte umbes sada aastat tagasi tehtud pilti, kus vanemad inimesed pahandasid, et noortel on tänapäeval nina kogu aeg ajalehes. Üldse ei suhtle kellegagi ja on omaette, oi kui paha. Nüüd räägitakse, et kõik on mobiilis, omas asjas, aga võib-olla noored ongi kiiremad? Peavadki natuke kiiremad olema, sest hiljem väsivad ära ja tšillivad rohkem ja süüvivad rohkem kui meeldib.

Tarrvi Laamann Autor/allikas: Andres Keil

Ma ise ka tegelesin noorena saja asjaga. Küll oli jooga ja mitu trenni, miljon asja korraga. See on ju normaalne, et sa üritad maailma võtta, kui saad aru, et see on võtmiseks olemas. Oskus olla hetkes ei ole kadumas, vaid tulemas, vähemalt minu jaoks kindlasti. Ma loodan, et inimkond läheb kogu aeg paremaks...

"Silmside"

Minu jaoks on hästi eriline hetk, kui teose ja vaataja vahel tekib silmside. Käin seda salaja piilumas ja vahel tullakse ka rääkima, mida nähakse. Paljud kunstnikud tunnistavad, et päris huvitav, kuidas nähakse teoses asju, mida justkui pole, et mina kunstnikuna mõtlesin ju midagi hoopis muud.

Aga see, mida inimesed näevad, on väga põnev ja võib-olla just sellepärast olengi viimasel ajal rohkem abstraktse kunsti peale läinud. Ma proovin maalida nii, et ei ole konkreetsed asjad, millest kohe aru saad. Siis vaatan ka ise ja tekivad iga kord uued seosed selle sama teosega. Teos nagu elaks ise...

Inimestel on uued emotsioonid, erineva valgusega nähakse erinevaid asju. See kütkestab mind. Ja olukorrast oleneb, kas ma tahan, et mind mõistetakse või minust aru saadakse. Mõnikord kindlasti ei taha...

"Saared" 

Minule kui mandril sündinud mehele meeldivad saared. Seal kulgeb aeg täiesti teistmoodi. Eriliselt. Aeg liigub mööda rannikut ringis. Või spiraalis. See teistsugune fluidum on võluv, oledki justkui teose sees, mida tahaks kohe pildi peale panna, et seda erilist momenti jäädvustada. Saarte ringis liikuv energia on mõjuv ja jõuab ka minu teostesse. Nad kõlavad, võnguvad nagu muusika. Minu puhul enamasti reggae!

Tarrvi Laamann Autor/allikas: Andres Keil

Kui veel üks dimensioon – lõhn – mängu tuua, siis loomingu lõhn sõltub ka ikka kunstnikust. Mõnel kunstnikul lõhnab teos vanalt ja auväärselt, tolmuselt... Ma loodan, et minu teosed lõhnavad nagu granadill, kui sa ta lahti lõikad, siis lõhnab nagu maasikad ja vaarikad, paradiisilaadsed lõhnad tulevad sellest viljast. Ma loodan, et lõhnab nii, pigem magusalt ja ergutavalt. Aga seda on raske kirjeldada. Ilus päikseloojang on ka magus ja roosa, aga samas ka nii ülivõimas ja tekitab tugeva tunde. Et kui sa selle värske granadilli katki lõikad ja nuusutad, siis on jee! Magus ja väga võimas laks!

"Protsess" 

Selleks, et midagi teha, peab olema hea tuju. Haigena ei suuda ma midagi luua. Ma aitan ennast muusikaga, muusika viib mind lausa ekstaasi, kuulan, jalg tatsub kaasa, tahan laulda, mõte hakkab rändama. Mind käivitab kunsti looma ka loodus ja isegi hea söök. Mulle meeldib mägedes ronida ja mererannas passida. Meeldib linnamüras istuda oma nurgas, oma maitsetega jälgida mängu. See kõik inspireerib, aitab emotsioonidega edasi mängida ja hea tundega midagi teha.

Raske on midagi kindlat ja ühte nimetada, aga kindlasti peab tuju hea olema. Halvas tujus ma ei loo.. Ja ma kindlasti ei taha mingisse süsteemi või tehnikasse kinni jääda! Kogu aeg peab olema värske ja uus. Nagu päikeseloojang – see sama nurk, kus sa iga õhtu seda vaatad, on iga õhtu erinev.  See peab alati muutuma, nagu elu... Nagu taim kasvab ja on iga päev teistmoodi. Selline peab minu jaoks olema kunsti tegemine. Teadmine, et homme hakkab taim õitsema ja siis vilju kandma, innustab mind. Ma saan seda vilja süüa, moosi teha... Kunst on samamoodi jätkuv!

Mul on sattunud niimoodi, et vahel on graafikat rohkem ja siis jälle maali. Nüüd lähipäevil lähen jälle Saaremaale puulõiget tegema. Ma ei oska öelda, kas olen graafik või maalija. Ei tahagi öelda... Ma lihtsalt ei taha ühte tehnikasse kinni jääda, kardan, et siis muutun käsitööliseks. Olen tubli ja oskan tehniliselt hästi teha, aga siis jään sellesse teemasse liiga lukku. Ei mõtle enam vabalt, et võiks hoopis teha nii või naa... Jäängi kogu aeg ühte ja sedasama asja tegema!

Tarrvi Laamann Autor/allikas: Andres Keil

Aga samas – jaapanlased teevadki aastaid järjest ühte asja. 30 aastat harjutad, kuidas nuga teritada, et saavutada täiuslikkus. Aga ma ei ole jaapanlane, ma olen hüplikum. Ma küll ajan täiuslikkust taga aga teistmoodi.  See ei pea olema tehnoloogiline, vaid pigem minu ajus peab see teos paika saama. Ja erinevate tehnikate kokku panemine on nii mõnus, et oma asja ajamises ja tegemises kogu aeg edasi liikuda. Sest tehnika ei ole eesmärk vaid enda jaoks uue visuaali loomine. Uue maailma loomine. Kuidas tuua sinuni paremini värvilised Jamaica rütmid näiteks. Või minuni. See on see, mida ma üritan teha. Ja seetõttu ma ei karda ka lasteaia käejälje plätserdamise juurde tagasi minna. Nüüd teen lihtsalt paremini.

"Kord ja kaos"

Kui minu stuudiosse tuled, siis sussid jalga. Pintslid on rivis. Siis on hea asju räpaseks teha, et siis pärast jälle puhastada. Aga algus ehk värvid peavad olema paigas, ilusti reas, ei saa ju pimesi värve panna, siis muutub kõik pruuniks, koledaks, poriseks... Pead teadma, mis topsist sa mida võtad. Pintsleid pesen seebiga, muidu ei saa neid ju puhtaks. Teed peo sees nagu habemeajaja teeb vahtu. Siis saad sama pintsliga ka valget värvi kasutada. Õppisin seda Jaapanis.

Pind on zen. Tühjus. Ja sinna tühjusesse hakkad midagi looma. Graafika ja maali puhul tuleb siis juhus mängu. Ma väga tihti ei tea, milliseks kujuneb lõpptulemus. See mulle meeldib. Kellegi portreed teha üks-ühele on minu jaoks üliigav. Ma ju tean täpselt, milline ta tuleb. Aga kui ma teen tööd, siis ma ei tea, kuhu see kõik viib. Teos hakkab mind tõmbama ja see on nii põnev, nagu teleseriaal, mida vaatad ja ei tea, kuidas lõppeb.

Alustamiseks on vaja tõuget. Hea tuju, täis kõht, kuskilt ei tohi midagi valutada, siis ma olen valmis tegema. Ja siis ma tean, mis on järgmine samm, heal juhul kaks sammu...

"Leonhard" 

Mul ei ole palju sõpru, kes oleks minust nii palju vanemad. Ta oli kunstiakadeemias ka minu magistritöö juhendaja. Meile mõlemale meeldis tühjuse, zen´i teema. See moment, kui ei ole midagi ja siis sinna tekib midagi. Seda me väga hindasime.

Vanema kunstnikuna õpetas Lapin mulle, et kunstnik peab ikka härra olema! Õpetas lauakombeid ja seda, kuidas veini valada, olla ja istuda... Ta aitas mul kogu aeg meelde tuletada, kuidas peab elama! "Tarrvi, ära ole nii tõsine!". Lapin, olles vahel tõsine või vihane, elas kogu aeg täie rinnaga. Tema elu ja energia oli nii lummav!

Kunstihoones olime ju naabrid, stuudiote vahe oli vaid kaks korrust. Alati, kui trehvasime, siis ajasime juttu... Kui kuulsin tema surmast, oli see šokeeriv. Muidugi ma tean, et kõik ükskord peavad minema, aga... Ta aitas nii palju ja toetas mind hea sõnaga. Ta oli üks vähestest, kes alati, kui kuskil seltskonnas istus ja ma tulin, siis ütles: "Ooo... Vaadake, siin on minu sõber Tarrvi!". Minu jaoks on üks "fänn" kadunud...  Minu patroon. Tema olek ja looming on mind palju inspireerinud!

"50" 

Üks samm viib teiseni... Näitusi teen iga aasta. Võib olla järgmine aasta on Laamann 51 mingi veel kõvem projekt. Järgmiseks reisin näiteks Norrasse. Põhja-Norra. Ma pole kunagi Norras käinud, aga ma arvan, et kui ta mu teostesse jõuab, siis on ta märksa leebem, vähem värvilisem. Aga pärast seda lähen jälle Jamaicale, värv peale, reggae ja...

Tarrvi Laamanni kunstinäitus "Me deya" on väiksemas mahus eksponeeritud Alexela Kontserdimajas, kuni 2024. aasta kevadeni.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: