Verine konflikt Palestiina ja Iisraeli vahel oli Hansole sama suur üllatus kui Mossadile. "Nii hullu veretööd ei osanud keegi ette aimata," tõdes ta. Teisest küljest on Lähis-Ida poliitilistes dünaamikates Palestiina küsimus jäänud üha enam tagaplaanile ja rahumeelsed protestid, mida palestiinlased aastast aastasse teinud, et ebaõiglusele tähelepanu pöörata, ei jõudnud Hanso hinnangul enam maailma meediasse, kuid sõjaline konflikt tõi need teemad taas esile.

"Uudiskünnise ületavad suurte riikide vahelised suhted, Saudi Araabia ja Iraani vahelised suhted ja mis toimub Egiptuses, Süürias, Türgis. Palestiina küsimus on orbiidilt ära vajunud," sõnas Hanso.

Iisrael, ehkki pindalalt väike, on tema sõnul Lähis-Ida üks võimsamaid riike nii sõjaliselt kui ka tehnoloogia ja majanduse poolest. "On väiksem rahvakild, kes tunneb, et neil on ka ajalooline õigus omariiklusele ja enesemääramisele. Kuna seda paljudel erinevatel põhjustel pole sündinud, siis kahjuks see on lõppematu ring," rääkis Hanso, miks konfliktil rahuneda ei lasta.

Hanso sõnutsi peaks probleemi hakkama vaatlema Osmani impeeriumi lagunemisest, kui piirkonna võtsid üle Prantsusmaa ja Suurbritannia ning jagasid selle mandaataladeks.

"Sealt alates juutide rahvuskodu loomine. Kellel on ajalooline õigus nendele aladele? Ajalooline õigus on mõlemal, nüüd on küsimus, milliste vahenditega üks või teine pool sinna jõuab. Iisrael on olnud väga võidukas kõikides sõdades, mis Araabia riigid on tema vastu välja kuulutanud, ja pigem igas sõjas oma alasid suurendanud. Tänapäeval suurendab muudel viisidel, näiteks rajades asundusi palestiinlaste aladele," ütles ta.

Hamas taotleb Hanso sõnul seda, et Iisraeli ja Palestiina küsimus tuleks uuesti kogu maailma meediaväljale, samas ei ole Hamas Gaza sektoris, kus see poliitiline ja sõjaline jõud praegu on, kõigi inimeste silmis populaarne.

"Seal on väga palju inimesi, kes pooldavad rahumeelset kooseksisteerimist. Hamas saavutas selle, et nemad said Gaza sektoris poliitilist kapatsiteeti juurde, sest nad tegid paljude allasurutud inimeste arvates midagi drastilist. Teisalt Iisraeli riigis see andestamatus loomulikult kasvas ehk tekkis vastandumine, mis aitab Hamasil see poliitiline jõud edasi olla ja võib-olla saavutada ka teatud riikide, sh Iraani, ja islamistlike organisatsioonide toetus," sõnas Hanso.

Lepitust on pikalt otsitud ja aeg-ajalt sellele lähemale jõutud, kuid kummagi poole radikaliseerumine, süvenev natsionalism ja identiteedipoliitika muudab rahuotsimise keeruliseks.

"Rahu on alati võimalik, aga kas praegu on mõlema poole poliitilised jõud sellest huvitatud, see on küsimärgi all, sest Lähis-Ida riikide fenomen on see – ja Gaza sektor on hea näide sellest –, et Hamas on eliit. Ega see ei ole demokraatlik väike maatükk, kus on koos palju inimesi, kes üritavad ellu jääda. Rahu on võimalik, aga kui mõlemal pool on eliit radikaliseerunud, on seda raske teha. Kuigi ma garanteerin, et mõlemal pool on ohtralt neid inimesi, kes tahaksid mingit lahendust või kooseksisteerimist. Nendest inimestest räägime me täna liiga vähe," ütles Hanso, kes on ise Iisraelis õppinud ja paljude palestiinlastega lähedalt seotud. 

Inimeste lood 

Lähis-Ida on tilluke piirkond, mille omapäraks on palju religioosseid ja etnilisi vähemusi, Osmani impeeriumi pärandina toimib siiani klassiühiskond, erinevused on linna- ja maapiirkondade inimeste vahel: maapiirkondades on inimesed valdavalt konservatiivsemad, linnades liberaalsemad ja progressiivsemad. On Vahemere-äärseid alasid, mis kultuuri poolest sarnanevad Kreekale või Itaaliale ning sisemaa ja beduiinid, kes elavad selgete hõimunormide järgi ka tänapäeval.

"See on väike, aga ülimalt kirju piirkond. Mu käest küsitakse tihti, mida arvab keskmine süürlane või türklane ja ma alati ütlen, et raske on sellist üldistust teha. Kui me Eestis teeme avaliku arvamuse uuringuid, siis need kajastavad tunduvalt lähemalt mingit ühiskondlikku arvamust kui nendes riikides," lausus Hanso.

Hanso on Türgis elanud rohkem kui kümme aastat. Ta läks sinna eraelulistel põhjustel ning aastatega on välja kujunenud terve hulk erineva taustaga sõpru. "Tollal oli siit minnes oli selline "meie oleme eurooplased" tunne, aga jäin sellepärast, et mulle rullus lahti väga huvitav ühiskond. Kui hakkad Türgi piiridest kaugemale vaatama, siis läheb vaat et minu jaoks täna huvitavamaks, sest Türgist on juba kodu saanud. Ma tunnen seal ennast kasulikuna ja hoituna," tõdes Hanso.

Ta leiab, et Türgis ja ka mujal Lähis-Idas inimestega vesteldes õpib kogu aeg midagi uut. "Alati on uusi nüansse ja lugusid, mis hoiavad sind hästi värskena, sul ei teki iial sellist stagneerunud tunnet, et ma juba tean kõike. Kõige selle käigus on tekkinud austus ja alandlikkus nende kultuuride sügavuse ja ajaloolise tausta vastu. Räägitakse ikka kui sellisest metsikust kandist, omad probleemid seal kahtlemata on, aga inimesed kõige selle taustal on hästi kihvtid."

Uue riigi ja kultuuriga kohanemine võttis Hansol aega. Ta rõhutas, et Euroopas, või ka Eestis kitsamalt, on Lähis-Ida inimestest püünele pääsenud kuvandid, mis reaalsusele ei vasta. "Mulle tundub, et araablased, türklased, pärslased või mis iganes rahvakillust me Lähis-Idas räägime, tunnevad eurooplasi tunduvalt paremini kui vastupidi, ometi on need kaks piirkonda üksteist ajaloos tugevalt mõjutanud ja mõjutavad ka täna," ütles Hanso.

"Lähis-Idas on tavaline, et inimesed räägivad nelja-viite keelt, Eestis võib-olla veel, aga Euroopas laiemalt ei räägita valimatult, sakslased või prantslased võib-olla ei taha üldse mingis muus keeles rääkida, aga Lähis-Ida inimesed võivad rääkida prantsuse keelt, araabia keelt, pärsia keelt, oma kohalikke murdeid või kurdi murrakuid."

Murrang tuli, kui Hanso türgi keele selgeks õppis. See on tema sõnul avanud meeletu kultuurimaastiku, sest keelt õppides ei saanud selgeks mitte ainult teatud hulk sõnu või grammatika, vaid vanasõnad, ütlused, naljad ja killud, millel kõigel on ajalooline taust.

"Need võivad olla seotud religiooni või Osmani impeeriumiga – kuidas visati nalja mingite valitsejate või kohalike aegade üle. Kui sellest murdepunktist üle saad, hakkad aru saama, kui sarnaseid probleeme me igapäevaselt lahendame, olenemata sellest, kas oled Lähis-Ida inimene või eurooplane. Igapäevamured on inimestel 99 protsenti sarnased. Me oskame liiga vähe araabia, pärsia, türgi keelt. Liiga vähe on seda head teadmist ja tundmist nende ühiskondade suhtes. Tasub õppida," on ta kindel.

Nii nagu Türgi on vähemalt kirjade järgi ilmalik riik, on nii ka Iisrael, kuid Hanso nentis, et ilmalikkus on mõlema riigi näitel täiesti teistsugune.

"Kui me praegust Iisraeli valitsust vaatame, siis võimul on väga suuresti religioosne seltskond. Türgi näitel – sealne ilmalikkus on olnud usk, mis on riigi kontrolli all. Seda nimetatakse laitsismiks, see ei ole sekulaarsus selles mõttes, et kirik ja riik on omavahel lahus. Tihti öeldakse, et Türgi on sekulaarne riik, on seda oma ajaloos kohe vabariigi algusest alates olnud. Ei ole niimoodi. Juhtus see, et ilmalikud vaated said võimule ja nemad kontrollisid seda, kuhu maale on usuorganisatsioonidel või usuasjade peadirektoraadil volitused ning kontrollisid ka elu mošeede ümber," selgitas Hanso.

Ta lisas, et viimase 20 aasta jooksul on tekkinud vastupidine efekt, kus laitsism on hakanud taanduma ja usuringkondadele on antud palju suuremad volitused otsustada ühiskondlike küsimuste üle. Türgi elanikkonna profiil ei ole samas muutunud, usklikke on 15 kuni 30 protsenti ühiskonnast, sama palju on Hanso sõnutsi veendunud sekulaarseid ilmalikke ja nende vahel on inimesed, kes ei ole ei seda ega teist.

Moonutatud pilt Lähis-Idast

Hanso peab Edward Saidi kriitikat, et meil on raske Lähis-Ida kultuure ja ajalugu mõista, sest oleme seotud omaenda silmaklappidega, vägagi õigustatuks. "Tema raamat "Orientalism" peaks olema eesti keelde tõlgitud, et me saaksime aru, mis seal toimub. Praegu peaks kõigil inimestel, keda see regioon huvitab, olema see raamat läbi loetud ja läbi mõtestatud," ütles ta.

Meedia genereerib Hanso sõnutsi tihtipeale Lähis-Idast väära pildi ja seal on Saidi kriitika relevantne.

"Maailma meedia on hästi konglomeraatideks kujunenud ja meediamajad kajastavad tihti kellegi poliitilisi huve. Ma ei räägi Eesti kontekstis, aga kui on sellised paremäärmuslikud või parempoolsed meediaväljaanded, kes on tugevalt mõjutatud konservatiivsest kristlikust lähtepunktist, nad pidevalt genereerivad teistsuguse pilti, kui me Lähis-Idast räägime. Miks me ei või vaadata mõlemat poolt seestpoolt? Said just tõigi välja, et see, kuidas me Lähis-Ida kujutame, on nii tugevalt kallutatud," ütles ta.

Hanso ei teadnud enne Türki kolimist Edward Saidist suurt midagi. Istanbulis selle piirkonna ajalugu, sotsioloogiat ja poliitilisi süsteeme magistriõppes õppides jõudis ta Saidini.

"Selleks hetkeks olin juba nii palju võrgustunud ja igasuguste inimõiguslaste, ülimate konservatiivide, islamistide, kurdi natsionalistide ja kõikvõimalike inimestega oma ajakirjanduslikus töös kokku puutunud, et ta raamatut lugedes oli tunne, et kirja oli pandud midagi, mida ma kogu aeg teadsin, aga ei suutnud ära defineerida," sõnas Hanso.

Hanso on enda sisseelamist Lähis-Ida maadesse võrrelnud Briti kirjaniku Gertrude Belliga, keda muuseas on peetud näiteks Briti luurajaks, ehkki ta seda Hanso sõnul ei olnud.

"Näiteks Iraagi iseseisvumise juures andis ta brittidele väga ausat nõu, kuidas see protsess kujunema peaks. Loomulikult poliitikud, kõvade kraedega mehed, teda ei kuulanud. Ta on olnud inimene, kes on toonud sealt väga väärtuslikke antropoloogilisi teadmisi, poliitikute eelistuste teadmisi jne," rääkis ta.

"Ta sai kõigiga läbi ja suutis samamoodi suhelda väga erinevate ja üksteisega mittesuhtlevate ühiskonnagruppidega. Ta oli markantne inimene, kes tundis orienti, olemata orientalist, selles kriitilises tähenduses nagu Said seda kirjeldab, et see on keegi, kes istub kuskil ülikooli kontoris ja muudkui räägib, milline see Lähis-Ida on, olles seal kolm korda pealinnades visiidil käinud mingil konverentsil, ühiskondlikus mõttes kokkupuudet omamata."

Sealsete inimeste elus on Hanso hinnangul rahvusvaheline poliitika ja selle kujundamine tähtsal kohal. "Anna meestele plastmasstool, pakk suitsu, kange kohv ja siis sa kuuled kõik maailma tõed lõpuni. Naistega on muidugi samamoodi, aga kui ma näen mehi nii istumas, siis ma tean, et nad räägivad poliitikast."

"Nad tunnevad Euroopat tervikuna paremini, nad jälgivad väga tähelepanelikult, mida Ameerika Ühendriigid teevad, sest kahjuks on nii Suurbritannial kui ka Prantsusmaal, vähesemal määral Itaalial ja kindlasti ka Ameerika Ühendriikidel Lähis-Idas väga kahtlane maine, neid tajutakse kui potentsiaalset ohtu, nii nagu meie vaatame oma idanaabri poole," lausus ta, lisades et mõned poliitilised jõud pidevalt taastoodavad narratiivi, et keegi tahab tulla, riiki murendada ja neist jupikesi ära võtta. Ameerika Ühendriigid on Hanso sõnul Iraagi sissetungi ja Afganistani konfliktiga teeninud Lähis-Idas sügava antipaatia.

Tihtipeale küsitakse Hansolt, mis teda Lähis-Idas kinni hoiab. Liibanonist rääkides märkis ta ära autunde ja külalislahkuse.

"Olin ükskord peaaegu et Iisraeli ja Liibanoni piiril, seal, kus on ÜRO rahuvalve. Olin teel Beirutisse ja kuna mul oli natuke vaba aega enne kui transport tuli, läksin ühte poodi, kus igal pool Hezbollah' sümboolika ja raadiost tuli konstantselt šiiitlikku vaimulikku teksti. Kaks meest istusid seal ja kuna rahuvalvajad oskasid keeli, hakkasime väga põnevalt rääkima. Nad rääkisid oma vanaisadeni lahti need lood, kuidas Iisrael on neid taga kiusanud, neilt maad ära võtnud ja kuidas nad ei saa seda kunagi aktsepteerida, et teisel pool piiri on selline moodustis," rääkis Hanso.

Kui Hanso pärast jutuajamist kohvi eest maksta üritas, olid nad sellele kategooriliselt vastu – ta oli külaline. Maksmise käigus ununes tal aga rahakott poodi ja oma 70 kilomeetrit hiljem, peaaegu Beirutisse jõudes, sai ta kõne tuttavalt, kelle numbri olid mehed Hanso rahakoti vahelt leidnud.

"Seal sees oli pass, kaardid, hulk dollareid. Mõtlesin, kuidas ma sealt Liibanonist dokumentideta välja saan, aga selle tuttava kaudu said mehed minu kontakti, said punkti, kus ma olen, ja andsid läbi tema teada, et jää sinna, me toome sulle rahakoti ära. Nad sõitsid terve selle maa peaaegu Beirutini, mina olin pimedas tee ääres oma autojuhiga, värisesin ja mõtlesin, kas nad tahavad mingit vaevatasu või midagi."

"Need kaks jõrmi Hezbollah' meelset meest tulid sealt välja, ulatasid mulle mu rahakoti ja ütlesid, et tee lahti. Tegin lahti, lugesin värisevate kätega, et dollarid on olemas, kaardid on olemas, pass ka. Nad seisid 30 sekundit mu ees ja ütlesid: "Sa ole ettevaatlikum, siis on ka väga palju halbu inimesi," ja läksid oma logusse bussi ning sõitsid minema. See ongi see, et kellelegi on nad vaenlased, nad on võimelised tapma, teisele poole piiri valimatult mingeid mürske saatma, samas on see aukoodeks, mis ei võimalda iialgi varastada heatahtliku ränduri rahakotist ühte senti ka," rääkis Hanso.

Hanso on täheldanud, et kui näiteks Iraani või Türgi näitel on valitsus ultrakonservatiivne, siis ühiskond käib ise teist sammu. "Need kahtlemata ei ole mingid õigusriigid, aga seal on väga palju väga ägedaid inimesi, kes päevast päeva tegelevad sellega, et ühiskondi õigusriikide ja inimõiguste edendamise suunas arendada. Inimesed on tunduvalt tolerantsemad ja aktsepteerivamad kui meil siin Eestis näiteks."

"See on kummaline fenomen, et nende järjest liberaliseerivate ühiskondade kohal hingitsevad vuntsidega vanamehed, kes hoiavad võimu erinevate vähem või rohkem repressiivsete vahenditega, kuni ühel päeval toimub ilmselt mingi murrang. Ma ei tea, kas meie silmad seda näevad, aga kunagi see kindlasti toimub. Seal on drastiline kontrast," nentis ta.

Türgi 100

Oktoobri lõpus on Türgi vabariigi 100. aastapäev. President Erdogan koos oma toetajaskonnaga tähistab seda Hanso sõnul kui uue Türgi sündi.

"Kontseptsioon uus Türgi on nende meelest demokraatlik ehk konservatiivsemad inimesed on ka viimaks saanud püünele ning see ajalooline ebaõiglus, et nad on väga palju aastaid olnud allasurutud, ei tohtinud kanda pearätikut ja mis kõik veel, nüüd on see õiglus saavutatud. See ei tähenda, et need teised ühiskonnagrupid on nüüd allasurutud, seal käib ikka selline andestamatus – ühest äärmusest teise," sõnas Hanso.  

Kui meie geopoliitiline telg on üsna selge, siis Türgi teeb ja on teinud koostööd piirkondadega, kus on võimalusi, ressursse ja huve, nad ühendavad ja vahendavad erinevaid piirkondi. Hanso sõnul on see sajandite pikkune Osmani impeeriumi kogukondade ellujäämisstrateegia püsinud muutumatu, sest toob neile kasu.

Eesti peaks Hanso hinnangul olema Lähis-Ida küsimuses kindlasti terrorismi vastu, kuid vaatamata sellele ei saa olla repressiivsete struktuuride poolt.

"Siin on minu kriitika Iisraelile. Pandi toime ränk kuritegu, absoluutselt andestamatu, aga selle juures me ei saa unustada neid inimesi, kes on viidud praktiliselt meeleheitlikkuse seisundisse. Kui Eestis tehakse palju kriitikat Türgi suhtes, miks kurdide omariikluse soove ei austata, siis miks me Iisraeli puhul ei tee seda sama kriitikat nii kergekäeliselt, mis erinevus seal on? Ma olen seda meelt, et oleme võrdse suhtumisega ja kui ei ole jõudu sekkuda nendesse konfliktidesse nii palju, et neid kuhugi suunas saaks nügida, siis targem on mitte sekkuda," nentis Hanso.

Ta lisas, et Lähis-Ida riikide poliitiline omapära on, et liitlassuhted kogu aeg muutuvad. "Sealsed võimudünaamikad on niivõrd fluiidsed ja kui poliitilised huvid langevad kokku, võivad igasugu usulised lahkarvamused jääda täiesti tagaplaanile. Me ei saa võtta selliseid must-valgeid seisukohti kunagi, sest nad ise neid ei võta."

Näiteid, kuidas kultuur liidab, on Lähis-Ida riikides palju. Ühiseid loomingulisi algatusi, samal aja kui võimuladvikutes on pinged, leiab pea igast piirkonnast.

"Kreeklased käivad türklastega festivalil koos syrtakit tantsimas, samal ajal kui poliitikud uudistekanalites räägivad, et tuleb laupkokkupõrge ja sõda, armeenlased käivad Türgi pool ja türklased joovad armeenia konjakit. Selliseid näiteid on lõputult. Me langeme tihti liialt uudisvoogu ja tundub, et on tohutu vastandumine, tegelikult on seal inimestevaheline suhtlus palju sõbralikum, kui me võiksime arvata," sõnas Hanso.

Kultuurisoovitus. "Kiiremas korras tuleks tõlkida Edward Saidi "Orientalism" eesti keelde ja kindlasti ma soovitan lugeda sufistlikke tõlkeid ja tekste, et ei jääks vale mulje islamist kui religioonist. See ei ole üldse ainult vägivaldne religioon, inimesed, kes on terroristlikult meelestatud võivad tahta seda nii kujutada.

Lugege Kalle Kasemaa "Lindude keelt". Ta on tõlkinud paljude erinevate sufistlike filosoofide tekste pärsia keelest eesti keelde. Need aitavad aru saada, et väga drastilise pealispinna all on ilus, pehme ja väga tolerantne ühiskond ning ka usuvool olemas," soovitab Hanso.