Tuletan meelde, et Kursi puhul ei tähenda sõna "koolkond" ühist ideoloogiat, vaid vastupidiselt silmapaistvalt isikupäraste meistrite sõpruskonda: Albert Gulk, Ilmar Kruusamäe, Marko Mäetamm, Priit Pajos, Priit Pangsepp, Külli Suitso, Imat Suumann, Reiu Tüür. Kunagine üheksas liige Peeter Allik lahkus 2019. aastal, nagu ka auliige Andrus Kasemaa 2016. aastal. Aja jooksul on peale Albert Gulgi ja Ilmar Kruusamäe läinud teised liikmed elama mujale ja sõprus on ikka säilinud.

Kursi koolkonnast on palju kirjutatud, kuid mitte viimasel aastakümnel ja isegi mitte koolkonna 30. aastapäeva suurejoonelisest tähistamisest 2023. aastal ERMis ja kunstimajas.

Omicum

Omicumi kutsus kursilased esinema galerist Sulev Kuuse, keda inspireeris galeriisse 2023. aastal deponeeritud Andrus Kasemaa hiigelmaal "Kompositsioon" (1992). Just seda maali vaadeldes hakkasin autori abstrakte määratlema sürrealistlikeks.

Kasemaa ei teinud kunsti kunsti pärast, neis oli alati mingi sõnum või tunne, mälestus või unistus, hingevalu või lootus. Just need kaks viimast andsid põhjust kasutada abstraktset väljendusviisi. 

Ilmar Kruusamäe sõnul sündis see maal Kasemaa isikunäitusel Kunstimajas aastal 1992. Avamisel võttis külastajaid vastu paljad lõuendid, mis näituse lõpuks olid  täis maalitud. Esimest korda juhtus see tegelikult 1983. aasta suvel Tartu kunstimuuseumis. Lektooriumi seintele pandud tühjad paberipoognad, mida Kasemaa nelja nädala jooksul täis joonistas.

Tõenäoliselt oli see näituste sektori juhataja Mari Pilli andekas mõte. 1992 aastal ei olnud ennast iseseisvaks kuulutanud Eesti püsima jäämine kindel. Kruusamäe sõnul rääkis kunstnik murelikult sildadest Eesti ja teiste maade vahel, eriti Rootsiga. Ja ennäe, ma leidsingi sinimustvalges koloriidis maali all paremas nurgas sinisele laigule visandatud kollane risti!

Kasemaa maali ja selle all eksponeeritud Albert Gulgi joonistusi ühendab sürreaalne kirglikkus. Gulgi joonistusi täidavad laialipaisatud skeletid ja mingid fantastilised elukad, kuid erinevus Kasemaa omaga seisneb selles, et tema kunstis ei ole kunagi olnud mingit suhet pistmist poliitika ja üldse laiemalt sotsiaalsusega. Tema virtuoosne pliiats justkui tõrgub tegelemast sellega, mida me niikuinii näeme.

Formaadilt ühineb Kasemaa teosega Ilmar Kruusamäe "Ahviarmastus" ja  "(Õ)petab varastama". Tema teoste pealkirjad on üldse eesti kunstiajaloo ühed vaimukaimad, seda just loomapiltide puhul. Erinevalt esimesest animalistist Paul Burmanist ei ole Kruusamäe eesmärgiks looma tüpaaž ja olustik, vaid need on  abivahendid sõnumi edasi andmiseks, nalja tegemiseks või hoopis midagi sürrealistlikku. Seekord näeme rohkem nalja.

Imat Suumann esineb – nagu ikka viimasel kahel aastakümnel – oma lemmikobjekti Toomkiriku varemetega. Suumann elab Ahjamaal, aga süda on tal keskaegses Tartus.

Soomes elavalt Priit Pajoselt on kolm maali, kus kahe pealkirjad "Öine valgus" ja "Surnuärataja" räägivad Pajose kunsti temaatikast, milleks on müstika, legendid ja fantaasia. See kõik on alati väga veenvalt edasi antud.

Taanis elavalt Külli Suitsolt on "Kuldne kiiver" (2015). Ta maalis kiivreid juba Eestis elades, sihikindlalt alates 2014. aasta märtsist, kui Venemaa hõivas Krimmi. Esimene kiiver oli värvitud siniseks ja kollaseks, edaspidi muutus dekoor mitmekesiseks ja sümboolselt tähendusi kandvaks, mida võib täpsemalt lugeda 2017. aastal kunstimajas toimunud isikunäituse arvustuses "Kiiver sõjas ja rahus" või raamatus "Kunstielu Emajõe ääres". 

Tartu ülikooli kohvik

Muidugi ei saa nostalgilised meenutused mööda minna  ülikooli kohvikust, kus nõukogude ajal toimusid kõige avangardsemad näitused ja nii ka Kursi koolkonna esimesed aastal 1988.

Kruusamäelt on mitmekihiline kuulus maal "Loodusõnnetus" aastast 1982. See on tõesti eriline, sünges sürrealistlikus miljöös on ennast käpuli ajanud pooleaastane laps, kellele on kaela seotud mehelips ja näole manatud tõsine täiskasvanulik ilme.

Vastasseinas näeme Albert Gulgi kolme joonistuse näol sürrealismi teist varianti. Vasakul on "Samblasaurused niiskuses", olendid, kel on kolm konnasilma, jalad-käpad moondumas skeletitaolisteks inimsõrmedeks ja muud jubedused. Keskmises joonistuses "Kassmehed hiilivad" näeme naisi, kes aga irvitavad eemaletõukavalt. Naiste rinnad on Gulgi üks lemmikmotiive, ilma nendeta on joonistusi harva, üldse on ümarvorm, mullid, paised, rakud tema teoste tavaline element, millega ta täidab kõik tühjad pinnad. Nende pehme maaliline käsitlus on samas väga nauditav. Paremal "Seenevihm" on võib-olla kõige sürrealistlikum, ümarvormideks on seenekübarad ja jalgadeks jälle midagi jäledat.  

Kui Omicumis olid Suumanni Toomkiriku varemed kujutatud neile vastanduvate tänapäevaste kastmajade taustal, siis kohviku maalis vastupidiselt on kõrvutatud keskaegse kiriku torniga. Sellest maalist õhkub imatsuumannlikku vaoshoitud tundelisust.

Peeter Allikult on kahes galeriis kolm teost, parim on kohvikus üks varajane õlimaal sürrealistlikult käsitletud tüdrukust.

Viljandis elav Priit Pangsepa looming on algusest peale äratuntav oma dekoratiivsuse eesmärgil moonutatud figuuridega, millega maitsekalt  harmoneerub samuti tinglikult lahendatud taust. Reaalsuse nihestamine ei ole omane ainult sürrealismile, vaid on üldse kunstiteose põhitunnus.

Ilmar Kruusamäe hea kujundajaoskus ilmneb selles ruumis kõige ehedamalt Andrus Kasemaa kivitrükitehnikas teose "Koos" (1980) kahe tõmmise paigutamises. Mustvalge tõmmis on riputatud kamina paremale poole ühinemas Gulgi joonistusega ja sinimustvalges koloriidis tõmmis vasakule maalide kõrvale, rääkimata sinasõprusest kaminaga.

Maarja kirik ja Reiu Tüür

Kursi koolkonna 31. aastapäeval on ühel liikmel isikunäitus ja see on Reiu Tüüri oma Maarja kirikus. Autor on pannud õlitehnikasse Albreht Düreri puulõiketehnikas loodud "Suure Passiooni" (1497-1510). Sellised koopiad olevat praegu moes ja katoliiklikusse Leetu kolinud kunstniku puhul on see arusaadav.

Värvid on  maitsekad — valge, kuld, tumesinine ja punakaspruun ning nende kokkupanek on rütmikalt dekoratiivne. Aga väheveenev, kujutatavast on raske aru saada, sest värvid on ühesuguses intensiivsuses, kõik mõjub pinnaliselt, puudub figuuride plastilisus ja perspektiiv. Sellest seeriast on kaks tööd kohvikus ning selles tehnikas Omicumis kolm portreed inglise kuningatest Edward VII, Georg VI ja kõige vasakpoolsem kellegist barokkajastust. 

Kokkuvõtteks, Imat Summann, Priit Pajos, Külli Suitso, Priit Pangsepp ja Reiu Tüür ei ole sürrealistid ja nende teoste eksponeerimine sürrealistide näitusel ERM-is eksitav. Andrus Kasemaa on teinud väga head sürrealismi, mida oli näha ka Physicumi galeriis (Krista Piirimäe "Sürr Eesti tippkunstnik, kes alati kahe silma vahele jääb" (Postimees, veeb, 20.10, 2023), kuid ERM-i on sattunud autorile omasemas ekspressionistlikus stiilis teos. Praegustel väljapanekutel puudub Marko Mäetamm.

Näitus Omicumis on lahti 2. augustini, Tartu ülikooli kohvikus suve lõpuni ja Maarja kirikus septembri lõpuni.