Kultuuriklubisse Promenaadiviis sisse astudes ja Meiu Mündi süngeid maale nähes, ei üllatu, sest must, mida tagasihoidlikult elustab ainult valge, on Mündi armastatuim koloriit ja poolteist kümnendikku peaaegu ainus.

Ka pallalaste kunstis oli must värv olemas. Aga selleks, et see ilus oleks, oli välja töötatud vastav värvide segamise tehnika, mida Louis Pavel õpetas pojale Indrek Hirvele¹. Pallaslaste must kandis puhtalt maalisi väärtuseid ja näiteks Marju Lepajõe lemmikmaaliks oligi Aleksander Vardi imelisel mustal taustal "Natüürmort kalaga" (1961).

Ka Mündi koloriit on nüansirohke, nagu märkas esimesena Reet Varblane: "Kunstnikku on huvitanud esteetiline tervik: tundlikult on ta läbi mänginud tagasihoidliku musta, valge ja halli peened nüansid, üleminekud ning pooltoonid on teda paelunud ka intensiivsema värvingu juures."² Kuid erinevalt Mündist ei mõelnud pallaslased üldse värvi sümboolikale, millest Reet Varblane kirjutas pikalt: "Tema maalitud rõivad (naiste kleidid ja pesu – autori märkus) elavad ja seda eelkõige nende ambivalentse positsiooni tõttu."²

Nullindate keskel oli Mündil lühike periood väga minimalistlikus laadis tühjade purkide ja pudelitega (näitusel "Valge vesi" 2005), koloriit täienes – roheline, roosa (näitusel "Roosa tulp" 2007), võib-olla veel midagi. Uue kümnendi alguses tuli kunstnik eriti võimsalt musta juurde tagasi.

2011. aastal toimus Kunstimajas näitus "...ja rõõm...ja rahu", sama nimetusega on Mündil üks diptühhon, millega algab ka praegune väljapanek. Paari aasta pärast said Mündi lemmikvärvideks must ja punane, mis tipnesid näitusega "Nägemus". Mündi punane oli sel perioodil "vere värv".³ 2019. aastal Kunstimajas korraldatud näituse pealkiri oli ka siis võetud teoselt – "Maailma loomine". Seal oli juba rohkem värve ja see suund kestab siiani.

Praegusel väljapanekul ilmneb maalikunstniku, poetessi, kirjaniku ja skulptorina tuntud naise andekuses veel üks tahk – suurepärane ruumitunnetus. Meiu Münt ütles näituse kohta: "Valik on tehtud silmas pidades eksponeerimise koha eripärasid. Ja mõeldes sellele, et käes on november – hingedeaeg – aasta kõige pimedam ja kõige ilusam aeg. See pimedus on ainult näiliselt kõle, tegelikult on ta pehme, soe ja sametine ja üldse mitte must, vaid tuhandevärviline."

See võis olla ka hämar ruum, mis inspireeris autorit välja panema oma kõige tumedamaid maale. Diptühhoni "...ja rõõm...ja rahu" kohta kirjutasin ma 2011. aastal: "Teoste peategelaseks ongi mustav igavik, pildi ühest servast teise laiuv tumedus, mida eriti ei elusta miski. Mustas põhjas toimetavad aeglaselt tumedad figuurid, enamasti aga lamavad kägardunult, harva seltsiks lammas või kass. Kõik eleegilises vaikuses."⁴

Promenaadiviie ühes seinas näeme maalidel (alates paremalt) "Hiilija", "Valged sokid", "Roosad püksid" (mina roosat ei näe!) üksteise järel kükitamas ja roomamas figuure üha alandlikumalt vana mehe poole, kes ihust ja hingest hoolimata kaob mustadesse niredesse. Kunstnik annab teise tõlgenduse: "Maalid kõnelevad ise enda eest. Ja neil on, mida öelda, tuleb ainult hoolega vaadata ja siis väga vaikselt kuulata – kõigi oma meelte, kogu ihu ja hingega."

2011. aastal märkisin, et Münt on jõudnud ühte seltskonda naiskunstnikega nagu Reti Saks, Marju Mutsu, Inge Kudisiim. Nüüd on ta oma igavikuliste probleemidega ühes paadis Alice Kasega, kelle teosed on praegu kunstimajas näitusel "Midagi on õigemat selles".

Ostud

Kui Eesti Kunstimuuseum on ostnud Alice Kaselt üksteist teost, siis Tartu Kunstimuuseum Meiu Mündilt kaks varajast. Peeter Talvistu koostatud raamatu "Meiu Münt. Must ja punane" (2020) andmetel on aastatel 1997–2019 toimunud 54 Mündi näitust, sealjuures Eesti suursaatkonnas Berliinis. Lisaks on ta osalenud 79 grupinäitusel.

Tartmusi nime all tegutsev asutus ei ole seda märganud. Tartmusi ostukorvist puuduvate kunstiajaloo jaoks oluliste teoste autorite nimekiri on pikk: Albert Gulk, Ilmar Kruusamäe, Margus Meinard, Elo-Mai Mikelsaar, Maarja Nõmmik, Rauno Thomas Moss, Enn Põldroos, Mareta Soonsein, Jevgeni Zolotko, Edgar Tedresaar, Mati Uprus, Silver Vahtre, Kristina Viin. Nimekiri jätkub.

Tartu Kunstimuuseumi asutaja, Tartu Kunstnike Liidu, peamiseks eesmärgiks oli see, et oleks garanteeritud Tartu kunstnike loomingust parima säilimine. Mai Levini Tartmusis korraldatud näitus 1960. aastate kunstist kinnitab, et mõlemad kunstimuuseumid said sellega suurepäraselt hakkama isegi nõukogudeaegsetes tingimustes. Millega õigustab oma olemasolu Tartmus?

Tartu Kunstimajas on üleval ka noorte fotokunstnike näitus küsimusega "Mis värvi on täna taevas sadama kohal?" Ka selle väljapanekuga ühineb Meiu Mündi näitus vastusega "must".

¹ E-kiri 18. juuni 2023

² Reet Varblane 2003. Kaks näitust KU-s. Sirp nr. 9, 28 veebruar 2003

³ Krista Piirimäe 2011. Kunstnik mõtiskleb kolme värviga. Kunstielu Emajõe ääres 1971–2017, lk 67.

⁴ Krista Piirimäe 2011. Kunstnik mõtiskleb kolme värviga. Kunstielu Emajõe ääres 1971–2017, lk 54.