Tartu Kunstimuuseumis toimuv näitus "Kujutav kunst Tartus 1960. aastatel" sai peatselt pärast avamist tähelepanu – Postimees avaldas intervjuu ja kultuurileht Sirp Holger Rajavee artikli "Kuidas kujutada kuuekümnendaid?". Holger Rajavee keskendus puudujääkidele, öeldes: "Puhtesteetilises üldplaanis on väljapanek laitmatu, kuid puudu jääb ajastu tunnetamisest ja ideoloogia varjude esiletoomisest." Olen nõus, Mai Levini eesmärk oligi rõhuda esteetilisele kvaliteedile, nagu ta selgitas e-kirjas, kuid lisaks võimalusele nautida kõrgetasemelist kunsti, saame usaldusväärset informatsiooni ühest Tartu kunsti aastakümnest.

Seetõttu ei saa nõus olla Rajavee etteheitega, et väljapaneku ülesehitus peaks olema kronoloogiline, mitte autoripõhine. Mai Levin on väga nutikalt mõlemaga arvestanud – näitus algab kolmandal korrusel vanameistritega, kes õppisid enne  sõda, ja lõpeb Visari-poiste Enn Tegova ning Peeter Urblaga. Autorite teosed ei ole mitte ainult koos, vaid ka järjekorras, alustades kõige varasemast ja lõpetades kõige hilisemaga – näiteks saame teada, kuidas Efraim Allsalu kunst arenes nõukogude võimu poolt soositud karmist stiilist maalilisema käsitluslaadi poole.

Levin kirjutas veel, et ta pidas silmas autori tähtsust Tartu kunstielus, ka see on paigas, näiteks Elmar Kitselt on 13 maali, Aleksander Vardilt kümme suuremaformaadilist, 1961. aastal surnud Ado Vabbelt viis ja noorelt Kaljo Põllult neli teost. Sama väljapeetud on teoste valik – Vabbelt on kaks abstrakti ja kolm olustikupilti, kus ühel püüab naine ettevaatlikult võõra koeraga sõbraks saada ja teisel lohutab mees murelikku sõpra. Vabbe on ju eesti kunstis üks andekamaid kehakeele valdajaid.

Näitusel on väljas Kaljo Polli maalitud parim portree Einar Koppelist, ERM-i kogust on välja toodud Eduard Kutsari parim autoportree, Ellinor Aikilt üliarmas maal jänesega. Näeme, et kümnendi alguses maalis Lola Liivat-Makarova punamustakoloriidilisi abstrakte. Need värvid on sümboolse tähendusega, mille tunnistuseks on ühe maali pealkiri "Protestilaul". Eriliselt naudin ruumi, kus ühes seinas on Ülo Soosteri väljapanek kala ja sinimustvalges koloriidis kadakatega ja kõrvalseinas Valve Janovi samad teemad Soosteri stiilis.  

Levin on kursis ka tolleaegse Tartu skulptuuriga: Aulin Rimmi, Jaan Seederi, Juhan Paberiti, Urmas Vardja, Roman Timotheusi, Aleksander Elleri ja Elmar Rebase, Ilmar Malini ning Ain Kaalepi portreed on suurepärased. Anton Starkopfi anne avaldus kõige mõjuvamalt ekspressionistlikus stiilis figuuride modelleerimises ja näeme neidki.

Holger Rajavee soov näha ka ametlikku kunsti on arusaadav, kuid selle jaoks oleks pidanud rohkem ruumi olema. Rajavee märkus, et vürtsiks võinuks ehk lisada mõned markantsemad kommentaarid toonastelt külastajatelt, kunstivaldkonna ideoloogidelt vms, on aga eelkõige suunatud muuseumile, kus on olemas arhiiv koosolekute protokollide jm dokumentidega.